Avaleht Muusikud muusikast MUUSIKUD MUUSIKAST: Sofia Joons
MUUSIKUD MUUSIKAST: Sofia Joons

MUUSIKUD MUUSIKAST: Sofia Joons

Praegusel ajal tegeleb Sofia kõige rohkem ansambliga Naised Köögis koos Kristiina Ehini, Katrin Laidre ja Kairi Leivoga.

Sofial on suur armastus eestirootsi muusika vastu, seetõttu ei saa ta kuidagi hakkama ka ilma Strand… Randita, mille praeguse koosseisu juurde kuuluvad peale tema veel Meelika Hainsoo, Mall Ney ja Robert Jürjendal. Hetkel on tal veel käimas üks loomestipendiumi aasta, kuna Rootsi Kultuurifond Soomes toetas tema loomingulist integratsiooni Soome.

Sofia kommenteerib seda ise nõnda: „On raske kahe sõnaga seletada, mida see tähendab, aga hetkel tunnen end kõige rohkem pärimusmuusikadetektiivina. Sellisena hakkasin sügisel pidama Facebooki blogi „Sofia Joons: Music Detective on the East Coast of the Baltic Sea“. Ma vaatan eesti, eestirootsi, rootsi, soomerootsi ja soome pärimusmuusikat väga laialt ja otsin kokkupuutepunkte meie kultuuride, inimeste ja riikide vahel. Pärimusmuusikuna olen ka varem just sellisel uurival / mõtiskleval viisil loonud uut repertuaari. Ja tegelikult on see kõik väga lihtne. Tahan näha suurt ajaloolist pilti, et pärast enda fantaasiale toetudes luua väiksemaid pilte, mille sisse uued laulud ja lood sobitada.

Võib öelda, et pärimusmuusika on üks rahvale kuuluv keel nö sõnalise keele kõrval. Peale selle leian veel, et pärimusmuusika kannab enda sees möödunud aegade vaimseid jalajälgi. Kui erinevate möödunud aegade meelelaadidele pihta saada, tekib vaimseid sildasid eri aegade inimeste vahel. Minu meelest on see üks väga oluline dimensioon kultuuri juures, kuna see loob järjepidevuse tunnet, sidusust ja mõistmist. Pärimusmuusikuna saab mind vist kategoriseerida singer-songfinder’i / fiddler-tunefinder’ina, kes südame järgi endale repertuaari loob ja teistele esitab.

Hoopis teistmoodi toimub Naised Köögis loomeprotsess, kus me toimime singer-songwriter’itena. Seal me tihtipeale alustame mõtetest ja teemadest, mis on meile praegu hästi aktuaalsed. Nendest loome üheskoos ühe pildi või olukorra, kuhu juurde me loome sõnu ja muusikat. Lähtume endast ja kasutame neid keeli, mis meil on. Kuna me oleme kõik päris kaua tegelenud pärimusmuusikaga, on päris loomulik, et meie enda lood kannavad endas pärimuslikku või rahvalikku hõngu. Aga võime pulli pärast esitada endale väljakutse ja minna stuudiosse hoopis midagi popimat tegema, juhul kui meie loodud pilt seda vajab. On päris huvitav mõnikord jutustada lugu endale natuke võõramais keelis ja vaadata, kuhu ma siis (välja) jõudsin.“

Millal tundsid, et muusika on sind päriselt endale saanud? 

Ma hakkasin mängima pärimusmuusikat, kui olin umbes 13 aastat vana. Olin suvelaagrites ja igasugustel pärimusmuusika nädalalõpukursustel ja õppisin meeletult palju laule, esialgu enda maakonnast ja hiljem ka mujalt Rootsis. Sattusin veel hästi toredasse rahvusvahelisse suvelaagrisse Ethno, mida nüüd suvel korraldatakse juba 30. korda. Aeg lendab! Seal laagris tekkis laiem arusaam pärimusmuusika fenomenist ja seal sain veel esimest korda kokku eesti muusikutega ja see on ka põhjus, miks ma hiljem sattusin Eestisse, et hiljem sinna kolida ja päris pikaks ajaks jääda. Kui minna tagasi veel muusikatee valimise juurde, siis on vist see väga tähtis, et ma hakkasin viiulit kaasa võtma ka oma kodulinna rokiklubidesse ja gümnaasiumipidudele. Mängisin ja laulsin ja mulle väga meeldis see, et oli võimalik esitada seda muidu päris kitsa ringkonna lemmikmuusikat ükskõik kus.

