Avaleht Inimene Eric Whitacre’i rabavalt aus muusika ja osav YouTube’i kasutamine on toonud koorimuusika juurde tuhandeid uusi kuulajaid
Eric Whitacre’i rabavalt aus muusika ja osav YouTube’i kasutamine on toonud koorimuusika juurde tuhandeid uusi kuulajaid

Eric Whitacre’i rabavalt aus muusika ja osav YouTube’i kasutamine on toonud koorimuusika juurde tuhandeid uusi kuulajaid

Tänapäeva Inglismaa saatus on olla üle ujutatud kultuurilistest mõjutustest, mis tulevad teiselt poolt Atlandi ookeani, Ameerikast. Üks hiljutine näide muusika alal on meie rõõmus alistumine võimsale nähtusele nimega Eric Whitacre. Ainult peotäie lühikeste teostega, mida aina uuesti ja uuesti lindistatakse ja mida Internetis kuulavad miljonid, on Whitacre saavutanud kuulsuse, mida võib võrrelda rokkstaari omaga, ja ta oskab seda kultiveerida. Abiks on seegi, et ta on tüüpiline 21. sajandi helilooja, kes oskab kasutada 21. sajandi sotsiaalmeediat – üks ta paljudest projektidest tõi Internetis tema muusikat esitama kokku tuhandeid inimesi üle kogu planeedi.

Veider on see, et ta teeb seda kõike koorimuusikas. Veelgi enam – koorimuusikas, mis ühtaegu meeldib rahvale ja on samas tõeline kvaliteetmuusika, mis võlgneb paljugi inglise traditsioonidele ja püüab järgida inglise esitusstandardeid, ent lisab neile oma uue-maailmaliku elemendi.
Olgu muuga kuidas on, kuid Whitacre’i ajastus on hea. Aastaid on Inglise koorimuusika traditsioon olnud küll imetletud, kuid marginaalne. Seda on ühelt poolt üleval hoidnud katedraalid ja sihtasutused, mida ähvardab kokkukuivamine, teisalt kooriühingute võrgustik, mis näeb välja ja kõlab väsinult. Oratooriumide aeg hakkab läbi saama, ja vähestel silmapaistvatel heliloojatel on olnud midagi asemele pakkuda.

Aga siis ilmusid Oxfordi ja Cambridge’i õhtupalvuste najal otsekui jumaliku vahelesegamise tulemusena välja uut sorti väikesed kutselised koorid, mis olid võimelised inspireerima. Rambivalgusse tõusid „püha minimalismi“ esindavad heliloojad nagu John Tavener, kiiluvees nooremad tegijad alates James MacMillanist ja lõpetades Tarik O’Reganiga. Telegeeniliste Gareth Malone’i sarnaste tegelaste toel trügis kogukondlik laulmistraditsioon tagasi moodi. Justkui kinnitades, et koorimuusika on hurmav, ilmus välja kuldse lakaga ameeriklane Whitacre, kes on päritolult sellest kõigest valgusaastate kaugusel, ent kes tõi endaga kaasa uue helikeele – erilise, kaasakiskuva ja orgaanilise, mis sobis inglise koorilauluga hästi. Vaatamata sellele, et oli võõras.

Whitacre sündis 1970. aastal Nevada kõrbes asuva hasartmänguparadiisi Reno lähistel väikelinnas. Seal oli olemas oma muusikaelu: Renos baseerub keskmise klassi sümfooniaorkester, mida toetab naftarikkuste pärijast helilooja Gordon Getty. Ent noorel Eric Whitacre’il ei olnud sellega muud pistmist peale unistuse kuuluda mõnda rokkansamblisse. Kuidagi õnnestus tal ilma noodilugemise või -kirjutamise oskusteta Nevada Ülikooli muusikaerialale sisse saada. Nagu ta meie kohtumisel ütleb: „Mul ei olnud aimugi, millega tegeleda tahan, ei mingit sihti, ja ma tegelesin selle otsimisega pikalt.” Ta õppis seitse aastat esimesel kursusel, triivis ühelt kursuselt teisele, vastavalt sellele, mis talle parajasti huvitav tundus („see oli avalik kool, niisiis odav“). Alles oma neljandal või viiendal aastal „komistas“ ta heliloomingu otsa.

