Avaleht Seltskond JJ-Street tantsukooli kümme tänavatantsustiili saab kokku võtta — üks põnevam kui teine!
JJ-Street tantsukooli kümme tänavatantsustiili saab kokku võtta — üks põnevam kui teine!
Seltskond
0

JJ-Street tantsukooli kümme tänavatantsustiili saab kokku võtta — üks põnevam kui teine!

0

krumpUus õppeaasta hakkab juba poole peale jõudma ja seda ka JJ-Street tantsukoolis, kuid alati on hea teada, milliseid tantsustiile selles koolis õpetatakse. Neid on kokku kümme ja kui kelleltki tantsuvõõramalt küsida midagi tänavatantsu kohta, siis tulevad ilmselt ennekõike meelde hip-hop ja breik. Tegelikult pole hip-hop vaid tants, see hõlmab harrastajate kogu elustiili. Tänavatantsu laiemas mõistes aga seostatakse sageli kuritegeliku gängimaailmaga, kuid tegelik tõde on see, et kogu tänavakunst on tekkinud pigem soovist sellest eemalduda ja maandada sotsiaalne viha hoopiski rahumeelses võistlemises muusika ja tantsu kaudu.

Hip-hop on väga lai mõiste

Hip-hop tants katab väga paljusid alasid, mis kuuluvad selle elustiili juurde. Kõnealune tantsutiil sai alguse koos hip-hop muusikaga varajastel 70-ndatel Ameerika tänavatel. Stiili algupärasus ning arenemislugu koos sünnikohaga on kahjuks tänapäeva kommertslikus maailmas ära unustatud, kuid see-eest ta elab ja areneb võimsalt edasi praeguses keskkonnas. Hip-hop tantsu juures on üks tähtsamaid osasid improvisatsioon, kuid seda saab asendada ka koreograafiaga. Elustiili juurde kuulub ka graffiti, beatbox, MC-ing ja DJ-ing (turntableism).

hiphop

Graffiti on ehk kõigile teada, beatbox tähendab suuga muusika jäljendamist,  MC-ing räppimist ja DJ-ing plaadikeerutamist Hip-Hop Heels sai alguse 70-ndatel Ameerika tänavatel, kuid aja jooksul on see stiil muutunud väga palju oma algupärasest olemusest erinevaks. Hip-Hop Heels stiili eesmärk on stiili  naiselikult edasi anda ning näidata, et see, mis on tulnud tänavatelt, võib olla ka naiselik. Hip-Hop Heels õpetab tundma ennast mugavalt kontsakingadel ning annab juurde palju enesekindlust. Selles stiilis keskendutakse rohkem koreograafiale, kuid kindlasti ei puudu ka põhiteadmiste õppimine ja improvisatsioon. Kahtlemata pole kontsadel tants sugugi kerge ning daam, kes sellega hakkama saab, võib ennast tõsiselt heaks pidada.

Isa oli mul, housedancer Chicagos

House dance kerkis esile 1980-ndatel, kui New Yorgis ja Chicagos tegutsesid veel sellised ööklubid nagu Loft ja Paradise Garage ning Warehouse, kohad, kus house muusika sai tõelise alguse. Huvitava faktina võib välja tuua, et house tantsustiil on vanem kui muusika ise. Kõnealuses tantsus on kasutusele võetud erinevaid elemente aafrika, ladina ja brasiilia tantsudest ning lisaks neile veel ka elemente jazz`ist, step`ist ja moderntantsust. Seega sisaldab house endas erinevaid tehnikaid, milles jäljendatakse liigutusi erinevatest allikatest, näiteks waacking, voguing, capoeira, step, salsa jne.

house

House tantsule paneb aluse “jacking”-liigutus, mis rindkere liikumisel muusikasse ette ja taha tekitab laine efekti. Stiili tehnika on pärit Chicago’st ning põhirõhk on muusika rütmidel ja käikudel, millest sõltub jalgade töö ehk footwork. Oma olemuselt on see stiil improvisatsiooniline, sisaldades endas kiiret ja keerulist jalgade tööd, mis on kombineeritud voolava liikumisega. House muusikastiil aga on suuresti aluseks elektroonilise klubimuusika arengus.

