Avaleht Seltskond Näitleja Peeter Kaljumäe: „Elagu eurotoetused“ on tugevalt satiiriline tükk ja inimesed naeravad kogu südamest
Näitleja Peeter Kaljumäe: „Elagu eurotoetused“ on tugevalt satiiriline tükk ja inimesed naeravad kogu südamest

Näitleja Peeter Kaljumäe: „Elagu eurotoetused“ on tugevalt satiiriline tükk ja inimesed naeravad kogu südamest

Etendus „Elagu eurotoetused“ on lõppeval aastal veel kahel korral lavadel ja on seejuures jätkuvalt populaarne. See kaasaegne prantsuse komöödia kujutab elu ühes imetillukeses kolkakülas, kus elanike elujärg on silmapaistvalt hea ning kus osatakse kirjutada lennukaid rahataotlusi. Lõpuks, kui ametnik Brüsselist saabub kontrollima, kuhu kõik see raha on kulutatud, tekib külaelanikel suur vajadus usutavate seletuste järele…

Täna on teatritükk Salme Kultuurikeskuses ja teisipäeval, 19. detsembril Viljandi Pärimusmuusika Aidas inimesi naerutamas ning samas ka elu üle järele mõtlema panemas.  Ühe altkäemaksunäljas oleva euroametniku rollis mängiv Peeter Kaljumäe soovitab inimestel etendust vaatama minna, et vabastava naeruga talvisest rõhutusest üle olla.

Kui Te käsikirja saite, kas pidite pikalt mõtlema, et kas teha etenduses kaasa?

Ei pidanud, lugesin üksipäini arvuti taga olles ja naersin kõva häälega. See oli väga lustakas ja polnud mõelda midagi.

Kas saate etendusest tuua paralleelseid olukordi ka meie tänapäeva ellu?

Väga palju, kuigi mitte sõna-sõnalt, aga eurotoetuste ümber keerleb see möll nii seal etenduses kui päris elus. Tegelikult leiab sealt palju sedasorti kraami, mis ühel või teisel moel jookseb kokku tänapäevaga. Näiteks võiks olla praegu enam mitte nii aktuaalne, aga mõni aeg tagasi kindlasti kõneaineks olnud Rail Balticu raudtee ehitamine – etenduses ehitatakse tohutult suurt magistraali läbi Euroopa, Murmanskist Gibraltarini, aga seal leiab palju kokkupuutepunkte päris eluga.

Mida saate öelda lavapartnerite kohta?

Hannes Võrnoga ma ei ole varem lavalaudu jaganud, kuigi oleme ühe ja samal üritusel ennegi osalenud, aga kõik teised on vanad head kolleegid. Anne Paluveriga tegime juba nõukaaja lõpus koos estraadi ja Raivo Metsaga olime  nii Vanalinna kui Varius teatris kolleegid. Nemad on vana ja kindel kaader ja hästi toredad. Võrno oli küll sellises kontekstis võetuna minu jaoks uus, aga hästi naturaalne ja loomulik ning sobis väga hästi sellesse rolli.

Kuidas te oma karakterit kirjeldaksite?

Mina olen selline väike ametnik, kes tuleb kontrollima, millega siis õigupoolest tegeletakse. Hirmsasti tahaks altkäemaksu võtta, aga tuleb välja, et ma ei ole seda suutnud siiamaani, olen nii pisikene ja pole lihtsalt jätkunud julgust laia žestiga raha nõuda või kõrvale toimetada. Tegelane käitub küll nii, nagu ta oleks ei tea kui suur ja tähtis vend, aga jah, reaalsus on midagi muud.

Lavastajat kui sellist etendusel ei olnud?

Meil oli selline grupitöö. Anne Paluver oli ehk nõuandvas rollis rohkem kui teised, aga meil oligi kokkuleppe, et igaüks ütleb oma mõtted välja, sest teisi sa näed ja on hea tulemust hinnata, aga ennast ju tegelikult kõrvalt ei näe.  Anne oli see isik, et kui vaidluseks läks, jäi viimane sõna ikka temale, kuigi otseselt  lavastajana ta kirja ei läinud.

Kas sellist žanri on keeruline laval mängida,  kui inimesed ümberringi on millegipärast rohkem väsinud ja närvilised kui varasemalt?

Mängimise mõttes ei ole tegelikult ju vahet, teater on teater. Ta oli meil ju omal ajal ka suvetükina, nelja näitlejaga, kõik toimub väikses kohas ja laval on see tükk väga hea. Vastuvõtud on olnud väga soodsad ja inimesed naeravad kogu südamest, kuigi see ei ole selline lihtne komöödia, ta on ikkagi päris tugevalt satiiriline tükk. Inimestel on vaja vabastavat naeru ja väga hea on mängida, kui sa tunned, et inimesed võtavad ilusasti vastu.

Mida tahate praegusel jõuluajal inimestele soovida?

Ma ei ole ilmselt eriti originaalne, kui ma soovin rahu ja soovitan mitte minna kaasa selle ostuhullusega, mis meid ümbritseb. Aga lihtsalt ei oska midagi muud soovida. See reklaam, mis siin mõned aastad tagasi oli – võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju – ongi selline hea iroonia. No ei ole vaja, vabandage nüüd väljenduse pärast, mitte essugi, tundke rõõmu üksteisest ja rõõmustage, kui päike on  natukenegi väljas. Sööge kõhud täis ja tundke elust rõõmu!

Kommentaarid