1. Avaleht
  2. Seltskond
  3. 10 KÜSIMUST, 10 VASTUST! Hurax naiste pärast ei tülitse
10 KÜSIMUST, 10 VASTUST! Hurax naiste pärast ei tülitse

10 KÜSIMUST, 10 VASTUST! Hurax naiste pärast ei tülitse

Võtsime letti bändi Hurax liikmed ja esitasime kõigile eraldi samad küsimused. Ja saab nalja. Näiteks küsimusele „millal te bändiga alustasite?“ vastas Martin Parts, et kuskil täpselt aasta tagasi. Siim Põldsaar teab, et alustati aasta tagasi oktoobris või novembris ning solist Ragnar on veendunud, et alustati septembrikuus. Basskitarrist Toomas Pikkmaa on samuti kindel, et eelmise aasta septembri keskel. „Algus oli selline, et eelmise trummariga me tulime kahekesi proovima bändiproovi. Siim ja Ragnar olid enne kahekesi juba mingit bändi teinud. Hakkasime ühest loost pihta ja mängisime seda nii kaua, kuni selgeks sai. Siis võtsime järgmise loo ja järgmise loo ja nii oligi.“

Aga millal te siis bändiga alustasite?

Martin Parts (trummid): Minu teada see bänd alustas kuskil täpselt aasta tagasi. Mind kutsuti siia kaks-kolm nädalat tagasi. Mul oli ühe bändi jaoks veel vaba aega. Ma olin neid lugusid enne kuulnud ja ma sellest bändist kuigipalju teadsin. Mind kutsus siia bändi Toomas. Temaga me oleme mänginud teistes bändides koos. Saime kokku, mängisime kaks lugu läbi ja tundus, et klapp on olemas. Kellegi teise sissemängitud kava on väljakutse, aga mulle sellised väljakutsed meeldivad. Siis ma otsustasin,et kui mina teistele sobin, siis teised sobivad mulle ka ja võiks jätkata.

Siim Põldsaar (kitarr): Ma mäletan, et see oli oktoobri algus või novembri algus. Igatahes ma sõitsin hommikul tööle ja Ragnar lampi helistab mulle, et kuule, Siim, kas sa ei tea kedagi, kes tahaks kitarri mängida. Kuna ma ise samal ajal ei teinud midagi, pigem kodus mängisin, siis ütlesin, et väga ei tea, aga kui keegi ette tuleb, siis helistan. Tööl mõtlesin, et pagan, mis ma seal kodus ikka niisama tühja mängin ja kuna ma olen enne ka temaga bändi teinud, siis mõtlesin, et okei, helistan talle: “Miks sa kedagi teist otsid? Ma tulen ise.” Sealt see asi alguse sai. Siis kõigepealt paar trummarit käis läbi – katastroof, absoluutselt ei sobinud. Siis sattusime Toomase otsa ja ta ütles lihtsalt peale proovi: “Tahate? Nojah, eks ma siis jään.” Esimest trummarit pidime pikalt moosima. Temaga läks mingi paar proovi aega, enne kui ta jah ütles.

Ragnar Huoponen (laul, kitarr): Bänd sai alguses eelmise aasta septembris, aga me nimetame oktoobribändiks ennast.

Milline oli esimene lugu, mida koos harjutasite?

Toomas: Esimene lugu oli võib-olla üks rõõmsamatest meie jaoks. Kui tavaliselt on lood armuvalust, siis see oli selline, kus on kaks inimest koos ja neile meeldib koos olla ja kõik on tore. Seda lugu pole me veel salvestamas käinud.

Martin: Esimene lugu, mida meie mängisime, oli esimene singel „Mõistatus“. Me mängisimegi kahte lugu, mis tol hetkel olid Youtube’is üleval: “Mõistatus” ja “Kes on see mees?”. “Mõistatus” oli selline lugu, mis alguses jäi kummitama või oli ilusama meloodiaga. Mõned päevad hiljem avastasin end ümisemas mingit lugu. Mis lugu see on? „Kes on see mees?“. Sellega läks aega enne, kui ta mulle kohale jõudis.