Locking ja popping tulevad kaugelt eelmisest sajandist

Locking, mis on tuntud ka Campellockingu nime all, on Don Campbelli poolt loodud tänavatantsustiil, mida seostatakse ka hip-hopiga. Kuulsaim lockingu tantsugrupp on “The Lockers” (Fred “Mr. Penguin” Berry, Don ”Campbellock” Campbell, Greg “Campbellock Jr” Pope, Aldolfo “Shabba Doo” Quinones, Bill “Slim the Robot” Williams, Leo “Fluky Luke” Williamson). Lockingut võib iseloomustada kiirete randme- ja käeliigutustega, mis on kombineeritud rahulikema jala- ja puusaliigutustega. Liigutused on suured ja täpselt kooskõlas muusikaga. Algselt tantsiti lockingut traditsionaalse funk’i järgi (näiteks James Brown). Locking, mille algusarengu aastad jäid kuuekümnendatesse, on inspireerinud nii poppingut kui ka breiki.

locking

Popping on tantsustiil, mis sai populaarseks tänu 1970-ndatel tegutsenud grupile “Electric Boogaloos” ning telesaatele “Soul Train”. Selle ilusa ja illusoorse tantsu juured on USA lääneranniku tantsudes, ehkki idee tantsida illusoorselt on ilmselt väga vana. Poppingu tehnika põhineb lihaste kiirel kokkusurumisel ja lõdvestamisel, mis tekitab tantsija kehas järsu löögi. Seda tehakse täpselt laulu rütmi järgi, kus kasutatakse veel teisi miimistiili liigutusi ja illusioone, mis ei ole “Electric Boogaloos” grupi poolt loodud. Kuigi popping on ainult ühe kindla tehnika nimetus, siis rahva seas nimetatakse poppinguks ka illusoorset tantsu üldiselt, mis hõlmab ülipalju tehnikaid ja stiile: animatsioon, boogaloo, waving, robot ja teised. JJ-Street tantsukoolis on poppingu grupi tantsijaid, aga praegu puudub algajate ehk uute tantsijate rühm.
 
Krump ja vogue alustasid kriminaalselt pinnalt

Krump on üks uuekooli tänavatantsu stiilidest, mis sündis 1990-ndatel USA-s. Seda iseloomustab vaba, väljendusrikas, liialdatud ja ülienergiline liikumine. stiiliga kaasnevad põhisammud nagu näiteks “arm swings”, “chest pops”, “stomps”, “tricks”, “syncs”, “kill-offs”, “amp ups” ja “character moves”. Sõna “Krump” tuleneb sõnade “Kingdom, Radically, Uplifted, Mighty, Praise” algustähtedest.

vogue

Noortele, kes alustasid Krump’iga, tähendas tants viisi, kuidas põgeneda gängi elust ja vabastada viha, agressioon ning pettumus positiivselt, mitte vägivaldselt. Krumpingu ajaloo kohta saab rohkem teada filmist nimega “Rize”.
Vogueingut iseloomustavad modellilikud poosid ja konkreetsed nurgelised ning jäigad käte ja jalgade liigutused ning paigutused. Selle tantsustiili juured on pärit  vanglast ning inspiratsiooni on see saanud, nagu nimigi ütleb, moeajakirjadest ja sealhulgas ka Vogue’ist. Vogueing muutus  populaarseks underground geikogukonnas ja jõudis laiema avalikkuseni 1980-ndate lõpus. Saamaks stiilist paremat aimu, võib vaadata näiteks Archie Burnetti, Benny Ninjat või Aus Ninjat. Vogueingu ajaloo ja olemuse kohta saab palju infot, kui vaadata filme “Paris is Burning” ja “How Do I Look”.

