Avaleht Seltskond Fotograaf Riina Vaikmaa: juba väiksena lasteraamatuid lugedes vaatasin alati esimesena kõik raamatus olevad pildid üle
Fotograaf Riina Vaikmaa: juba väiksena lasteraamatuid lugedes vaatasin alati esimesena kõik raamatus olevad pildid üle

Fotograaf Riina Vaikmaa: juba väiksena lasteraamatuid lugedes vaatasin alati esimesena kõik raamatus olevad pildid üle

Foto: Jaana Süld
Foto: Jaana Süld

Fotograaf Riina Vaikmaa iseloomustamiseks jagub omadussõnu kuhjaga: siiras, avatud, rahulik, andekas ja meeletult töökas. Ta ei teeskle ega tee suuri sõnu. Pigem jääb ta alati endast rääkides tagasihoidlikuks. Tema tehtud fotod räägivad aga avameelselt suurest sisemisest hingejõust ja soovist anda oma panus maailma parandamisse läbi inimeste pildistamise ja ehk seetõttu neile väikesegi enesekindluse pisiku kinkimise.

Riina ise on öelnud, et on leidnud oma tõelise kutsumuse, mida tal on raske tööks nimetada ning et loomine läbi pildistamise teeb piiritult õnnelikuks ja selleta enam olla ei suudaks. Seega loodab ta inimestega edaspidigi jagada oma avastusi sellel võimalusterohkel teekonnal.

Heade uudiste portaal GoodNews usutles imekaunist fotograafi, et saada teada tema kire tagamaid.

Riina, kuidas kirg fotograafia vastu sinus tärkas ja kuidas lõpuks selles n-ö koju jõudsid?

Juba väiksena lasteraamatuid lugedes vaatasin alati esimesena kõik raamatus olevad pildid üle ja seda tingimata tagantpoolt ettepoole. Täpselt sama teen ma täna ajalehti ja ajakirju lugedes. Ise ei teagi päris täpselt miks, aga võib-olla sellepärast, et olen väga uudishimulik ja tahan enne lugema asumist teada, kas raamat või uudis ka minu aega väärib. Ja tavaliselt on põnevamad kohad just viimastel lehekülgedel. Võib öelda, et pildid ja fotod on mind alati enda poole tõmmanud. Nende kaudu meenutan minevikku või satun kohtadesse ja hetkedesse, millest ainult unistanud olen.

Olen omandanud bakalaureusekraadi rahvusvaheliste suhete alal, töötanud olen väga erinevatel ja tasuvatel töökohtadel, aga ma ei teinud oma tööd suure tuhina või kirega. Tegin seda põhjusel, et ära elada.

Oodates oma esimest last nautisin suurt vabadust. Korraks küll kibelesin tagasi tööle, kuid juba teist last oodates otsustasin teha elus täieliku kannapöörde. Meie elu on üürike, milleks raisata seda lihtsalt eksisteerimisele? Miks mitte ise oma elust luua midagi huvitavat ja hakata tegelema just millegi niisugusega, mis väga meeldib?

Kui üks poiss oli kolmene ja teine kõigest 7-kuune imik, läksin fotograafiakursustele. Selleks panin pisikese ööunele, jätsin lapsed vanavanemate hoole alla ja läksin, et ammutada uusi teadmisi. Ja sealt see kõik hoo sisse saigi. Täna teen tööd, mida väga armastan ja olen tänulik kõigile, kes mulle sellel teel toeks on olnud.

Mida või keda sulle kõige rohkem pildistada meeldib? Mis on inspireeriv?

Foto: Riina Vaikmaa
Foto: Riina Vaikmaa

Alustasin loodusest, kuid täna, s.o 4 aastat hiljem, jõudsin arusaamiseni, et minu kireks on sootuks portree- ja poolakt. See vahetu kontakt, need vahetud emotsioonid ja see tunne, mida suudan inimestes äratada, on just see, mille nimel töötan. Ma tahan pakkuda kõikidele oma klientidele ainulaadset kogemust. Tahan väga, et nad vaataksid ennast ka läbi kõrvaltvaataja pilgu, avades seeläbi oma silmad ja näeksid, kes nad tegelikult on. Väga paljudel ei ole enesekindlust ja puudub usk iseendasse. Tahangi olla see, kes neid tõukab arusaamisele – just selline sa oled, võta omaks ja õpi ennast armastama just sellisena!

Kuidas on kulgenud protsess sinu jõudmisel professionaalse fotograafi staatusesse?

Mul on tegelikult tohutult vedanud, või noh mul on selline tunne, et 90% minu edust on saavutatud tänu sihikindlale tööle ning järjepidevusele ja ülejäänud 10% on lihtsalt vedamine. Elu on mind kokku viinud vajalike inimestega, tänu kellele olen täna siin, kus olen. Mulle on antud uskumatuid võimalusi ja samas on mõni teine hetk mu korralikult läbi raputanud ja kahe jalaga maa peale tagasi toonud. Teisalt ju elu ongi selline – võta vastu kõik, mis antakse! Sellest, kui mitmeid magamata öid olen veetnud loomingut töödeldes või ka õppides, ei hakka üldse pikemalt rääkimagi! Peamine on olnud usk iseendasse ja suur soov viia ellu oma unistused, nt saavutada edu.