Ükskord olin Stockholmi feministliku punkbändi Nevskij Prospekt soojendusesineja. Kogu klubi oli punkareid täis. Ja siis läksin lavale oma viiuliga ja mängisin oma pool tundi täis. Sain siis kuidagi aru, et kui endal on hea / huvitav / tore, siis saab ka teisi nakatada, ükskõik millise muusikaga. Seda õppisin eriti hästi, kui me nö viiulisõbrannadega mängisime Stockholmi vanalinna tänavatel ja metroojaamades. Lõpuks oli muusika avanud nii palju enneolematuid uksi, et oli peaaegu võimatu mõelda mõne muu tulevase eriala peale. Oli kunagi plaan õppida ehitusinseneriks või arhitektiks, aga täpselt siis, kui mul oleks olnud aeg minna ülikooli, oli Rootsis suur majanduskrahh, mis oli eriti ränk ehitusalale. Mu plaan oli korraks, kasvõi aastaks, minna muusikat õppima ja pärast tšekata, kas ehitus on tuhast tõusnud või mitte.

Eestlane pole aldis kiitma, kuid hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Millal sind viimati kiideti muusika eest?

Paar päeva tagasi, kui istusin ooteruumis füsioterapeudi juures. Tuli üks meditsiinitöötaja, kes oli käinud Naised Köögis kontserdil Helsingis eelmisel kevadel. Talle oli see väga meeldinud ja ta tuli autogrammi küsima. Veel olen saanud ootamatult head ja innustavat tagasidet publikult kui käisime Strand… Randiga Vaasas esinemas soomerootsi pärimusmuusikapäevadel sügisel. Facebooki kaudu saab ka päris tihti tagasisidet. Ma ei ütleks, et eestlane nii väga tagasi hoiab. Ansamblis Naised Köögis me tihti imestame, et kust see meie soe, tark ja ilus publik tuleb? Algusest peale on meil olnud väga tore ja tihe dialoog oma publikuga nii peale kontserte kui ka Facebookis. On just nagu seda tunnet, et publiku soe poolehoid justkui aitab meil areneda ja luua uusi laule.

Keda ise kiidaksid Eesti muusikamaastikul?

Ma olen sügavalt tänulik kõiksugu korraldajatele, koolitajatele, muusikarmastajatele ja muusikaõpetajatele. Muusikakultuuri elus hoidmine ja arendamine ei ole naljaasi, mis justkui sünnib iseenesest.

Olen päris palju mõelnud eesti muusika läbilöömisvõimalustele globaalsel muusikamaastikul. Tundub, et instrumentaalne muusika saab väga hästi hakkama rahvusvaheliselt. Eri maade muusikalised subkultuurid meenutavad ja täiendavad üksteist, mitte ainult džäss või popp, vaid ka pärimusmuusika.

Eestikeelsel laulukultuuril on mõnevõrra keerulisem olukord. Kuna ma olen päris palju esinenud rootsikeelsete lauludega Eestis, tean, mismoodi on laulda laule nii, et publik ei saa otse sisule pihta, vaid kuuleb laulmist kui emotsiooni väljendamist vms. Sellises olukorras võib end tunda rohkem sümboli kui lauljana. Mingi aeg laulsin natuke iiri rahvalaule inglise keeles Eestis ja kogesin vahet, kui kuulaja sissejuhatamatult mõistab ja on sinuga koos laulus.