Seda komistamise lugu teatakse hästi. Ta ühines kooriga, et seal tüdrukutega tuttavaks saada, kuid avastas siis endale üllatuseks, et laulmine meeldib talle. Nii ta siis kirjutas 21-aastasena tuntud klassikalisel tekstil põhineva kooriteose Mine, armas roos (Go, Lovely Rose). „Panin selle kirja nii hästi kui oskasin. Mõned sõbrad aitasid harmooniate juures: seal oli kuus dieesi. Ma ei olnud tundigi formaalset kompositsiooni õppinud. Õppisin kuulmise järgi.“

1992. aastal, 22-aastasena ja ikka veel Nevadas kirjutas ta veel ühe kooriteose nimega Vihmavaling (Cloudburst). Nende kahe teose najal, lisaks toetamas Ameerika ülikooliringkondades populaarseks saanud lõbus puhkpillilugu Tondirong (Ghost Train), võeti ta 25-aastasena vastu New Yorki Juilliardi kooli magistriõppesse.

Eikusagilt tulnud autodidakti jaoks oli Juilliard raske. Eric Whitacre’il ei vedanud oma esimese kompositsiooni-õppejõuga, David Diamondiga, kelle meetod Whitacre’i-suguste isemõtlejatega oli lihtne: tee nad maatasa ja ehita uuesti nullist üles. „Kirjutasin tema juures olles ainult ühe asja,“ meenutab Whitacre. „See oli Frankensteini-teemaline teos, mis kõlas, nagu tahtnuks ma kirjutada 1940-ndate aastate New Yorgi kõrgstiilis. See protsess halvas mu.“

Ainus lahendus oli leida uus õpetaja, kelle suhtumine tooresse andesse oleks soosivam. Selleks osutus John Corigliano – seesama, kes kirjutas 2005. aastal Joshua Bellile Punase Viiuli kontserdi. Corigliano andis Whitacre’ile seda, mida ta vajas, surumata maha seda, mis tal juba olemas oli. „Õppisin Johnilt kompositsioonide struktureerimist,“ räägib Whitacre. „Ta õpetas mind võtma enne esimese noodi kirjapanekut suure paberilehe ja joonistama sellele algusest lõpuni üles kogu teose arhitektuuri. See tehnika on mind edaspidi palju aidanud. Harmoonia on türann. Hetkel, kui sa klaveri taha istud, võtavad võimust detailid, sa ei näe enam puude taga metsa. Johni meetod avas minu jaoks palju. Kui ma Juilliardist lahkusin, oli mul olemas oma hääl, Vihmavalingu hääl – ikka endine, kuid võimeline saavutama suurejoonelisemaid struktuure.“

See viimane mõte on oluline. Kui Whitacre’i elu lahti harutada (ta on praegu 42-aastane) saab selgeks, et tema muusikakeele olulisimad elemendid olid paigas algusest peale, juba enne esimest tõsist kompositsioonitundi. Ta oli ja on loomulik anne. Selle loomulikkuse sügavustest on pärit ka eriline Whitacre’i helikeel, mis iseloomustab kõiki ta töid. Või vähemalt töid, mille poolest ta on tuntud.

2010. aastast on tal leping plaadifirmaga Decca. 2011. aastal ilmunud plaat Valgus ja kuld (Light and Gold) võitis parima kooriesituse Grammy. Järgmine, Vee öö (Water Night) ilmus 2012. aasta aprillis. Varem, 2006. aastal, oli Whitacre’ile esimese rahvusvahelise tuntuse toonud Vihmavaling(Cloudburst) plaadifirmalt Hyperion (Stephen Laytoni Polyphony esitusega). Veel enne seda oli peotäis plaate väiksematelt Ameerika plaadifirmadelt.

Kui neid salvestisi vaadata, selgub, et nende keskmes on poolest tosinast teosest koosnev tuumik, mille Whitacre kirjutas oma kahekümnendatel ja varastel kolmekümnendatel eluaastatel, ajavahemikus 1992–2001. Neist on palju versioone (autor on neid ümber teinud ja modifitseerinud), kuid need moodustavad siiski meile tuttava nn tuumik-Whitacre’i. Ühtlasi moodustavad need äravahetamatu helide maailma, mida iseloomustavad kobarakordid, mis voogavad en bloc aeglase, ekstaatilise, tseremoniaalse intensiivsusega läbi kokkukuhjatud septimite, noonide ja muude dissonantside ilma lõpplahenduseni jõudmata. Tekstuur valitseb meloodia ja rütmi üle. Hüpnootiliselt aeglane tempo kombineerituna pehme, sujuvalt voogava pilvja kiirgusega kõlab nagu heliline ekvivalent 1960-ndate aastate laavalambist, milles kujundid tekkivad, paisuvad ja kaovad. Selle ilus ja kaasakiskuvuses pole vähimatki kahtlust, ent selle arengupotentsiaal võib tunduda küsitav. Whitacre’i loomingut võib peaaegu lugeda ühe aeglaselt lahtirulluva, pidevalt areneva teosena, milles esineb iseendalt laenamist, mida ta ise nimetab konsolideerimiseks. Ta väidab, et areng on olemas, on alati olnud igas tema uues teoses. „Ma ei ole oma heliloojakarjääri jooksul kordagi mõelnud nii: see tõi mulle edu, teen seda uuesti. Mind paneb naeratama mõte, et on olemas helikeel, mida minuga seostatakse ja mis põhineb mõnel teosel: Uni (Sleep), Vee öö (Water Night), Lux Aeterna – nagu see olekski kõik mu töö. Minu meelest on siiski midagi enamat. Kui vaataksin 20 aasta pärast tagasi ja avastaksin, et olen kogu aeg sama teost kirjutanud, oleks see minu jaoks suur pettumus. Praegu tundub mulle, et on olemas kindel, rahulik areng.“

