KOHE NÄHA, VANAD SÕBRAD! Valdo Jahilo estraadinäidendis kiigatakse maskide taha
Üle-Eestilist ringreisi on alustanud uus estraadietendus “Kohe näha, et vanad sõbrad!”, mille kirjutas Pille Pürgi ja Anne Paluveri tellimusel anekdoodimeister Valdo Jahilo. Autor loodab, et loo sündmused tulevad publikule igapäevasest Eesti elust tuttavad ette.
Valdo, te olete vist Pille Pürgile ka varem tekste kirjutanud?
Nojaa, olen Pillele kirjutanud paroodianumbrite tarbeks tekste juba neli-viis aastat ̶̶̶ kõik need Edgar Savisaared, Galojanid ja Villu Reiljanid… viimane sellest reast oli Mihhail Kõlvarti tegelaskuju oma. Ja ilmselt sealt tuli usaldus ja tunne, et ma võiksin ka pikema tekstiga jõudu proovida. Pille ütles, et me saame Annega jube hästi läbi ja tahaks midagi koos teha, aga ei tea, mida. Et ole hea, kirjuta meile üks tükk, kus saaksime teineteist mõnuga aasida ja üksteise üle nalja heita. Nad rõhutasid ka oma eri tüpaaže, et üks on brünett ja teine blond ning üks sale ja teine ümaram. Sellised vastandid loovad situatsioonikoomikat ja sellest lähtekohast estraaditüki selgroogu kasvatama hakata polnud enam väga keeruline.
Olite üllatunud sellisest pakkumisest?
Olen alati tahtnud midagi säärast teha ja äkki pakutigi, ilma otsimata! See oli hea võimalus end natuke teisest küljest avada. Ma väga loodan, et see ei jää viimaseks katsetuseks.
Kuidas kirjutamine käis?
Vaatasin, mida sellisest “plussist” ja “miinusest” teha saaks ja tegelikult see sisu tekitamine väga raske ei olnud. Kui hakata mõtlema, kus sellised vastandlikud tüpaažid kokku võivad saada, siis siit tuligi tegevuspaigana arstikabineti ooteruum ning jututeemadena ikka suhted ja mees, kes neid ühendab. Algsele selgroole hakkasin nii vaikselt liha ümber kasvatama. Ning, oma kogemuse ja tõlgenduse pealt on Pille ja Anne saanud teksti muuta veel ägedamaks ja mõnusamaks ̶̶̶ selleks olid neil vabad käed, niipalju ma usaldan neid küll.
Kui kiiresti näidend valmis?
Paari nädalaga valmis esimene toorik ja siis mõne nädala jooksul veel õgvendasin ja täiendasin seda. Võtsin arvesse ka Anne ja Pille ettepanekuid, mis nad mulle pärast läbilugemist tegid. Tegelikult oli algselt näidendi nimi “Järjekorras”, aga naiste ettepanekul see muutus. Pealkirja lause on pärit “Viimsest reliikviast” ja see on öeldud läbi iroonia. Nagu aru saada, viitab lause olukorrale, kus justkui naeratatakse üksteisele, aga tegelikult on käsi taskus rusikas. Ehk siis inimesed kannavad maske. Inimese sisse ei näe ju kunagi ja siit algabki intriig, kus hakkavad ilmnema tegelaste tegelikud ajendid, emotsioonid, läbielamised ja lugu ise.
Kas see lugu on eestlaslik?
Lugu pole küll kinni rahvuses, kuid arvan, et see on eestlastele iseloomulik küll. Ma usun, et sellised reaalsed olukorrad võivad eesti inimeste peredes ja suhetes ette tulla küll. Tegelaste ühist meestuttavat näeb üks naine kui jumalat ja kingitust, teine aga kui tossikest ja täiesti mõttetut tühja kohta. Asi ongi selles kinni, et mis rollis sa end välja pakud ja kuidas teised sind näevad. Sinna see koomika peidetud ongi.
Iseloomustage palun Pillet ja Annet.
Pille on rõõmupall, sõna otseses mõttes. Iga kord, kui me räägime telefonis, tunnen ma, kuidas ta telefonitoru teises otsas naeratab. Juba tema hääletoon on selline kaval ja humoorikas. Temaga on lihtne rääkida, lõkerdame palju. Pille on lihtne ja avatud inimene, temaga on hea koostööd teha ja nii on tema lavakarakter minu jaoks juba natuke ette välja joonistunud.
Anne on samuti hästi avatud, aga hästi intensiivne. Esimene kord, kui me temaga telefonis rääkisime ̶̶̶ ja me polnud varem tuttavad ̶̶̶ , kestis kõne umbes kolmveerand tundi ja ma sain mitu korda vahepeale noogutada (naerab). Ehk ta rääkis nagu kõik ise üksinda ära ja mina ainult nõustusin sellega. Anne on hästi põhjalik ja detailne, aga juba telefonisuhtlus näitab, et nad on erinevat tüüpi inimesed. Ja sealt hakkab vaikselt ka see karakter etenduses jooksma. Kusjuures nad ei mängi mitte iseenda karakterit, vaid justnagu seda teist tüüpi ̶̶̶ ehk et üks mängib teist ja vastupidi. Humoorikust lavale võiks siit tulla küllaga.