Veel ägedamaks läks see laulus koosolemine, kui ma sain hakata laulma köögis koos sõbrannadega Viljandis. Enne seda mul ei olnud seda tunnet, et ka mina peaksin või võiksin laulda eesti keeles. Aga meil oli algusest peale selline hästi avar, intrigeeriv ja arengualdis tööjaotus bändis. Me tegime mitte ainult seda, mida me väga-väga hästi juba oskame, vaid toetasime üksteist, et teha ka seda, mida me veel ei olnud väga teinud. Kristiina hakkas suurtel lavadel laulma, Katrinist ja Kairist said bassimängijad, ise hakkasin laulma eesti keeles ja trumme lööma. Ja natuke bassi mängima ka. Oleme esinenud ka välismaal meie laulude kontekstis umbkeelsele publikule ja see ei ole väga lihtne. Ei ole ka lihtne lahti seletada „Aasta ema“ laulu tagamaad. Aga Eesti vajab oma eestikeelseid laule väga ja meil ei ole suurt plaani esineda muudele kui oma väga lahtiste kõrvadega eesti publikule.

Ega diplom ei tee veel profiks. Mis peale paberi eristab sinu arvates profimuusikut harrastusmuusikust?

Tavaliselt määrab end muusik ise profiks või harrastajamuusikuks, kui seda on vaja ära märkida. Aga muidu on see üks väga raske ja lai küsimus ja piirimaa nende kahe vahel on päris avar. Tihti peetakse kvaliteeti silmas, kui määratletakse kedagi profmuusikuks, et kontsert/muusikaline toode on nii hea, et publik ei pettuks. Aga kes määrab kvaliteeti? Igal muusikakultuuril ja -subkultuuril on oma esteetika ja nõutud tehnilised oskused. Tihti läheb see kõik natuke sassi, kui nt klassikalise haridustaustaga muusikakriitik satub tema jaoks võõrasse muusikakultuuri midagi arvustama. Igal žanril omad muusikud, teadjad, korraldajad ja esteetilised tagamaad. Et keegi ei ole igal pool igaühe silmis professionaalne. Seda on väga oluline meeles pidada!

Kui väga lihtsalt ja otseselt vastata küsimusele, võib muidugi öelda, et eristab kohati see, et muusik, kes teenib oma leiba muusikaga, on professionaalne muusik vähemalt maksuameti arvates. Veel on levinud arvamus, et mida rohkem aega keegi saab panna nt harjutamise peale ja mitte korraldustöö või muu töö peale, seda rohkem professionaalne ta on. Aga samas, kui ma natuke mõtlen bänditegemise peale, on sellelel hästi lähedal ka bränditegemine. Muusika on lihtsalt nii palju rohkem kui lihtsalt helisev muusika. Singer-songwriter viitab multifunktsionaalsusele – laulan ja loon –, aga kohati tundub mulle, et oleks natuke õigem öelda enda kohta “singer-songwriter-manager-clerk-bookkeeper-stylist”. Ja muidugi, mida vähem on vaja tegeleda kõrvaliste asjadega, seda rohkem jääb aega nii brändi kui ka bändi tegemise jaoks.

Olen ka kuulnud eristavat seletust, et professionaalne muusik on loominguliselt jätkusuutlik. Et tema puhul ei ole nii, et kogemata lööb läbi ühe looga ja pärast ei tea, kuidas edasi tegutseda ja vaibub vaikselt. Ta oskab hoida enda tehnilist taset ja pidevalt leida / luua endale uusi väljundeid. Või leida endale uus töökoht uues orkestris, kui enam ei saa mängida endises orkestris. Minu meelest on see ka natuke veider. Et saab alles tagantjärgi öelda, et üks oli ja teine ei olnud professionaalne. Võib ju olla ka nii, et ühel muusikul on, mida öelda ja hoiab enda muusikalist tegevust käimas. Teda rahuldab see elukutse ütleme kümme aastat ja pärast tahab ta teha midagi muud. Siis oleks ju imelik öelda, et ta varem ei olnud professionaalne.