Aga kui tunnistada, et on olemas Whitacre’i helikeel, ei ole raske leida selle eelkäijaid. Eric tunnistab rõõmuga, et on toime pannud „pisivargusi“ allikatelt nagu teine USA lääneranniku helilooja Morten Lauridsen, kes Whitacre’it Juilliardist lahkumise ja Los Angelesse elama asumise järel toetas ning julgustas. Jutuks tuleb ka John Adams. Aga ka terve rida inglise koorimuusika kirjutajaid Tallisest Tavenerini, vahepeatustega Howellsi ja Britteni juures.

Whitacre tutvus selle muusikaga lindistuste kaudu juba Nevadas. On märkimisväärne, et ta nimetab Peter Grimesi oma lemmikooperiks, sest Grimesiteise vaatuse naiskvartetis on muusikalise DNA fragment – lahendamata dissonantsiga, kõrgeks kuhjatud kobarakord, millele võib arvatavasti taandada suurema osa Whitacre’i tuumast. Ta praktiliselt tsiteerib seda oma teoses Lootus, Usk, Elu, Armastus (Hope, Faith, Life, Love), ent kui ma sellest juttu teen, väidab ta, et ei ole seda märganud.

Ei ole võimalik vastu vaielda sellele, et tema muusikat iseloomustab soojus – head enesetunnet loov, terapeutiline faktor, mida on nimetatud ka New Age’i vaimsuseks. Talle see nimetus ei meeldi: seda öeldakse tavaliselt halvustavalt, justkui oleks töö pinnapealne. „See ei ole nii! Ma süvenen oma tekstidesse põhjalikult. Aga on tõsi, et igasugune muusika on minu meelest püha ja mu teostes on kindlasti olemas vaimne mõõde.“

Tänu Whitacre’i muusika transtsendentaalsele elemendile on see leidnud koha anglikaani kirikus, kuigi tekstid (isegi ladinakeelsed) on peaaegu eranditult ilmalikud ja ta ei ole pühendunud kristlane. Äärmisel juhul on ta nõus tunnistama end agnostikuks. Kuigi see seab ta ühte ritta Howellsi, Vaughan Williamsi, Rutteri ja paljude teistega, kes anglikaani liturgiale heliriba on kirjutanud, ei ole päris selge, kui hästi ta sellesse traditsiooni sobib. Üks tema pühendunud esitajaid Stephen Layton arvab, et ei sobi, või kui sobibki, siis ehk ajutise külalisena.

Whitacre ise ütleb Ned Roremit osundades, et ta usub uskumisse. Usub kirikusse kui imede, müsteeriumide ja lohutuse pakkujasse – eriti nüüd, kui ta elab Inglismaal, Cambridge’i Sidney Sussexi kolledži resideeruva helilooja ja sealse kabeli kogukonna liikmena.

2010. aastal alanud viieaastane leping ei nõua just väga palju tööd, nii et ta saab elada mujal (Londonis). Ta kirjeldab seda siira, koolipoisiliku vaimustusega: „On, nagu külastaksin kord nädalas Brigadooni – võlumaad, mis ilmub ja kaob, kuid mina saan tulla ja minna nagu tahan.“ Ta ei tegele õpetamisega („ma ei ole akadeemik“), aga ta juhatab meistriklasse, tegeleb sealse kooriga ja kirjutab muusikat. Praeguseks on valminud kolledži söögipalve ja advendilaul – tema esimene teos, mis mõeldud kristlikus kontekstis esitamiseks, kuigi ka selle tekstis ei nimetata Jeesust. „Tekst on minu jaoks tähtis,“ rõhutab ta. „Kui olen varem pidanud kirjutama muusikat sõnadele, millesse ma ei usu, on tulemus olnud katastroofiline. Nii et missa kirjutamisest olen kaugel. Ma ei väida, et ma seda kunagi ei tee, kuid praegu oleks see minu jaoks raske.“

