Avaleht Seltskond Pille Pürg: edukas unistaja, keda tõmbab lavale
Pille Pürg: edukas unistaja, keda tõmbab lavale
Seltskond
0

Pille Pürg: edukas unistaja, keda tõmbab lavale

0
Foto: Tere Ugandi

Lähikuudel on Soomes õppejõu ja Eestis parodisti tööd tegeval näitlejannal käed-jalad tööd täis, sest ees ootab paarkümmend etendust uue estraadikavaga „Kohe näha, et vanad sõbrad!“. Lavapartneriks uues etenduses on hea sõbranna Anne Paluver.

Pille, kas unistasid lavadest juba väikse tüdrukuna?

Päris väiksena mitte, tahtsin siis saada algklasside õpetajaks, mul oli endal hästi tore õpetaja, kellega suhtlen siiamaani. Kuskil 4.-5. klassis toimus pööre, teadsin, et tahan raudselt näitlejaks, sest mulle õudselt meeldisid Eino Baskin ja Ita Ever. Ma tundsin, et tahaksin nendega tuttavaks saada ja koos töötada. Kas see ka võimalikuks osutub, seda ei saanud eriti loota. Aga unistada tasub, sest nii läkski! Kui olin 17-aastane ja Ita Ever oli Tartus külalisetendustel, läksin lava taha ja ütlesin “Tere! Mina tahan näitlejaks saada.” Ever vaatas mind pika pilguga, et ahah, või nii. Ma läksin ka pärast järgmise päeva etendust lava taha ja ütlesin, et tulge minu koju, ma näitan, mis ma oskan. Minu üllatuseks Ita Ever tuligi, vaatas mu paroodiad üle ja ütles, et ma räägin Tallinnas, mis Tartus sünnib. Küllap Baskin minust siis ka kuulis.

Ita Ever ja Pille Pürg
Foto: erakogu

1990. aastal proovisin ka lavakunstikateedrisse sisse saada. Olin üsna kindel, et see õnnestub, sest kuidas siis muidu, lõpetasin ju keskkooli hõbemedaliga. Juhtus nii, et ma sisse ei saanud, vastuvõtja Ingo Normet ütles, et paroodiaid võib kuskil mujal ka teha. Ilmselt ma ei olnud see tüüp, keda ta otsis. Nüüd, kus ma olen ise õppejõud, võin öelda, et ma ei oleks ise ka ennast siis võtnud, olin tollal selline väike tagasihoidlik neiu. Siis oli küsimus, et mis nüüd edasi saab. Läksin Vanalinnastuudiosse, kohtusin Baskiniga ja ütlesin talle, et tahan näitlejaks saada. Baskin vastas, et näitlejaks vast kohe ei saa, aga noh, vaatame. Ja võttis etenduse juhiks, ehk intsipitsiendiks, kes vastutab etenduse läbiviimise eest nii, nagu lavastaja on paika pannud.

Eino Baskin ja Pille Pürg
Foto: erakogu

Baskin juba teadis, et mul on ka omad numbrid ja ta hakkas võtma mind ka lavale ja rolle pakkuma. Vanalinnastuudios töötamine oli hiiglama tore aeg, see kestis 12 aastat, seal olid väga toredad näitlejad, tore kollektiiv. Meil ei olnud õiget maja, aga inimesed hoidsid kokku, reisisime palju. Hiljem, kui juhtkonnad vahetusid, lõppes kahjuks ka selle teatri olemasolu. Vanalinnastuudio saatus oli hääbuda, millest on üli-üli kahju. Siiamaani ma pole väga Sakala tänavale kippunud, ma pole tahtnud vaadata NO99 tükke (2004. aastal sai Vanalinnastuudio direktoriks Tiit Ojasoo, kes moodustas oma meeskonna ja lõi uue teatri NO99 – toim.). Sest see, kuidas käituti maestro Baskiniga, oli inetu. Ja see, et ta veel tõusis tuhast ja tegi Vana Baskini Teatri, siis noh, mis me räägime  ̶̶̶  tal ikka jõudu oli. Ma kuidagi tundsin, et Baskin nagu väga suunas ja aitas mind, pakkus variante, keda võiksin parodeerida. Kui estraaditükk oli tulemas, siis teadsin, et nüüd tuleb mulle ka midagi.

