Avaleht Muusikud muusikast Muusikud muusikast: Andrus Kasesalu
Muusikud muusikast: Andrus Kasesalu

Muusikud muusikast: Andrus Kasesalu

Andrus Kasesalu on teinud erinevaid asju, kuid arvab, et teda on vast õige tutvustada ikka laulja ja muusikuna, sest ta on õppinud kaheksa aastat klassikalist laulmist Otsa koolis ja muusikaakadeemias.

Ta on pidanud kodubändideks 21. KK Rock`n`Roll Bandi, Kirsipuu & Kasesalu erinevaid projekte, algse kooslusega The Rockin` Guysi ja tänasel päeval Beatbandi. Tema päris bänd on Boogie Company, kellega ta tunneb end laval kõige turvalisemalt.

Ta on osa võtnud erinevatest projektidest, näiteks Beat Box (Tõnu Halliku, Marek Lillemäe ja Astraga), So-So Memories (Olavi Kõrre ja Jaak Lutsojaga), The Superbop (Margus Kappeli ja Tiit Kõrvitsaga). Ka soomlaste rockabilly-ansambli Red Hot koosseisus on õnnestunud kaasa lüüa. Tänab õnne, et õnnestub aeg-ajalt Euroopas tuuritavas Ameerika rockabilly-legendi Robert Gordoni taustaansamblis mängida basskitarri, viimati legendaarse kitarristi Chris Speddinguga.

Igapäevaselt vastutab Andrus Industrial Productionsi stuudios multifilmide dubleerimise sujuva töökorralduse ja reklaamide valmimise eest.

Millal tundsid, et muusika on sind päriselt endale saanud?

Mäletan täpselt seda hetke, kui müüsin hinge vintage rock’n’roll’ile maha. Aasta oli vast 1985, kui võtsin statistina osa filmi „Savoy ball“ massistseenidest. Olin seal koos paljude sõpradega. Võtted toimusid öisel ajal Vene Draamateatri uhketes ruumides. Stseenide vahel olid pikad pausid, nagu ikka. Mingil hetkel istus klaveri taha mulle juba Estonia poistekoori aegadest tuttav Margus Jürisson. Ta mängis Elvise pala „Love Me Tender“. Minust käis tulejutt läbi! Ma sain kohe aru: selle kutiga ma pean hakkama tegema bändi. See on minu muusika. See on mu hingekaaslane. Juba samal ööl panime paika: hakkame bändi tegema. Nii see teoks saigi. Sündis meie esimene rock`n`roll-bänd.

Eestlane pole aldis kiitma, kuid hea sõna kahtlemata innustab. Millal sind viimati muusika eest kiideti?

Ikka kiidetakse. Peale iga esinemist tullakse tänama. Ma ei ütleks, et eestlane väga kitsi kiitmisega on, kui talle mingi asi meeldib. Aga kõige ülevoolavamad tänusõnad on tulnud tõesti Soomest, kus me samuti suhteliselt tihti esineme. Suurim tänu ja tunnustus oli vast aastal 2000, kui Saksamaal tulime festivalilavalt ja kohe pakuti plaadilepingut Saksa rockabilly label’iga Castle Records.

Keda ise kiidaksid Eesti muusikamaastikul?

Oi, paljusid. Mulle isiklikult meeldivad ja on väga sümpaatsed ääretult paljud erinevad meie muusikud. Erinevatel põhjustel… kes suhtumise poolest, kes professionaalsete oskuste poolest. Lauljatest vast Hendrik Sal-Saller. Liis Lemsalu on väga sümpaatne. Helin-Mari Arder, Sofia Rubina. Uku Suviste on tõeline kullatükk. Eks neid ole veelgi. Viimati tõi mulle pisara silma ja liigutas hingepõhjani, kui kuulsin vendade Johansonide etteastet. Pillimehi on häid meil ülipalju: kitarristid Andres Põldroo, Laur Joamets. Neid on tõesti vägagi palju. Aga suurim rõõm on mu elus, et ma saan bändis olla igapäevaselt õlg õla kõrval Eesti konkurentsitult kõige andekama ja peenetundelisema kitarristi Oleg Davidovitšiga. See on mu suur õnn.