Siim: Esimene lugu oli “Las jääbki nii”. See on mul meeles. Sellega ma pusisin natuke aega. Ma üritasin seal arranžeeringuid ja asju ringi teha.

Ragnar: “Las jääbki nii” oli loo pealkiri. See on lugu, mille ma salvestasin üksi demoversioonis, panin netti üles ja millega poisid bändiproovi sain üldse.

Millal teie teekond muusikas algas?

Toomas: Minu tee algas 17-aastasena. Praegu olen 28. Koolis oli klassivend, kes huvitus muusika tegemisest. Mina kirjutasin luuletusi ja me saime niimoodi kokku, et tulin bassi mängima talle bändi ja kirjutasin ka bändile sõnu.

Martin: Juba lapsepõlves, kuna mu ema on muusikaõpetaja. Juba lasteaias muusikakool, natuke hilisemas lapsepõlves õppisin muusikakoolis klassikalisi löökpille. Teekond bändi algas 2004-2005, kui käisin 8. klassis ja leidsin muusikakooli ajast jäänud pulgad üles kuskilt kodust. Mõtlesin, et lahe oleks bändi teha. Ma ei osanud absoluutselt mängida. Kuidagi leidsin koolist mõttekaaslasi ja saime kokku, hakkasime miskit tegema. Me mängisime koolipidudel. Sealt läks.

Siim: Mul kodus on pidevalt muusikat lastud. Ema on klaverit ja akordionit mänginud. Isalt ei ole midagi. Nemad on muusika kuulamise peal. Maast madalast pandi mind laulma. Sealt see asi läks: plokkflööt, klaver, natuke akordionit, klassikalist kitarri. Siis tuli teismeiga peale, häälemurre, seda häält enam kätte ei saanud. Huvi kadus ära. Hakkasin sporti tegema. Kui ma kitarri juurde tulin, olin 16-17-aastane. Siis ma hakkasin korralikult mängima. Põhimõtteliselt läbi elu on see muusikatee mul kestnud.

Ragnar: 10 aastat tagasi algas. Akustilise kitarriga. Mõni aasta pausi, siis tuli elektrikitarr. Mõni aasta pausi vana rasva peal. Siis tuli esimene rokkbänd, läks laiali. Tuli akustiline duo, läks laiali. Tuli Connectors, läks laiali. Nüüd on Hurax.

Mis teid ühendab?

Toomas: Võib-olla tahe teha muusikat, mis läheks Eesti inimestele peale. Eestikeelne muusika Eesti inimestele peaks sobima. See on selline lihtne.

Martin: Meid toob kokku tahtmine muusikat luua. Samuti tahtmine selle muusikaga kusagile jõuda. Pillimehi on Eestis hästi palju, aga keeruline on leida inimest, kellel oleks oskusi, tahtmist ja võimalusi.

Siim: Seda ei saa lühidalt kokku võtta. Pigem see, et peale muusika, mis mulle isiklikult meeldib, on seltskond tore. Bändidele saab komistuskiviks see, et nad peale proovivälist aega ei saa kokku. Me teame, kes me oleme ka inimestena, mitte ainult prooviruumis ja lavalaudadel. Tahe muusikat teha peab kindlasti olema. Kui ambitsiooni, tahtmist ja muusikaarmastust pole, siis miks seda üldse teha?

Ragnar: Tugev tahe teha bändi.

Kui tihti koos käite?

Toomas: Proovi teeme vähemalt korra nädalas. Kui on esinemised, siis ka rohkem.

Martin: Iga nädal. Vahel ka tihedamini. Püüame ikka võimalikult tihti.

Siim: Praegu üritame kindlasti proovi teha tiheda töögraafiku kõrvalt kord nädalas. Kui on kiiremad ajad, esinemised, siis üritame vähemalt kaks korda nädalas. Uue trummariga pole eriti aega veel koos veetnud, aga kindlasti jõuame. Peale proovikaaega kolm-neli korda nädalas me ikka kas läheme kellegi juurde või saame kuskil kokku.

Ragnar: Bändiproovi teeme korra nädalas, võimalusel kaks korda nädalas.

Naiste pärast ei tülitse?

Toomas: Ei ole tülitsenud. Mul on naine olemas. Teistel vist ei olegi. Võib-olla ma lihtsalt ei tea sellest midagi.