Kui Vannalinnastuudio hääbus, mõtlesin, et nüüd peab selle paberi ka kuskilt saama. Ja siis läksin Soome õppima, tele- ja komöödianäitlejaks. Sinna ma sain sisse, imekombel. Lõpetasin selle ja siis tehti mulle ettepanek, et äkki jääte meile õppejõuks. Ja mul polnud selle vastu midagi ja nüüd läheb mul seitsmes aasta, õpetan noori. Üks lend on lõpetanud ja teine lõpetab kevadel.

Nii et täitus ka sinu unistus õpetaja elukutsest?

Jaa. Aga seda ma ei saa küll väita, et ma väga unistaksin täna ainult õpetamisest. Süda kisub ikka lava poole siin Eestis. Ütleme nii, et kui saab kaks asja ühendada, siis ma hea meelega ühendan.

Foto: Terje Ugandi

Kas tunned tudengite seas ära mõned väikesed Pilled?

Ei tea, seal on sada korda andekamaid inimesi, kui mina olen ja ka väljastpoolt Soomet. Mul oli eelmisel kursusel paar-kolm nime ja on ka nüüd, kellest võiks hea õnne puhul  ̶̶̶  kui sattuda kokku õigete inimeste ja heade lavastajatega  ̶̶̶ , tulla väga võimekad näitlejad. Mul on väga kahju, et üks minu üliõpilastest hukkus neli kuud enne lõpetamist autoõnnetuses ja temast jäi maha väike aastane laps. Kui oli lõpetamine, pidin andma emale postuumselt neiu diplomi. See oli minu elu üks kõige õudsemaid päevi. Ta oli tõsiselt andekas tüdruk ja oleks võinud mängida ühte, teist ja kolmandat. Kahju, et nii läks, aga mis teha.

Sooviks teada  ̶̶̶  kas usud saatusesse?

Kas just saatusesse, aga keegi on ikka olemas küll, kes juhib. Ma ei ole jumala-usku, seda ma ütlen ausalt. Ma ei heida ette neile, kes usuvad. Millessegi või kellessegi peab uskuma elus. Mingisugune tee on meile ette antud küll, sest miks siis ühel läheb nii ja teisel naa. Ma vaatan ennastki kõrvalt, oleks ju kõik võinud minna teisiti. Mu vanemad ütlesid, et mine õpi majandust või juurat. Kui ma vaatan täna naisprokuröre, siis kindlasti on neil väga uhke töö ja teenistus, aga ma iialgi ei tahaks seda musta pesu pesta, mida nad peavad tegema. Mitte iialgi! Kui sa oled loodud olema rahva lõbustaja, rõõmustaja, siis sul on see sees ja ma ei lähe sinna, makske või miljoneid, sest mind ei huvita see. Teatris ma olen nõus tegema pikki päevi ja taluma närvilisi aegu enne esietendust, kui tundub, et midagi ei tule välja, sest pärast asi jookseb ja pole hullu miskit. Mina olen oma elukutsevalikuga väga rahul.

Pille Pürg ja Anne Veski
Foto: erakogu

Kas sulle on oluline, et läbi komöödia saab inimeste ellu päikest ja naeru tuua?

Jaa, me teeme praegu Annega kahenaisetükki “Kohe näha, et vanad sõbrad!” ja ma käin esinemas ka oma paroodiate kavaga. Mul on 2019. aastani praktiliselt kõik nädalalõpud kinni. Ja miks? Sest lihtsalt pole neid tegijaid. Jah, aeg-ajalt ilmuvad mõned, aga selliseid pidevalt tegijaid pole. Ja kui mulle helistatakse ja öeldakse, et tahaksime siia närvilisse ellu natuke nalja saada, kas tulete meile esinema, siis kuidas ma ütlen, et ei tule, ikka tulen ju, see on minu töö ju. Ja kui pärast tuleb inimene su juurde  ̶̶̶  mul on olnud nii  ̶̶̶ , et teate, ma olen neljanda staadiumi vähihaige ja mul on tänu nähtud kavale kuu aega olnud päris hea olla. Loomulikult ma ei saa tema haigust ära võtta, ma ei saa seda teha, kuigi hea meelega võtaks; kui ma andsin talle natuke positiivsust, ta sai sel hetkel endast mõtted eemale  ̶̶̶  see on kõige suurem tänu ju.

