Avaleht Seltskond INTERVJUU! Allan Kress õhtu juhtimisest: vastutus on suur!
INTERVJUU! Allan Kress õhtu juhtimisest: vastutus on suur!
Seltskond
0

INTERVJUU! Allan Kress õhtu juhtimisest: vastutus on suur!

0

11. oktoobril toimub Viljandi Sakala Keskuses ja 12. oktoobril Tallinnas Salme Kultuurikeskuses suurejooneline “Soovikontsert”, kus astuvad üles Sirje ja Rein Kurg koos ansambliga Suveniir, Toivo Asmer ja Merle Lilje, Männiste Perebänd, Are Jaama ja Peeter Jaska. Õhtujuhiks on eesti näitleja ja lavastaja Allan Kress, kes käib üle maailma võõrsil elavatele eestlastele emakeeles etendusi andmas.

Allan, olete just saabunud Pariisist – mida Te seal tegemas käisite?

Ma käisin seal mängimas etendust “Muinasjutt kuldsest kalakesest”, mis on minu enda etendus koos pianistiga. Me ei käinud mitte ainult Pariisis, vaid ka Frankfurdis ja Strasbourg’is. Mängisime seal elavatele eestlastele.

Kuidas publiku vastuvõtt oli?

Väga hea. Viimasel ajal on kuulu järgi seal palju Eesti esinejaid käinud, sealhulgas ka kirjanikke. Kui me käime Eestis kusagil lasteasutuses, siis lapsi on ikkagi tunduvalt rohkem ja õpetajaid vähem. Aga seal oli küll julgelt pooleks, nii vanemaid kui lapsi. Vanemad olid väga tähelepanelik publik ja lapsed on nagu lapsed ikka. Väga tore oli neile mängida, publikuga oli ääretult hea kontakt – nagu külge liimitud. See oli mõnus!

Foto: Siim Vahur

Kuidas see üldse nii juhtus, et läksite oma etendusega laia ilma?

Eks mul oligi mõttes, et võiks ju mingil hetkel maailma minna. Ja niimoodi see algaski, et saatsin kirja välja ja Pariisi Eesti kooli inimene haakus ettepanekuga, lisas sinna juurde ka mõned teised ja sealt koorus välja kolm esinemist. Kevade poole jäävad ilmselt Brüssel, Luksemburg, Köln ja midagi veel.

Tuleval kevadel?

Jah, kuskil aprillis. Esiteks, kõigile ei sobinud täpselt see aeg ja samas käivad Eesti koolid välismaal koos rohkem nädalalõppudel. Me käisimegi nii, et reedel oli Strasbourg, laupäeval Frankfurt ja pühapäeval Pariis. Kui oleks tahtnud ka teisi linnu külastada, siis ilmselt ei oleks saanud kuni järgmise reedeni mängida, väljasõit oleks liiga pikaks läinud. Meil oligi alguses mõte kahenädalane turnee teha, aga elu ei võimaldanud nii pikalt ära käia. Oleme esinenud ka mitmetel festivalidel Moskvas, Peterburis, Valgevenes, Soomes, Eestis ja mul oli selline mälupilt, et väliseestlastele esinedes värisesin ma eelnevalt sisemiselt rohkem. Mitte küll enam kohapeal olles. Aga sellest eelmõttest, et ma lähen sellisesse kohta nüüd esinema, tajusin ma mingisugust teistsugust vastutust, mille nime ma ei oska öelda. Sellevõrra oli mul erutus suurem kui festivali etendustel mängimisel, kus teised professionaalid on kõrval. See oli omapärane tunne. Ma ei teadnud täpselt, kuidas nad ise seda elu välismaal tajuvad.

Eestlasel on ikkagi uhke tunne välismaale esinema minna, keelt hoida, eesti keeles rääkida?

Jah, ikka. Kohapeal tunned põhimõtteliselt, et need saalid ja see olukord on sarnased, nagu esineks kusagil Eestis, aga… on siiski erinev. Ja muidugi ka see tunne, kui pead sõitma ühest riigist teise, et jõuda etendusele. See on eriline, ärevalt mõnus tunne!

Te olete endale ka õhtujuhina nime teinud. Kui kaua Te juba selles ametis tegutsete?

Päris nii ei saa võtta, aga veidi utreeritult – niikaua kui ma mäletan. Kuskil 7. klassist saati, kui koolides hakati klassiõhtuid ja koolipidusid tegema. Ma olen kogu aeg ka “jõuluvana“ olnud. Läbi aegade ja ka koduses sugulaste ringis. Ülikoolis oli ka erinevaid esinemisi, täpselt neid ei mäletagi, aga millalgi teisel või kolmandal kursusel üks kursusevend abiellus ja mina olin palutud pulmavanemaks. Ilmselt olin ma siis varem kuidagi silma jäänud. Ega ma siis suurt midagi neist asjadest ei teadnud, küsisin ja uurisin, et mida pulmavanem üldse pulmas võiks teha. Ma olin enne seda vist elus ainult ühe korra pulmas käinud ja sedagi külalisena. Nii et kuskilt aastatel 1992-1993 võtsin selle raja ette ja nii on ta kujunenud. Suhteliselt erinevaid asju on olnud – mingil ajal oli rohkem firmapidusid, nii talve- kui suvepäevi, viimasel ajal on rohkem pulmi-juubeleid, sekka temaatilisemad tähtpäevad, nagu õpetajate päev ja vabariigi aastapäev, laadad ja taolise formaadiga üritused on ka. Minevikust kangastuvad väga erinevad seigad.

