Avaleht Inimene Ratsasportlane Liina Helstein: tänu hobusearmastusele olen ma see Liina, kes ma täna olen
Ratsasportlane Liina Helstein: tänu hobusearmastusele olen ma see Liina, kes ma täna olen

Ratsasportlane Liina Helstein: tänu hobusearmastusele olen ma see Liina, kes ma täna olen

Foto: Rein Leib Phtography
Foto: Rein Leib Phtography

Kaunis Liina Helstein on vägagi mitmekülgne inimene: paljud tunnevad teda hobuste ja ratsutamise, teised jälle ilumaailma kaudu. Liina ise on oma eluga rahul ja ta tahab olla lihtsalt hea inimene, kes on olemas ka teiste jaoks. See võluv daam nõustus endast rääkima portaalile GoodNews ja järgnev intervjuu paotab ukse tema sisemaailma, kus on olnud moelavad, hobused, ratsasport ja palju muud.

Liina, kui keegi sümpaatne inimene paluks Sul ennast tutvustada, siis kuidas Sa talle vastaksid?

Ma olen õnnelik inimene ja seda mitmel põhjusel. Mul on hobi, mis köidab mind piiritult, mul on minu sõbrad, kes mind armastavad, mul on olnud võimalust väga palju maailma näha, olla suurtel lavalaudadel ilumaailmas ja teha tööd, mida ma armastan. Ma naeran palju, sest minu elus on olnud aegu, kus ma ei suutnud seda teha. Ma olen oma olemuselt asjade viimase piirini vedaja, endast andja, mitte allaandja. Võibolla sellepärast polegi mul suurt varandust, aga mul on suur sisemine tarkus, sära, tohutu empaatiavõime ja oskus inimesi tunnetada ning motiveerida.

Foto: Rein Leib Phtography
Foto: Rein Leib Phtography

Räägime naistest ja naiselikkusest. Mida tähendab Sinu jaoks olla naine? Millised on Eesti naised ja millised nad võiksid olla? Millised on üldse inimesed Sinu pilgu läbi?

Minu naiseks olemise juures on põnev see, kuidas inimesed satuvad segadusse, kui nad süvenevad minuga kohtudes minu olemusse. Ma olen üsna vastuoluline persoon. Mulle teeb nalja kui mõni mees vaatab mind ja leiab, et no mis sul ikka muud veel vaja kui lihtsalt ilus olla. Ilu on suhteline mõiste. Omapära on see, mis teeb inimesest huvitava inimese ja ma usun, et kuulun nende hulka. Ma olen kahtlemata elanud väga värvikat elu, täis tõuse ja mõõnasid, ja see on teinud minust väga tugeva ja tahtejõulise naise. Pole olemas asja millega ma hakkama ei saaks, samas olen ma suutnud säilitada selle naiseliku poole endas, mis keelab mul kõigega hakkama saada. Mis jääks siis meestele?

Foto: Rein Leib Phtography
Foto: Rein Leib Phtography

Kuidas nemad saaksid ennast mehena tunda? Mulle meeldib tähelepanu, kui mees märkab mulle mantlit selga aidata ja avab uksi, tassib toidukotti ja tangib autot. See kõik on ju naiseks olemise rõõm. Miskipärast on Eesti naised liiga tugevaks kasvanud ja isegi ei märka enam, et nad võiksid anda võimalust mehele meheks jääda. Seetõttu valitsebki naiste hulgas selline mehestunud naise mentaliteet. Mehed tegelikult hindavad ja igatsevad õrna naist. See teebki asja väga keeruliseks. Ühelt poolt peame meie naistena kõigega hakkama saama ja teiselt poolt peaksime olema hellad, õrnad ja suurte silmadega mehelikkust ülistama. Ma püüan olla selles vallas eeskuju, kannan alati kleiti (kui ma juhuslikult just trenni minemas pole) ja minu relvadeks on kelmikas naeratus ja siiras imetlus. Ma jagan komplimente ja samas ka kogun neid. Armastan öelda, et teen aeg-ajalt “inimkatseid” naeratades pahuratele möödakäijatele või lastes jalakäiaid üle tee. See on väga huvitav kuidas inimesed reageerivad. Mõned satuvad segadusse, mõned vaatavad teist korda arvates, et nägid mõnda viirastust, mõned naeratavad avalalt vastu. Nii lihtne on naisena rõõmu külvata, täiesti juhuslikke inimesi oma mõrudatest mõtetest korraks ülesse äratada.