Pildistamine ei ole lihtsalt üks nupulevajutus või noh … sõltub ju. Kui „sukeldud“ üleni tegevusse, siis mis on selle juures kõige põnevam?

Varem, enne igat sessiooni, tegin korralikult eeltööd – uurisin välja, kes mu juurde tuleb, milline ta välja näeb jms. Juba mitu aastat ma seda enam ei tee. Ei tee just sellepärast, et ma tahan üllatuda ega soovi minna pildistama eelarvamustega. Seega tahan, et inspiratsioon tabaks mind kohapeal. Jah, loomulikult ma suhtlen inimestega ja püüan mõista, mis toob nad mu juurde ja millised on nende ootused, kuid lõpptoode valmib siiski kohapeal. Meeldiv on näha, kuidas inimestel tekib endal hasart, lastes end vabaks ja töötavad koos minuga üksmeeles ideaalse lõpptulemuse saavutamiseks.

Tegelikult on pildistamisprotsess pikk: kontakt, sisu, pildistamine, töötlemine, piltide üleandmine jne. Kõige paremini tunnen ennast pildistades, kuid ma annaksin vahel kõik selle nimel, et olla väikene kärbes sinu toa seinal just sel hetkel, kui oma pilte esimest korda näed!

Mida pead eduks ja milline on selle väärtus?

Riina Vaikmaa Foto: Jaana Süld
Riina Vaikmaa
Foto: Jaana Süld

Edu ei mõõdaks ma kunagi rahas, sest see tuleb ja läheb! Eduga seostub mulle õnnetunne, õnn. Minu elus on kõige tähtsamal kohal mu perekond. Kui minu pereeluga on kõik korras ja ma olen seeläbi õnnelik, läheb mul hästi ka igal pool mujal.

On sul peale fotograafia veel paeluvaid unelmaid, tegevusi? Kuivõrd oluline on, et inimese elus oleks miski, mis kütab kirge?

Jah, minu suur kirg on raamatud. Igasugused. Mul on koguaeg mõni neist pooleli ja kui pole parasjagu midagi lugeda, muutun rahutuks. Eelistan lugemist televiisori vaatamisele. Vahel räägitakse seltskonnas mõnest popist telesaatest ja neis osalejatest ega mõisteta seejuures, kuidas ma ei saa aru, millest nad räägivad ja kuidas ma ei tea, kes on see või too. Aga mind see lihtsalt ei huvita ja usun, et ma ei jää ka millestki ilma. Eelistan suunduda oma kujutelmades möödunud sajanditesse või sukelduda väljamõeldud armulugudesse ja julgen unistada.

Inimesel peab olema miski, mille nimel pingutada, mida hoida, luua või armastada. Ilma sellise kireta, mille iganes vastu, on elu hall.

Oled sa kogenud tunnet, et enam ei jaksa? Mis pakub sellistel puhkudel tuge või on sulle toetavaks õlaks?

Ohjaa, seda tunnen umbes paar-kolm korda aastas ja see ei ole üldse hea tunne, ent on väga vajalik selleks, et võtta aega järelemõtlemiseks, et jõuda selgusele oma soovides. Kõige parem on sellistel hetkedel teha paus oma tavategevuses ja teha midagi teistsugust: minna metsa jalutama, jooksma, kinno või teatrisse või võtta välja oma väljateenitud puhkus, sõita kuhugi kaugele … Jah, see jõuetuse ja käegalöömise tunne võib vahel liiga kaua kesta, aga no las see siis kestab. Lõpuks tuled tagasi ja teed paremini kui varem, sest avanes võimalus asjade üle  järele mõelda ja julged unistada nüüd veelgi suuremalt kui enne. Minu jaoks ongi see aeg pigem enesega tegelemiseks ja ma võtan selle aja endale.

Mis sa ise arvad, mille kaudu on saanud sinust nii tugev naine nagu sa täna oled?

Pealtnäha võib iga inimene tunduda tugev, kuid kui natuke lähemalt vaadata, ei pruugi see üldse nii olla. Minul on oma kindlad soovid ja kindel eesmärk, mille poole püüdlemiseks teen iga päev tööd, kuid on ka see teine pool, kus tahan olla armastatud, kiidetud ja hoitud. Ja eks palju oleneb sellestki, kuidas mind on kasvatatud ja kes olid mu ümber väljakujunemisaastatel. Meil kõigil on oma lugu, kuid alati ei lasta teisi seda lugema ja kas peabki?

Minagi olen ebakindel ja kahtlen endas pidevalt, kuid mõtlen pigem nii, et kui ma ei proovi ja ära ei tee, siis ma ei saa ka iial teada. Keegi teine minu elu ju elada ei saa, vaid pean ikka ise ennast vajadusel maast kokku korjama, raputama ja edasi minema sundima. Siiski on alati teretulnud mõni „pai“ möödujalt.

Riina Vaikmaa

Riina Vaikmaa kodulehele saab SIIT!

Joanna Müür ja Monika Kuzmina

Kommentaarid