Muidugi on sellised esinemised ka lisasissetulek, seda loomulikult. Ma olen olnud ka sellistel esinemistel, kus sissetulek on ilus, kopsakas. Ja pärast ei tehta sust välja, et ahah, tulite ka siia lauda, tahate ka süüa või. Rikaste pankade peod eksole, ma olen olnud ka sellistes kohtades. Ja siis olen teinekord mõelnud, et oli mul üldse vaja siia tulla. Milleks? Kellele? Ehk ma oma numbritega isegi segasin nende söömist-joomist, selline tunne jääb, sest kedagi ju ei huvitanud. Pigem lähed ikka sinna, kus sind tahetakse kuulata ja vaadata.

Pille Pürg Heli Läätsena
Foto: erakogu

Kas sulle võib tänaval juurde astuda ja anda tagasisidet nähtud etendusest?

Minu juurde võib alati tulla igas küsimuses (naerab). Ma olen ise läinud tänaval juurde ja minu juurde on tuldud. Kunagi, kui teles jooksis parajasti seriaal “Õpetajate tuba”, seisin Vabaduse platsi trollipeatuses ja tuli üks proua, jumala võõras inimene, ja küsib: “Kas olete veel mõnda aega siin?” ja “Mis värvi roosid teile meeldivad?” Ja läks vastasasuvasse lillepoodi ja tõi mulle suure portsu roose, öeldes: “Ma tahan kinkida teile lilled, sest te meeldite mulle.” Või siis mõnel esinemisel tuleb vanaproua ja kingib sokid, öeldes, et kudus need spetsiaalselt mulle, et mu jalad oleksid soojas. Või tuuakse korvikesega küpsetisi, õunu, näiteks Palamuse kandis alati tuuakse. See on ju kõik nii südamlik ja tore. Kui sa seda ei taha vastu võtta, siis milleks üldse laval olla.

Pille Pürg Yana Toomina
Foto: erakogu

Mida sooviksid läheneva aastalõpuga seonduvalt Eesti rahvale?

Kui ma sooviks endale, siis ma sooviks tervist ja lähedastele sooviks, et neil läheks hästi. Ma elan seda väga läbi, kui mu lähedastega on midagi halvasti. Aga üleüldiselt, kuna ajad on nii ärevad, ma tahaks lihtsalt, et meie ilus Eestimaa oleks alles ja me ei peaks mõtlema suurtele maailmas toimuvatele asjadele. Et midagi õudset meie maailmas ei juhtuks. Et me saaks elada nii, nagu praegu ja saaksime toimetada siin rahulikult edasi. Olgu siis need mured ja rõõmud, kellel kui suured tahes, ühel on natuke kehvem, teisel natuke parem. Oleme siin olnud küllaltki hoitud siiamaani ja soovin, et see ikka jääks nii. See on tegelikult ka globaalne soov. Aga noh, mis siis sellest tähtsam oleks? Kui ikkagi toimub mingisugune väga suur muutus elus, siis ma ei tea, kuidas meie põlvkonnad selle üle elaksid, kes pole näinud õudset tragöödiat. Ma ei taha seda näha.

Ja ma ei tahaks, et inimesed oleksid nii tigedad. Inimesed on läinud nii kurjaks, nii tigedaks ja nii kadedaks. Ma ei tea, kas see on ainult eestlastel nii… soomlased on ka kadedad. Ma tahaks, et seda oleks vähem. Et läheks päevale vastu hea sõnaga või kui on vaja, teed märkuse. Et tuleks rahulik hea aasta ning kõigil oleks rõõmus ja mõnus olla.

mm

Kommentaarid