Püüdke alati pahurlusele südamlikkusega vastata ja te näete, et vastasseis kaob. Ükskord saatsin oma naabrile kingituseks kommikarbi ja vabandusega kaardi kui ta oli minu ukse vahele kurja kirja pannud sisuga: “Teie prügi vedeles jälle minu rõdul”. Rohkem minu prügi millegipärast tema rõdul ei vedele, kuigi ma pole selleks midagi rohkem ega vähemat teinud.

Foto: Rein Leib Phtography
Foto: Rein Leib Phtography

Minu siirus ja avatus ei ole alati mulle kasu toonud, sest inimesed ei taha kuulda tõtt. Ilus vale on rohkem eelistatud, aga mina ise ei oska seda hinnata. Samas on tõde ka suhteline… kellegi arvamus ei ole ülim tõde. Tõde selgub ikka arutluse käigus või jääb siis igaleühele oma.

Mis seob Sind ja neid suuri kapjadega loomi?

Ma kasvasin läbi raskuste. Inimestele ei meeldi muutused, minule ka ei meeldinud niikaua kui muutused muutusid tavaliseks standardiks. Vahepeal tuleb loobuda selleks, et midagi saada. Ükskõik kui raske see ka pole. Ma olen loobunud väga paljust ja täna ma tunnen, et ma olen saanud rohkem kui olen kaotanud. Ma olen õppinud hindama olukordi, inimesi, võimalusi. Olen õppinud ära tundma õiget valest. Ennast tuleb kuulata, see tundub egoistlik, aga see on ainus, mis tegelikult edasi viib. Näiteid on väga palju, kus millegi või kellegi nimel pingutamine viib lõpuks ikka rappa. Seega ainus õige tegutsemine on lähtuvalt iseendast, siis jooksevad kõik asjad õigeks. Minu hobi on aidanud mul saada iseendaks. See on olnud nii tugev motivaator, et tänu hobusearmastusele olen ma see Liina, kes ma täna olen.

Olen hobuse aastal sündinud, aga ilmselt pole see peamine põhjus miks ma neid loomi jumaldan. Hobustega on kaks võimalust — sa kas armastad neid või kardad, muud variandid puuduvad. Mina olen see õnnelik, kes suhtub neisse austuse ja armastusega. Mul on ääretult kahju neist inimestest kes ei ole leidnud endale tõelist eneseväljendust, kirge millegi vastu. Minu arvates elavad need inimesed elu poolikult. Nad tunnevad, et elu on nagu mingi kohustus, mis lihtsalt tuleb läbi elada. Tegelikult on meile antud aeg selleks, et tunda rõõmu elust. Leida need tegevused, huvid mis meid köidavad ja panevad naerma, ennast hästi tundma. Nagu minu sõbrake kord ütles: sa võid asju näha väga
erinevate nurkade alt, muru niitmine võib olla ka suurepärane võimalus, mitte tüütu kohustus.

Foto: Rein Leib Phtography
Foto: Rein Leib Phtography

Ratsutamine on tõepoolest minu kirg. Mulle on palju kordi öeldud, et minu silmad lähevad särama kui sellest rääkima hakkan ja mind peab katkestama, sest muidu ma niipea ei lõpeta. Ratsaspordiga on see huvitav omadus, et sellega tegelemisel saab täita oma hinge kahel viisil: suheldes loomaga ja saavutades võistluslikke tulemusi, mis toovad rahuldust.

Ma ei saa öelda, et ma oleksin kuidagi juhuslikult sattunud hobuste juurde. Minu vanaisa teenis ratsarügemendis ja oli hiljem metsavaht, kus teadaolevalt oli hobusepidamine normaalne töö juurde käiv tegevus. Ma kahjuks ei ole oma kumbagi vanaisa näinud, aga ilmselt olen hobusearmastuse kuidagi neilt siiski pärandiks saanud. Mäletan esmast kokkupuudet hobusega, kus isa tõstis mind kolme aastaselt ühe hiiglasliku looma selga. Ilmselt see loom siiski nii hiiglaslik polnudki, aga väikese lapse jaoks oli ta seda küll. Juba siis olin ma sellest tegevusest tõeliselt  vaimustuses. Hiljem püüdsin oma ratsutamiskirge maandada suvalistele loomadele turjale ronides. Olen kasvanud üles maal ja
seetõttu oli mul suurest igavusest palju häid mõtteid varuks. Suur ärevus valdas mind alati kui kartuli paneku ajaks meile hobune toodi või siis heinateoks ree ette rakendati. See oli tõeline tippsündmus.