Waacking on ööklubide laps

Waackingu tantsustiili juured ulatuvad 1960-ndate New Yorgi ööklubi kultuuri aegadesse. Diskomuusika oli waackingu arenguks oma juhtivate rütmide ja tugevate löökidega ideaalne. 70-ndate alguse Los Angeleses muutsid sellised tantsijad nagu Mickey Lord, Tinker ja Blinky käte liigutused disko muusikasse kiireks ja korrapäraseks. Waackingu tantsustiili tunneb ära selle metsiku, kuid kontrollitud käeliigutuste ning tantsija spetsiifilise karakteri järgi. 1970-ndate keskel aga astusid rambivalgusesse sellised klubitantsijad nagu Tinker, Arthur, Andrew, Lonnie Carbajal, Michael Angelo, Billy Starr, Tyrone Proctor, Jody Watley, Billy Goodson, Danny Logo ja Shabba Doo, muutes ja täiustades kiired käeliigutused sünkroniseerituks ja sünkopeerituks. Sel ajal oli waacking peamiselt afro-ameeriklaste ja latiinode tants.

waacking

Paljud inimesed ekslikult arvavad, et waacking arenes välja locking’ust, sest osad liigutused on väga sarnased. Tegelikkuses on need tantsustiilid aga erinevad. Waackingut on kutsutud mitmete nimedega, nagu näiteks The Garbo, Punkin jne, aga siiski on kõige korrektsem esindusnimi sellele tantsustiilile ‘’waacking’’, see nimi esindab tantsustiili tervikuna. Nime ‘’waacking’’ hakkas peamiselt kasutama The Soul Train saate tantsija Tyrone Proctor Outrageous Waack Dancers pundist 1974. aastal. The Garbo nime andis tantsule Andrew ning seda just pooside võtmise stiili pärast (poosid olid inspireeritud 40-ndate glamuur-kaanetüdrukute piltidest).

Erinevus waackingu ja voguingu vahel on samuti suur. Waacking sai populaarseks 70-ndate alguses USA läänerannikul ning seda tantsitakse peamiselt diskomuusikasse. Voguing kogus populaarsust 80-ndate alguses USA idarannikul ning seda tantsitakse peamiselt house muusikasse. Pärast 35 aastat on waacking endiselt tugev stiil tantsumaastikul.
 
Kes siis ei teaks piirideta breiki

Breakdance ehk breik (b-girling, b-boying, breaking) on tänavatantsustiil, mis sai alguse afroameerika noorte keskel New Yorgis Lõuna-Bronxis 1970-ndate algul. Breakdance’il ei ole piire ja ta on enamjaolt improvisatisoon. Tavaline rutiini ülesehitus on: toprock, downrock, power move ja lõpetuseks freez ehk siis tegu on üksteisele järgnevate liigutustega. Breakdance on osa kogu tänavatantsu lifestyle’ist ja kultuurist. Breiki praegu JJ-Street tantsukoolis õppida ei saa, sest puudub break-tantsurühm, aga seda stiili kasutatakse ja tantsitakse koreograafiates.

urbankids

JJ-Street Urban Kids on hoogne ja kaasahaarav tantsuline treening, mis on suunatud 7-10-aastastele noortele. Urban Kids hõlmab peamiselt house ja hip-hopi tantsu algõpet läbi erinevate mänguliste-liikuvate elementide. Samuti tutvustatakse noortele tänavakultuuri põhielemente ning lisaks tantsule tehakse rohkelt rütmiharjutusi, arendatakse koordinatsiooni ja füüsilist vastupidavust.

Tänavatants haarab väga laia tänavakultuuri spektrit, sellel on palju erinevaid stiile, millest igaüks võib endale sobiva leida ja seda kõike aitab soovi korral teostada JJ-Street tantsukool.

mm
Head Uudised GoodNews
info@goodnews.ee

Kommentaarid