Raske või mitte, ent koori õhtupalvused meeldivad talle väga. „Ma ei olnud varem ühelgi käinud,“ tunnistab ta entusiastlikult. Oxfordi ja Cambridge’i ringkondades ei kuule just tihti, et Stephen Cleobury või teised koorijuhid räägiksid õhinal „tõest ja ilust“ nagu Whitacre. „Olen kindel, et nad tunnevad üsna samamoodi,“ usub Whitacre. „USA läänerannikult tulnud väliskülalisena võin ma seda endale lubada – meie ütleme välja seda, mida teised mõtlevad. Minus on olemas teatav romantiline süütus, naiivsus. See on mu valitud elustiil.“ Kriitiku vaatenurgast võib Eric Whitacre’i suguste inimeste süütu entusiasm olla häiriv, nagu ka heatahtlikkus ja rahu, mis tema muusikast kiirgab. See esitab harva väljakutseid või jagab kõrvakiile. Whitacre ei ole temperamendilt kõrvakiilude jagaja. Ta usub: „Arvamus, et publikule tuleb vastu nina virutada, ongi just see, mis on klassikalise muusika viimasel 50 aastal rööbastelt kõrvale juhtinud. Lõpuks kirjutan ma ju iseendast ja ehk ei olegi ma väga tige inimene, ent siiani olen elanud ka üsna pehmet elu. Mul ei ole olnud suuri tragöödiaid. Niikaua kui mäletan, olen üsna populaarne olnud. Mu muusika saab ainult seda peegeldada.“

Francis Poulenc on oma muusika kohta öelnud, et see ei ole analüüsimiseks, vaid armastamiseks. Võib-olla kehtib see ka Eric Whitacre’i kohta, kelle veebisait annab tunnistust, et jumaldajaist tal puudust ei ole. Tõsise tegijana sotsiaalmeedia valdkonnas korraldas ta eelmise aasta alguses oma seni viimase virtuaalkoori, kus ligi 2000 lauljat 58 riigist esitasid tema teost Uni (Sleep). See ja teised sarnased projektid on temast teinud kuulsama kui ükski tavaline süvamuusika-helilooja, abiks on olnud ka Eric Whitacre’i brändikaup ja ringreisid. Ta ei pelga kaubanduslikkust. Tal on sõlmitud leping ka modelliagentuuriga, kuigi kuulujutud Calvin Kleini kohta ei pea päris paika: „Võite ise ette kujutada, kui palju ma sel teemal vaidlema pidin,“ ütleb ta. „Seni ei ole ma kellelegi ühtegi kampaaniat teinud. See peab õige asi olema.“

Whitacre’il on see julgus omal läänerannikulikul moel olemas. „Ma kasvasin üles nii,“ räägib ta, „et mul oli olemas oma hääl, enne kui pidin olema tõsiselt võetav. Olen uue muusika maailmale lähenenud autsaideri positsioonilt.“ Seda ta just ongi: sile, edukas, ent siiras autsaider, kes on avastanud endas väga erilise ande.

Kuidas sellesse suhtuda, on lõpuks igaühe enda otsustada. Whitacre ütleb: „Ma ei mõtle oma pärandile. Mõtlen ainult järgmisele teosele.“

Peagi, 17.mail 2013 kell 20.00 avaneb kõigil baltimaades elavatel muusikasõpradel tulla kokku Tallinna Jaani kirikusse, et kohtuda eelkirjeldatud artistiga. Eric Whitacre visiit Eestisse kestab 3 päeva. Selle aja jooksul suhtleb ta pressiga, juhendab dirigentide meistrikursust ning annab autorikontserdi. MTÜ Stainelss poolt ette võetud projektile lisab kõvasti kaalu asjaolu, et kontserdi tarbeks pandi spetsiaalselt kokku koor. Kõigil soovijatel üle Eesti avanes võimalus osaleda avalikul ettelaulmisel, mille käigus valiti pea 200st soovijast välja 72 väga andekat vokalisti, kes tänasel päeval iga paari nädala järel üheskoos pealinnas proovideks kokku saab. Järva-, Lääne-Viru-, Jõgeva-, Võru-, Ida-Viru-, Põlva-, Viljandi-, Pärnu-, Tartu- ja Harjumaalt kokku käivas seltskonnas on mitmed dirigendid, muusikaõpetajad aga ka IT spetsialist, copyright’er, piloot, projektijuhte, arste, tõlk, ettevõtjaid ning palju tudengeid. Kooriga teeb ettevalmistusi dirigent Sander Tamm.
Lisaks koorile osaleb kontserdil vokaalansambel Estonian Voices, sooloteoseid esitab sopran Karolis Kaljuste ning kogu kontserdi kunstiline juht ning dirigent on Eric Whitacre.

Kommentaarid