Avaleht Seltskond Telesaated GoodNews eksklusiiv! 4×4 reisipaar Rait ja Kai Paimets sihib järgmise sihtkohana Aafrikat
GoodNews eksklusiiv! 4×4 reisipaar Rait ja Kai Paimets sihib järgmise sihtkohana Aafrikat

GoodNews eksklusiiv! 4×4 reisipaar Rait ja Kai Paimets sihib järgmise sihtkohana Aafrikat

Fotod: erakogu

Eestlastele saatest „4×4 reisid“ tuttavad Rait ja Kai Paimets võtavad detsembris ette uue automatka, sedapuhku Aafrikasse. Nad on paar, kes elavad, töötavad ja reisivad koos. Kogu nende elu on seotud autode ja tehnikaga, mõlemad on autodega sina peal juba varasest lapsepõlvest. Igapäevaselt juhivad nad oma firmat mis tegeleb rekkavedude ja tõsteteenustega.

Kail on ette näidata Off Road (Klapperi naiste võistkonna V koht ja) aastakokkuvõttes Eesti karikavõistluse II koht. Kilometraaži järgi on nad reisinud nii palju, et sellest saaks mitu tiiru ümber maailma. Järgnevalt jutustavad Rait ja Kai oma põnevast elust lähemalt.

Autodega olite juba noorena sina peal?

Kai: Jah, nii kui rooli tagant välja nägin, siis alustasin isa sülest ja kui välja nägin, siis olin põlvili istme peal. Kui pidurdada vaja oli, siis ühel korral tõesti juhtus nii, et sõitsin pukseerimisel traktorile tagant sisse, sest ma ei jõudnud nii ruttu pidurit vajutada. Isal on selle auto iluvõre siiani garaaži laes. Aga üldiselt jah, tehnikaga mulle väga meeldis sõita. Kohe kui 18-aastaseks sain, läksin lube tegema, kuigi ma kartsin teooria eksameid.

Rait: Minul oli isa autojuht, käisin temaga kaasas. Kui paps oli kade ja sõita ei andnud, siis küsisin teiste käest ja nemad ikka andsid. See pisik on ikka sealt kuskilt pärit. Kunagi tahtsin ma rekkajuhiks, nüüd ma tahaks vaatlejaks saada. Kellekski, kes sõidab mööda maailma ringi ja vaatab.

Kai: Rait ütles kunagi, et ta hakkab rekkaga sõitma, sest ta tahab maailma näha. Ta hakkas 17 aastat tagasi rekkaga sõitma ning käiski ja vaatas maailma. Sealt edasi tuli maasturihullus peale.

Millal te avastasite endas reisipisiku?

Kai: 2007 aasta pidime minema sõpradega neljakesi ühe autoga Norra mägesid imetlema. Kolm päeva enne reisi hüppasid sõbrad alt ära, meie Raidiga otsustasime, et me siiski läheme. See ilu lummas meid ja me tahtsime aina kõrgemale ja kõrgemale aina kitsamaid radu mööda üles sõita. Seal seigeldes saime aru, et väike auto ei sobi meile. Plaan oli, et koju jõudes ostame endale kõrgema auto. 2008. aastal avastasime ennast juba Ukrainast. Sealt me selle pisiku saimegi.

Rait: Nii ta läks.. nüüd see aina süveneb.

Kai: Alguses alustasime suvereisidest, käisime kord aastas suviti reisil. Enamasti püüdsime minna sinna, kuhu teised eriti ligi ei pääse. Sealt edasi tulid talvereisid ja nüüdseks olemegi kaks kord aastas tahtnud reisil käia.

Kui kaua võtab aega ühe sellise auto ehitamine?

Rait: Ei saagi valmis kunagi, igal reisil leiad, et midagi võiks teismoodi olla. Aina teed ja teed, ning võidki tegema jääda.

See on turvalisuse või mugavuse eesmärgil?

Rait: Kõike ikka parandada. Talvereisidel on kindlasti see, et autot on vaja kergemaks saada. Enam ei teagi, mida tegelikult teha, et autot kergemaks saada, kaalus ka ei suuda alla võtta (naerab- toim.)

Kai: Rait vahel ütleb, et vahetaks mõne detaili plastiku vastu, siis ma ütlen ka alati, et võta 15 kilogrammi alla, siis sa ei pea pead murdma.