Martin: Ei tülitse. Ma kujutan ette, et minu kallimal oleks selle kohta nii mõndagi öelda.

Siim: Ei. Seda probleemi meil ei ole. Teistel on naised olemas, me Ragnariga käime erinevaid radu. Meil selliseid probleeme ei ole. Kui peaks olema, siis ma ei usu, et see meile mingit moodi haiget teeks, meid lahutaks.

Ragnar: Ei tülitse.

Kes bändiliikmetest kõige lahedam on?

Toomas: Siim meeldib ja kuna Martinit ma tunnen varasemalt, siis meeldib Martin ka.

Martin: Mulle meeldib Siim, sest tema mängimine on täiega tasemel. Muidugi mulle meeldivad kõik mu bändikaaslased.

Siim: Nad kõik meeldivad mulle. Ma ei ütleks, et keegi mulle eraldi spetsiifiliselt meeldib.

Ragnar: Toomas, sest Toomas on vait. Toomas tuleb, teeb ja läheb.

Kuhu te unistustes bändiga välja jõuate?

Toomas: Ma loodan, et suurtele lavadele.

Martin: Ma tahaksin, et me oleksime Eesti inimeste seas tuntud, meie muusika pakuks inimestele midagi, oleks neile toeks, oleks meelelahutuseks, paneks mõtlema, nad tunneksid midagi. Suudaksime pakkuda neile põhjust tulla kodust välja, tulla kuulama.

Siim: Kindlasti jätta maha märk Eesti muusikasse. Ma nüüd ei tea, kuidas välismaaga on. Me teeme eestikeelset muusikat, me nii kaugele vast tulistada ei saa. Samas ei tea, võib-olla läheb nagu Metsatöllul, et saame ka kuskil mööda maailma ringi käia. Kindlasti Eesti oleks number 1 ja kui me saaks ka kaugemale, siis see oleks ka väga tore.

Ragnar: Tahaks A-kategooria bändiks saada, seda, et mu elukutse olekski muusik.

Ma tean, et see on keeruline, ma olen suhelnud A-kategooria artistidega, aga see on see, mida ma soovin.

Millisest lavast unistate?

Toomas: Mingisuguse suurema festivali lavast. Neid on igasuguseid: rannafestivalid, jaanipäeva suuremad kontserdid. Praegu on festivalimaastik veidram – kas on siis ühtemoodi räpifestivalid või siis on kõik koos ning ei ole selliseid kindla scene’i asju. Praegu ei teagi, kuhu minna. Intsikurmu jaoks võib-olla ei ole piisavalt indie, teiste festivalide jaoks võib-olla on liiga pop jälle. Võib-olla Õllesummer, kus rahvast on palju ja normaalsel ajal esinemine, nii et ikka inimesed on kuulamas, mitte ei ole tööl parasjagu.

Martin: Tahaksin mängida Positivusel ja Tallinna lauluväljakul.

Siim: Suured kindlasti. Mis mul on olnud lapsena ka mõttes: olen käinud lauluväljakul erinevatel kontsertidel ning laulu- ja tantsupeol. Ma olen küll lauluväljakul käinud, aga mitte selle laulukaare all. Peaaegu unistus käes.

Ragnar: Pühajärve jaanituli on kindlasti praegu üks minu suurimaid soove. Käsmus on ka suviti väga ilusad kontserdid.

Ennustame: mis on teil aasta pärast samal ajal tehtud?

Toomas: Ma arvan, et me oleme just plaadi välja andnud. Meid lastakse ka muudest raadiojaamadest peale Rock FM-i.

Martin: Plaat on tehtud. See on selline julge siht, aga kindlasti saavutatav.

Siim: Kui on hästi läinud, siis on plaat välja tulnud või kohe tulemas. Kindlasti oleme terve suve täis mänginud: kõik festivalid, üritused, kuhu saab, üritame jala vahele saada, mängida, et ikka võimalikult palju enda muusikat rahvani tuua.

Ragnar: Meil on vähemalt neli laulu veel ilmunud, kui mitte plaat. Me oleme lisaks andnud veel 20 kontserti.

Monika Kuzmina Peatoimetaja