Ega diplom ei tee veel profiks. Mis (peale paberi) eristab sinu arvates profimuusikut harrastusmuusikust?

Tahaks vastata vana naljaga, et harrastusmuusik on see, keda ei saa lavalt maha, proff see, keda ei saa lavale… Aga nähtavasti on ikka küsimus erinevas muusikalises maitses, suhtumises ja oskuses eristada olulist mitteolulisest.

Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid? Kui avalik koht, siis kes võiks olla sel ajal laval?

Mul on hetkel elus selline mulle harjumatu ja esmakordne periood, kus ma olen sunnitud elus üksi hakkama saama, nii et ma praeguses elupaigas püüan olla võimalikult vähe ja seal ainult ööbida. Püüan võimalikult palju teha tööd ja vabad hetked veeta aega väikseima lapsega. Meelsasti käin sporti tegemas. Ääretult harva satun „välja“. Aga sellistel hetkedel eelistaksin  kuulata midagi džässi- või svingivallast. Aga ideaalis, kui oleks võimalik, siis veedaksin õhtu kuskil Miami liivarannal päikeseloojangut vaadates, jooks Mojitot ja kuulaks taustal kas Brian Setzer Orchestrat, Paul Ankat või Tony Bennettit koos Lady Gagaga kuskil kauguses mängimas.

Soovita pala, plaati, kontserti, mis sinu arvates on (viimase aja) parimaid kuulamiselamusi.

Oh, muusikat on palju, mis mulle meeldib. Kui lemmikmuusikast rääkida, siis viimane rock`n`roll’i lugu, mis mulle tõeliselt meeldis, oli Chris Watsoni „Fool When You’re Rocking“, JD McPherson või ka rootslaste Fatboy „Cruel Love“. Väga meeldib mulle ka džäss, näiteks Cory Henry, kes Jazzkaare raames ju Eestiski käinud. Mul oli piletki taskus, paraku ma fujaees asuvast baarist kaugemale koos Ülari Kirsipuuga ei jõudnudki. Aga mulle meeldib igasugune funky muusika. Ka kogu muusika, mida on puudutanud Jeff Lynne. Hingepõhjani puudutas mind film „Täht on sündinud“ ja Bradley Cooper. Veel mulle ääretult meeldib Beach Boys, kelle viimane plaat oli ääretult hingeminev. Nad on kõik üle 70-aastased vanahärrad, aga kõlapilt on, kui oleks aasta ’65 endiselt käes. Head muusikat on ülipalju. Ja seda tuleb iga päev juurde…

Mis on sinu enda sulest ilmunud palad / plaadid / videod, mida uhkusega esitleksid?

Vast oluliseim plaat, mis on meil ilmunud, on Soomes Edel Recordsi välja antud CD „God Is Dancing Jive“, mis ilmus 2009. aastal juba. Ja sealt me lugu „Rocket To The Moon“, milleta ei möödu me ainuski esinemine. Vast kõige südamelähedasem on mulle siiski meie endi lugu „Ingel kõndis tänaval“. Uuematest vast ka „Kaon minema siit“.

Kui lubad endale unistada, siis mis võiks Eestis tegevmuusiku jaoks paremini olla?

Mulle meeldiks, kui Eestis oleks rohkem professionaalseid muusikamänedžere, kes tõesti tegeleksid bändide müügi ja enam ka karjääri suunamise ja edendamisega. Mitte ainult Eestis, vaid ka väljaspool seda. Sellest on terav puudus. Eesti rokk ja popmuusika võiks olla ka maailmapildis märgatavalt suurem edulugu. Ja seda ei sega mitte heade muusikute puudus, vaid võimetus ja oskamatus suures maailmas löögile pääseda.

Kommentaarid