Rait vahel ütleb, et vahetaks mõne detaili plastiku vastu, siis ma ütlen ka alati, et võta 15 kilogrammi alla, siis sa ei pea pead murdma.

Millised on kõige erutavamad mälestused nendest reisidest?

Kai: Üle ega ümber ei saa muidugi suvisest Magadani reisist. See oli hästi ekstreemne ja üllatusterohke.

Rait: Autoga sai sügavamas vees ujutud ja hästi palju karusid nähtud. Tol hetkel tundus see Magadan nii kättesaamatu koht. Kui me uurisime, et kuidas sinna saada, siis meile öeldi, et me ei jõua sinna kunagi kohale. See on ka üks põhjus, et kui keegi ütleb, et ei saa, siis ma tahan sinna saada.

Kai: Selle reisi kõige huvitavam seik oligi see, kui ümber meie laagriplatsi oli üksteist karu korraga. See oli omamoodi kogemus.

Rait: Karude seiga juures meeldis mulle kõige rohkem see, et Väints (Väino Laisaar – toim.) võttis endale telki taskunoa kaasa. Ma eeldan, et selleks, et ennast torgata kui karud tulevad (naerab – toim.)

Kai: Inimesed, kes magasid telkides arvasid, et nad peavad telgis magama, aga tegelikult me paigutasime kõik autodesse magama. Karude keskel telgis ei ole põnev magada. Venelased ütlesid ka, et karusid on väga palju.

Rait: Karusid oli tõesti palju, äärmised hoidsid puudest kinni, et mitte metsast välja kukkuda.

Karusid oli tõesti palju, äärmised hoidsid puudest kinni, et mitte metsast välja kukkuda

Kai: Talvereisidest oli võib-olla kõige meeldejäävam Diksoni reis, mida kuskil meedias ei ole. Kuid me ise tegime pooletunnise video Youtube’i. See oli meie jaoks üks raskemaid talvereise. Me saime seal kokku jäälõhkujaga.

Rait: Sõitsime kokku jäälõhkujaga. Me alguses mõtlesime, et oleme lolliks läinud. Ma ei julgenud alguses raadiosaatjast teistele hüüdagi sellist asja, küsisin kõigepealt Kai käest üle, kas ta näeb sama.

Kai: Me olime kolmekümne kilomeetri kaugusel kaldast. Automaatselt vaatasime, et mingi hall kogu, et tegu on kindlasti majaga. Siis saime aru, et me oleme ju vee peal, tegu ei saa olla majaga. Kui hall kogu lähemale jõudis, saime aru, et tegu oli jäälõhkujaga.

See oli meie jaoks üks raskemaid talvereise. Me saime seal kokku jäälõhkujaga.

Teil on rääkida ka üks jääkaru koopa lugu?

Rait: Jah, see oli viimane talvereis, kui me Raivoga käisime Tšukotkal. Ma kukkusin jääkaru koopasse. See oli üks nendest kordadest elus, kus ma kartsin.

Kuidas sa sinna kukkusid ja kuidas mõistsid, et see on jääkaru koobas?

Rait: Meiega oli kaasas üks jahimees, kes näitas meile seda jääkaru koobast. Mina kohe läksin sinna sirgjooneliselt, aga seal oli paks lumi peal ja nii ma sealt alla varisesin.

Kai: Kõik kohad olid jääkaru jälgi täis ja nad olid kindlad, et kuigi nemad jääkarusid ei näinud, siis jääkarud neid küll nägid.

Kõik kohad olid jääkaru jälgi täis. Käpajäljed olid suuremad kui sinu pea.

Rait: Me olime jah sada protsenti kindlad, oli tunne, nagu oleksime loomaaias jääkarude keskel istunud. Kõik kohad olid jääkaru jälgi täis. Käpajäljed olid suuremad kui sinu pea.

Hiljuti oli teil Eestis avarii?

Kai: Jah, 9. septembril läksime rallile, aga tundus, et tegime ise rallit. Nagu ikka, ei meeldi meile asfaldi peal sõita, me otsustasime sõita kuskil kruusateid mööda. Navigatsioon oli meil järel, teel olid ka väiksemad tõusud. Kruusatee oli värskelt lükatud.

Rait: Tegelikult vihma sadas ja tee oli libe, autol läks külg ette, lõi ühe rehvi pealt maha ja see viskas auto üle kupli.