Ja lõppude lõpuks, kas on mingi vahe, kas muusik teenib raha või tegeleb muudel erialadel ka? Meie kultuurielu vajab kõiki tegijaid ja on meie kõigi huvides, et kõiksugu muusikutel oleks hea elada ja saavad teha seda, mida soovivad, nii muusikas kui ka laiemalt elus.

Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid? Kui on avalik koht, siis kes võiks olla seal laval?

Praegu on mul tunne, et selleks, et luua ja välja mõelda uut, on vaja pidada vaimset paastu. Mul on 2,5-aastane tütar ja väljaskäimised ei tule just praegu väga sageli ette. Eelmisel suvel olin kord täitsa üksi lastega meie suvekodus autovabal saarel Barösundi saarestikus. Päeval toimetasime koos ja nautisime suve, aga õhtuti, kui lapsed juba magasid, istusin täitsa vaikselt pingil aias. Ma justnagu ei mäletanud, millal ma viimati olin olnud nii toredasti üksinda ja omaette. Vaatasin merd ja kuulasin lehtede sahinat. Paar õhtut olin lihtsalt vait. Pärast hakkasid uued viisid sündima. Sellised hetked on minu meelest hästi väärtuslikud ja neid on ka päris raske sättida. Kuidas planeerida tühjust ja ei midagi?

Soovita pala, plaati või kontserti, mis sinu arvates on (viimase aja) parimaid kuulamiselamusi.

Meeldib kuulata, mida teised hiiu kandle (jouhikko) mängijad teevad.

Lena Willemarki uus CD on ka väga tore kuulamine.

Mis on sinu enda sulest ilmunud paladest / plaatidest / videotest selline, mida uhkusega esitleksid?

Kõige aktuaalsem on aga praegu uudis, et Naised Köögis lähevad stuudiosse kohe märtsis ja maikuuks on uus plaat valmis ja mais teeme tuuri mööda Eesti kontsertkohti!

Kui lubad endale unistada, siis mis võiks Eestis tegevmuusiku jaoks paremini (korraldatud) olla?

Ma jäin mõtlema selle üle, et mis on Eestis raskem kui mujal? Võrreldes teiste maadega on meil päris paindlik toetussüsteem kultuurkapitali näol näiteks. See, mis on raske, on vist raske igal pool. Jaanuarikuud on kehvemad kui detsembrikuud näiteks. Ja on päris keeruline jätkata oma muusikaga samal ajal, kui pere kasvab. Minu vanemad elavad Rootsis ja tean, kui raske on toimida vabakutselise muusikuna, kui ei ole vanavanemaid kaasata logistilisse skeemi! Aga kui on olnud väga vaja, siis on nemadki tulnud külla lapsi vaatama. Mul on praegugi kodus 2,5-aastane tütar ja samal ajal, kui vaatame, kus-millal mängida, on mul alati lahti üks teine excel ka: Eira hoidmine. Ma arvan, et paljud väga head muusikud vajuvad peaaegu et nähtamatult ära ajal, mil pere luuakse. Seal oleks Eestil väga palju võita, kui oleks kergem jääda muusikalisele orbiidile või millalgi heal hetkel tagasi tulla, kui eraelu seda jälle võimaldab.

Kõikuvad sissetulekud on muidugi ka päris keeruline teema. Rootsis elades tutvusin huvitava vabakutselistele muusikutele mõeldud süsteemiga. Kui oled väga aktiivne muusik või näitleja, siis võid taotleda endale riiklikku töökohta, mis tähendab, et sul on kindla suurusega palgafond olemas. Ma ei mäleta, oli see nüüd kolme või viie aasta palgafond. Aga see kõik tähendab seda, et sul on garanteeritud ja ühtlane sissetulek senikaua, kui sinu fondiarvel on veel raha. Kui sul on palju kontserte / etendusi ja raha tuleb sisse, siis ei ole vaja palka välja võtta ja see palgafond võib jääda sind veel kauemgi toetama.

Kommentaarid