Olgem ausad – kõrvalvaatajale võib tunduda, et õhtujuhi amet on lõbus, aga tegelikult on see vist tohutu vastutus?

On küll! See tähendab õhtujuhile välja tulemist, pole nii oluline, et kas see kestab veidi pikemalt või lühemalt, keskendumist sellele päevale, nendele inimestele, sellele kontekstile, ürituse atmosfäärile. See on valmisolek ja ka üleelamine – kellel rohkem, kellel vähem. Kui ma lähen lavale, kas siis teatris või õhtujuhina – mul on erutus ikka sees. Ma ei tea ju, kuidas see vastuvõtt kujuneb. Reeglina on enne algust kerge sabin sees, aga üldiselt ei ole sul aega mõelda. Tähtis on see, et sa paneksid peas asjad õigesti paika. Kui sa ajad õiget asja – sul on piisavalt informatsiooni, taustateadmisi, oled piisavalt keskendunud – siis ei ole probleemi, on vaid jooksvad küsimused, ja see on peo ajal normaalne. Aga jah, vastutus on suur.

Üldiselt suhtutakse õhtujuhi temaatikasse tõsiselt, aga vahel on inimestel arusaadav „hirm“, et kui palju maksab. Eks pikem ja keerulisem tegu maksab ikka rohkem, aga pean silmas pigem sellist suhtumist, et: „Ega mänge polegi eriti vaja, ega rääkima ka eriti ei pea“ jne – aga ega õhtujuht pole takso, et kilomeeter maksab. Või kui nii võrreldagi, siis sisseistumistasu on määravam, kilomeeter on päris odav. Üks erilisemaid pulmavanemaks kutsumise kirju, mis mulle on tulnud oli: “Tere! Tahan naist võtta. Palju maksab? Marek”. Mis sa selle peale kostad? Millal, kus, mismoodi, mida sa soovid? (Mõned inimesed saavad õhtujuhi olulisusest ka väiksematel olemistel väga hästi aru.) Kui peo korraldaja hakkab ise kõikide asjade eest ette-taha muretsema, siis ta ei ole enam peo peremees, ta ei saa vabalt suhelda. Laias laastus on ikkagi nii, et õhtujuht hoiab asja koos. Ja alati on ka see, et ta on ikkagi võõras nägu, ta tuleb kõrvalt, tekib teine keemia ja atmosfäär. Nii et kui osatakse õhtujuhi olulisust hinnata, on see täitsa tore. On olnud ka juhuseid, et alguses on suhtumine selline, et no hea küll, tule, teeme ära ning pärast öeldakse “Issand Jumal, ma ei oleks ette kujutanud, mida ma oleksin ilma õhtujuhita teinud!”. Endal on ka teinekord see tunne, et mis seal siis ikka on! Samas olen ise ka imestanud, kui oluline võib mõnikord üks õhtujuht olla. Üks hea pidu on ikkagi selline, kus kõik komponendid on paigas. Kui hakkad kuskilt millegi arvelt näpistama, siis paistab see välja, see on tajutav. Saab muidugi igat moodi asju korraldada.

Sel kuul astute üles ka õhtujuhina „Soovikontserdi“ lavadel. Kas kontserdi juhtimine erineb kuidagi teistest pidustustest?

Kui ma olen jõuluvana, siis ei ole mul kellelegi teisele loota; kui ma olen pulmavanem, siis on veel bänd või DJ olemas, võrdlemisi harva on veel kelleltki mõni number juures. Kontserdil on väga palju erinevaid esinejaid, kes panustavad täiega. Teatud võrdlusvõimalus ehk on, kui võrrelda draama- ja muusikateatri lavastajat. Kontserdil on inimesed eelkõige neid artiste kuulama ja vaatama tulnud (ja kui on väga nimekas õhtujuht, siis ehk veidi ka teda). Need asjad erinevad sellevõrra, et kontserdil on teiste tugi iseenesest ju päris suur. Laval tekivad vahel väga huvitavad situatsioonid, mida tuleb tähele panna. Kui sa oled üksinda peojuht, siis pead üksinda vedur olema ja kõike tähele panema; sul pole reeglina eriti aega asja rahulikumalt kõrvalt vaadata, end tasakaalustada, vajadusel kurssi muuta jms. Kontsert on teistest pidudest erinev, aga hinnanguliselt on raske midagi täpsemalt öelda. Selge on aga see, et lõdvaks ei saa end ei ühel ega teisel juhul lasta.

Suhtlemine publikuga on ikkagi natuke teistmoodi?

Jah, selles mõttes, et kui näiteks on plakatil välja kuulutatud see, teine ja kolmas nimi, kelle peale publik kohale tuleb, siis ei ole kohane minna ennast imetlema ja endale aega võitma, kuidagi stseeni tegema minna – see võib väga piinlikuks kujuneda. Sa pead ikkagi tajuma asja terviklikkust – keda on vaatama tuldud, mille jaoks on tuldud. Ja kas see on reklaami- või mistahes muu psühholoogia – kui reklaamitakse mingit kaupa, siis inimene ostab, ja kui see erineb pärast sellest, mida reklaamiti, siis mingi pettumus on ikka. Neile tuleb pakkuda seda, mida reklaamiti. Õhtujuhi ülesanne on hästi aru saada, et millega tegu on – kes on publik, mis on nende ootused, see on oluline. Päris niisama ikka peale minna ei saa.

mm

Kommentaarid