Kai: Tegime kaks ja pool tiiru kukerpalli. Kui selline suur koletis hüppama hakkab, siis on tegelikult väga hirmus seal sees olla. See kõik käib väga kiiresti, aga samas sa jõuad oodata, et millal ta ükskord seisma jääb. Kõige suurem hirm on alati see, kas inimestega on kõik korras. Rait pani mulle küll sel ajal käe ette, aga hirm on ikkagi selle juures see, mis on kõige õudsem. Kui auto seisma jäi, siis esimene asi, mis minu ja Raidi suust tuli oli ikka see, et kas kõik on ikka korras. Minu õelt taga ei tulnud ühtegi piuksu, see tegi ehmatuse veel suuremaks. Muidugi lõpuks tuli see vastus, et kõik on korras. Peale seda tekkis aga mul paanika, ma ei saanud hingata, olin saanud kopsule põrutuse.

Autol olid kõik klaasid eest läinud ning lõpuks olime me külili. Rait kiirustas ühe sekundiga autost välja ja hakkas telefoni otsima, mitte ühtegi telefoni me üles ei leidnud. Kui ta autost välja pääses, nägi ta, et kõik telefonid olid kruustee peal reas, nagu ka kõik meie muud asjad. Mina isiklikult roomasin välja esiklaasi kohalt. Kuna mu selg oli väga valus, siis ma roomasin võibolla kahe meetri kaugusele ja sinna ma jäingi. Rait otsis mulle riided külje alla, kuna maa oli külm ja märg. Hiljem haiglas saime teada, et kolm rindkere selgroolüli on puruks. Aga ei ole hullu – saan terveks. Jooksen juba teistele järgi peaaegu.

Nagu ma aru saan, vaatamata kõigele, detsembris tuleb uus autoreis Aafrikasse?

Kai: See on mul küll väikese küsimärgi all, aga ma tegelikult juba peaaegu olen omadega Aafrikas. Ma arvan, et ma ei loobu sellest. Mul on veel aega taastuda, kui ma ikkagi tunnen, et selg ei kannata reisi ära, siis mul on alati võimalik tagasi lennata. Ütleme nii, et kui Rait läheb reisile ja mina peaksin kodus olema, siis kodus olemine on veel raskem, eriti kui Rait on kuskil ekstreemsetes ja rasketes olukordades. Me oleme Raidiga nii pikalt koos olnud, et me oleme kokku kasvanud ja meile meeldivad samad asjad. Ma tahaks ka olla seal, kus on tema.

Rait: Me oleme kõige paremad reisikaaslased. Kui mul lõug viltu vajub, siis Kai silitab kätt ja ongi kõik korras.

Rääkige lähemalt Aafrika reisist, kas marsruut on paigas ja mitu päeva on plaanis seal viibida?

Rait: Plaan on olla poolteist kuud või natukene kauem.

Kai: Autojuhtidel tuleb vist natukene kauem, kuna me otsustasime, et me ei saada autosid konteineriga tagasi, vaid nad sõidavad tagasi. Tagaistmel istujad lendavad koju.

Rait: Sihtpunkt on Ghana.

Kai: Seitse või kaheksa riiki jääb vahepeale.

Rait: Mina võiks veel kauem ära olla, ma sõidaks kohe Aafrika allaotsa ära, aga tööasjad ei lase. Ma ausalt öeldes ainult läheks. Lendaks lennukiga koju, vaataks lapsed üle ja läheks uuesti.

Kai: Me Raidiga alati naerame, et kui lapsed on suured, siis me oleme seda sorti, et me vist võtame asjad ja läheme aastaks tuuritama.

Te töötate koos, elate koos ja reisite koos. On selline ütlus, et kui armunud paar reisil tülli ei lähe, võivad julgelt abielluda – kuidas teil reisi ajal läbisaamine on?

Kai: Kui mehed omavahel nääklema lähevad, siis ma olen pigem see, kes neile rahu tagasi toob.

Rait: Kai on reisil lasteaiakasvataja, ema, arst, kokk ja kõik, kelle eest olla saab – asendamatu.

Kai: Meie omavahel – ma ei teagi, ütle sina mulle…

Rait: Ma ei teagi, et me üldse kakleme. Vahest ikka, ma olen äkiline. Ma ei mõtle, ütlen kohe ja võib-olla pärast mõtlen natukene ikka.

