Avaleht Muusikud muusikast MUUSIKUD MUUSIKAST: Indrek Patte
MUUSIKUD MUUSIKAST: Indrek Patte

MUUSIKUD MUUSIKAST: Indrek Patte

Indrek Patte on muusik ja helirežissöör, kelle käe all on Matrix Stuudios valminud üle 200 CD-albumi. Pika muusikutee jooksul on ta laulnud ja mänginud mitmetes Eesti ansamblites, millest tuntumad on LedR, Ruja, Linnu Tee, Proov 583. Viimastel aastatel on ta rohkem keskendunud muusika loomisele ja esitamisele koos oma ansambliga. Mõne aasta jooksul on Indrek Patte välja andnud kolm sooloplaati, mis on äratanud tähelepanu mitmetes riikides.

Millal tundsid, et muusika on sind päriselt endale saanud? 

Rockmuusika tekitas minus erilise äratundmise juba enne kooli, kui juhtusin raadiost kuulma ansamblit the Beatles ja aja jooksul avastasin uued lemmikud: Led Zeppelin, Yes, Genesis. Läksid mööda mõned aastad, kui 1974 mängisin juba ise ansamblis Dix. Pärast keskkooli läksin õppima Tallinna Tehnikaülikooli elektroonikat, kuigi ma polnud kindel, kas seostan tuleviku selle erialaga. Muusikategemine soiku ei jäänud: mängisin samal ajal ka mitmes bändis ja esinemisi oli igal nädalal. Õpingute käigus sai ajapikku selgeks, et muusika määrab mu elus olulisimat rolli ja ma ei kujutaks ette ühtegi päeva selleta. Pärast ülikooli ja sõjaväge olin õnnega koos, kui sain 1985. aastal tööle Tallinna Linnahalli helistuudiosse, kus produtseerin, salvestan ja miksin senini (nüüd küll Matrix Stuudio nime all). Jumalale tänu, et olen saanud selle pika aja jooksul olla ümbritsetud muusikast!

Eestlane pole aldis kiitma, kuid hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Millal sind viimati kiideti muusika eest?

Ma pole sellega päris nõus. Olen ansamblitega esinenud kümnes erinevas riigis ja võin öelda, et eestlased ei erine selles suhtes kuidagi teistest rahvastest. Nad kiidavad hea meelega ja südamest, kui asi seda väärt on. Kontserdil võib see tõesti mõnikord aega võtta, enne kui publik käima läheb ja kaasa hakkab elama, kuid seda soojemaks läheb vastuvõtt kontserdi lõpus. Viimati kiideti mind muusika eest täna. Saan küllalt tihti tänuavaldusi ja kiidusõnu sooloalbumitel kõlava muusika eest. Positiivset tagasisidet on palju, nii Eestist kui ka välismaalt. Mu plaatide kohta on kirjutatud mitmeid suurepäraseid arvustusi paljudes riikides. Kõige selle eest on mul südames soe ja sügav tänutunne!

Keda ise kiidaksid Eesti muusikamaastikul?

Mul on väga vedanud, et olen saanud aastate jooksul musitseerida paljude Eesti tippmuusikutega. Kõiki neid üles lugeda oleks küllalt mahukas, kuid nimetaksin siiski mõned. Kitarristidest on väga omanäolised ja huvitavad Toomas Vanem, Raul Jaanson, Kalle Vilpuu, Robert Jürjendal ja Jaanus Nõgisto, kes on kõik Eesti rockmuusikasse jätnud kustumatu jälje. Aasta tagasi asus Eestisse elama fantastiline Prantsuse kitarrist Mathieu Spaeter, kellega on õnnestunud anda mitmeid häid kontserte. Ligi paarikümne aasta jooksul olen mänginud Eesti trummilegendi Andrus Lillepeaga, kelle nimi peaks olema kirjutatud Eesti rokiajalukku kuldsete tähtetega. Meie rokiklassikast on juba pikemat aega mulle südamelähedane Sven Grünbergi ja Erkki-Sven Tüüri muusika. Lauljatest hindan väga Tõnis Mägit ja Ivo Linnat, kes on üle poole sajandi kestnud lavakarjääri endiselt uskumatult heas vormis. Ei kujuta Eesti rokki ette varalahkunud Urmas Alenderita. Teenimatult vähe on saanud tunnustust ülihea laulja Erik Meremaa, kelles peitub maailmalavade valitsemise potentsiaal. Viimaste aastate jooksul on esile kerkinud mitmeid noori andekaid muusikuid ja ansambleid, kes on võimelised edasi viima Eesti muusika häid traditsioone.

Ega diplom ei tee veel profiks. Mis peale paberi eristab sinu arvates profimuusikut harrastusmuusikust?

Termin “proff” tähendab seda, et see on su elukutse ja teenid sellega leiba. Samas võib olla mõni diplomita või harrastusmuusik palju kõrgema tasemega. Kõik on suhteline. Tean paljusid maailmanimega bände, mille liikmed teevad muusikat põhitöö kõrvalt. Enamikul tuntud lääne rockmuusikutest pole klassikalises mõistes mingit muusikalist haridust alates Paul McCartneyst, kuid ometi on nad maailmalavadel juba üle 50 aasta. Ansambli Jethro Tull suurepärane flöödimängija Ian Anderson on samuti ise õppinud instrumenti valdama. Tean, et tal oli proov enne ühte kontserti sümfooniaorkestri kõrgeltharitud muusikutega ja pausi ajal tegi ettepaneku koos jämmida. Selle peale küsinud muusikud, et kus on noodid. Üllatunud Anderson vastanud siis, et muusika tuleb südamest, mitte noodipaberilt. Nii ongi, suhtumine määrab: kui teed asja südamest, siis see varem või hiljem leiab tee kellegi südamesse. Diplomiga nii kaugele ei pruugi jõuda.

Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid? Kui on avalik koht, siis kes võiks olla seal laval?

Mu lemmikaastaajad on kevad ja suvi, kui loodus taas ärkab ja päevad lähevad pikemaks. Sel ajal veedan suurema osa vabast ajast Lõuna-Eesti väikelinnas Antslas, kus sündisin. Parima meelega kuulan sel ajal linnulaulu, metsakohinat ja veevulinat ning naudin õhtuvaikust. Olulist inspiratsiooniallikat etendab minu jaoks valgus, mida on Eestis kahjuks väga vähe, samas eelistan aga Lõuna-Eestit alati lõunamaadele.

Soovita pala, plaati või kontserti, mis sinu arvates on (viimase aja) parimaid kuulamiselamusi.

Üldiselt kuulan palju erinevat muusikat, sealhulgas džässi ja klassikat, kuid juba pikka aega on mu meelismuusikaks progressiivne rock. Olen seisukohal, et enamik heast rockmuusikast loodi 1970. aastatel. Kui kuulan sel ajal ilmunud albumeid, mis on vastu pidanud poole sajandi pikkusele ajaproovile ja ühtlasi säilitanud aegumatu sisu, tunnen, et see muusika on aja jooksul läinud veel paremaks nagu hea vein. Paar aastat tagasi käisin Steve Hacketti kontserdil Tallinnas, mis on mulle meelde jäänud viimaste aastate ühe muusikalise kõrghetkena. Kevadel peaks ta siia tulema uue kavaga, mis on osa viimase albumi tuurist. Kõigile sümfoonilise roki austajatele saab see kindlasti olema aasta üks oodatumaid kontserte. Viimase paari kümnendi jooksul on palju head muusikat teinud Neal Morse, kelle loominguga olen end pidevalt kursis hoidnud.

Jõuludeks kingiti mulle Vox Clamantise plaat „Sacrum Convivium“, mille kuulamine pakkus mulle sügava muusikalise elamuse. Head muusikat tehakse palju. Raske on kõike üles leida.

Mis on sinu enda sulest ilmunud paladest / plaatidest / videotest selline, mida uhkusega esitleksid?

Viimastel aastatel on mul õnnestunud välja anda kolm sooloplaati, mille üle on väga hea meel. Olen väga tänulik muusikutele, kes on aidanud mu muusikat jäädvustada! Esimene sooloalbum ’Celebration’ ilmus aastal 2011 ja saavutas kohe rahvusvahelise läbimurde, mis tegi lihtsamaks järgnevate plaatide avaldamise. Pean plaadi õnnestunuimaks kompositsiooniks nimilugu ’Celebration’, mille kolm erinevat osa moodustavad kontseptuaalselt ühtse terviku. 2014. aastal valmis teine album ’Thank and Share’, saades loogiliseks jätkuks eelmisele. 2017. aastal andsin välja kolmanda albumi ’Cinemanic’, mis suures osas hõlmab instrumentaalseid helimaastikke ja filmide soundtrack’e. Plaadi ainuke vokaaliga lugu ’Sunset Glow’ on aga mulle üllatuseks kuulajate poolt kõige paremini vastu võetud. Tegelen juba vaikselt järgmise albumine materjali kokku panemisega. Muusika loomine on minu jaoks vajadus ja rõõm, selle protsessi olulise osana tekib vaimne kontakt Loojaga.

Kui lubad endale unistada, siis mis võiks Eestis tegevmuusiku jaoks paremini (korraldatud) olla?

Ma näen suurimat probleemi Eestis toimivate rokiklubide vähesuses. Nende hulk ja efektiivsus on olematu. Bändidel pole kohta ja väljundit, kus saaks esineda ja tutvustada oma muusikat. Tahes või tahtmata on rock aja jooksul saanud kultuuri üheks oluliseks osaks ja sotsiaalseks meediumiks. Mujal on sellest ammu aru saadud ja paljudes riikides on jagatud materiaalset abi antud valdkonna arendamiseks. Eestis pole lood kuigi roosilised, pigem pannakse klubisid kinni ja esinemisvõimalusi jääb järjest vähemaks. Meil on palju suure potentsiaaliga häid ansambleid, kes võiksid Eestit tutvustada laias maailmas, kuid selleks on vaja pidevat lavapraktikat. Paari kontserdi esinemiskogemusega pole eriti tark tegu piiri taha esinema minna, sest publik saab kiiresti aru, et bänd on vähe laval kokku mänginud. Näiteks Rootsi on meist selles valdkonnas valgusaastate kaugusel ees. Seal on toimiv klubisüsteem ja riiklik toetus rockmuusikutele, tänu millele Rootsi rock on maailma tipptasemel. Samuti on Eestis puudus headest mänedžeridest, kes suudaksid siinset muusikat edukalt viia piiri taha. Tahaks väga loota, et see aja jooksul paraneb, sest kultuur on riigi visiitkaart.