Kai: Kui ma olen kedagi pikemalt kaitsma jäänud, siis ta on mulle võibolla nähvanud. Aga me ei kakle reisil.

Rait: Reisil on muudki teha kui kakelda, ei ole aega.

Kai: Nagu Rait ka ise ütleb, ma tean, et ta on närviline. Aga kui ta siit üle piiri saab, siis on ta kuidagi teistsugune inimene. Kui ta läheb reisile, siis ta jätab enda mured, ta vähemalt ei näita neid välja.

Rait, kui oleks valida, siis kas reisile Kaiga või ilma temata?

Rait: Temaga, kindlasti temaga. Polegi midagi rääkida selle koha pealt.

Rait: Kai on reisil lasteaiakasvataja, ema, arst, kokk ja kõik, kelle eest olla saab – asendamatu.

Mis on need asjad, mida te reisil olles igatsete?

Rait: Lapsi.

Kai: Kui reis läheb üle pooleteist kuu, siis hakkad ikka lastest puudust tundma. Kõige raskem oligi esimene Magadani reis, siis oli ikka küll see, et kui telefonis rääkida, siis tuleb pisar silma. Nüüd on nad juba nii suured, nüüd on lihtsam.

Aga kuidas on toiduga?

Kai: Minu kõige suurem probleem on see, et ma ei söö sibulat, ja kui lähed Aasiasse või Venemaale, siis kõik toidud on tehtud sibulaga. Siis tuleb Raidil jälle oma keelt väänata, et kuidas saaks ilma sibulata toidu.

Kes pakib enne reisile minekut kohvrid?

Kai: Mina.

Rait: Ma olen nii kärsitu, et ma pakin kohvrid kaks nädalat enne kokku ja siis hakkan sealt asju välja loopima, et kergemaks saada.

Kai: Alati kui pakin kohvrid ära, siis Rait arvab, et nii suure kotiga ei ole vajalik kuskile minna. Näitan talle ette, mis ma kotti pannud olen ning tema palub enamasti mitmed asjad välja võtta, aga enamus neist topin ma ikkagi tasakesi tagasi, kuna mina olen see pesunaine. Aga tegelikult nüüd ta enam väga ei kontrolli, vaid lihtsalt küsib, mida ma kotti pannud olen. Ma mäletan, et kui me läksime Ukrainasse ja tütar tuli kaasa, kes oli endale kaasa pakkinud viis või kuus paksu raamatut, siis ka Rait ütles talle, et tal ei ole seal aega lugeda, et ta viskaks peale ühe küll kõik välja.

Kas te olete käinud kunagi lennukiga puhkusel?

Kai: Ja, laste pärast peame lendama. Me oleme käinud Egiptuses, Türgis.

Rait: Mina ei ole Türgis käinud.

Kai: Türgis käisin ma ja õdede ja lastega. Nüüd käisime ka Rhodose saarel, ma käisin seal taastusravil. Meil oli aasta aega tagasi võetud nüüdseks piletid ja ma sain arstilt loa, et ma võin sinna minna, kuna ma olen seal paigal, nii nagu ma kodus olla ei suuda. Seal ma olin lihtsalt ilus päikese käes ja see tegi paremaks.

Rait: Ma ei taha väga lennukiga puhkusele sõita, kuna mind hakkab kohapeal ahistama, et ma ei saa ära minna, kui ma tahan.

Kai: Aga koha peal me võtsime küll ka kaheks päevaks rendiauto, et mitte olla ainult ühes kohas. Tegelikult on mul ka lennufoobia, et ma üldse ei tahaks lennata, aga ma ikkagi pean ennast kokku võtma, ja ma olen lennanud.

Kas reisimine autodega mööda ilma on väga kulukas hobi?

Rait: Ei ole, auto ehitamine on kulukas. Reisimine ise ei ole. Kui teistel inimestel on majad, siis meil on 64-ruutmeetrine suur korter ja Toyota.

Kui raha ei mängiks rolli, siis milline oleks unistuste auto ja unistuste sihtkoht?

Rait: Ma ei oskagi paremast autost unistada, kui praegune on. Sihtkoha poolest kipitab Alaska, Lõuna-Ameerika, Austraalia. Käimist oleks küll.

Kommentaarid