Foto: Rein Leib Phtography
Foto: Rein Leib Phtography

Sa pole lihtsalt hobusefänn, oled ka ratsasportlane? Kuidas sobivad kokku hobused ja võidukihutamine?

Hobused on tundlikud loomad. Sport nendega on kohati väga karm. Sportlikud saavutused kipuvad ületama looma normaalseid vajadusi. Siiski on võimalik kõike tasakaalus hoida kui seda soovida. Alustasin oma ratsutajakarjääri tegelikult üsna hilja. Põhjus on ilmselt selles, et see tegevus vajab tohutut pühendumist ja järjekindlust. Olen väga selgelt tundnud oma nahal kaebusi sõpradelt, et ma üldse ei leia aega nende jaoks. Samuti peab suhe olema tugev ja partner mõistev, kui selle alaga tegeleda. Tegu on siiski kahe elava hingega, kelle mõlema sportlikku vormi ja kokkusobivust tuleb treenida igapäevaselt.

Pole võimalik pikemaid pause teha või kui, siis tuleb see väga hoolikalt võistluskavasse sisse kirjutada. Kogu aasta jooksul kogume me punkte, et siis näiteks Eesti kõige suuremale võistlusele Tallinn International Horse Show’le pääseda. Võistlema saab kogutud punktide pingerea alusel. Ka minul õnnestus sel aastal olla võistlusareenil kõrvuti nii kodumaiste tippratsutajatega kui ka teiste riikide tippudega nagu näiteks Venemaa esindajad Alexandr Belekhov, kes võitis ära meie Grand Prix sõidu, minu lemmik tõeline show`mees Vladimir Beletskiy, lätlane Dainis Ozols, leedukas Zigmantas Sarka jne.

Foto: Rein Leib Phtography
Foto: Rein Leib Phtography

Ratsasport on tänases Eestis teenimatult vähe tähelepanu saanud. Meil on väga palju tublisid ja andekaid noori inimesi ja mida aeg edasi seda paremaks lähevad ka meie loomad. Kuna vaieldamatult on tegu väga kalli spordialaga, siis on arusaadav, et tipphobuseid oma võimetelt on meil väga vähe ja suures maailmas on raske konkurentsi pakkuda. Ma olen siiski optimistlik ja usun, et olukord paraneb. Püüan ka omalt poolt kaasa aidata sellele, et armastatud spordiala saaks südamelähedaseks veelgi rohkematele inimestele.

Mis Sind ratsaspordis nii hullusti paelub?

Mulle teeb alati nalja see mõte, et linnapildis ei pruugi keegi iialgi aru saada, et see õrn naisterahvas on tunni aja pärast C-kategooria sõiduki roolis, peal 4 hobust ja teel Eestimaa teise otsa 4-päevasele võistluspäevale, kus võib peale võidurosettide saamist juhtuda näha ka verd, higi ja pisaraid. Kõik see juhuslikkus mis ratsaspordis valitseb, teeb selle ala väga põnevaks. Eilne liider võib täna olla totaalne ebaõnnestuja. Kunagi ei tea, mis päev toob. Hea ratsanik ei garanteeri alati suurepärast sooritust, sest tema ratsul võib olla olnud ütlemist võistluste ajaks ülesehitatud tallis võõra boksinaabriga. Seega on ta turtsakas ja närviline, nullkeskendumisega või lihtsalt suhtumisega “täna pole mul tuju hüpata”. Samuti ei garanteeri hea ratsu alati suurepärast tulemust, sest ratsaniku “kõver silm” võib rikkuda tubli soorituse. Rajameistrid ja nende ehitatud rajad on alati oma “õnnefaktoriga”.

Foto: Rein Leib Phtography
Foto: Rein Leib Phtography

Kusjuures õnnel on täiesti oma koht selles spordis. Mõnikord võib riivata saanud latt lausa kohalt püstloodis õhku lennata, aga imekombel ikka tagasi oma kohale maanduda, teinekord piisab vaid väikesest riivamisest, kui kaua kõikunud latt ikka ratsaniku ja publiku meelehärmiks otsustab maha maanduda. Erakordne on see spordiala ka selle poolest, et siin ei tehta vahet nais- ega meessportlastel, kõik võtavad mõõtu ühtsetel alustel.

See spordiala on andnud mulle väga palju. Õpetanud keskenduma oma eesmärkidele, jääma kindlaks oma otsustele, andnud mulle väga huvitava maailma sealolevate erksate isiksustega, tõelisi sõpru, meeldejäävaid sündmusi, rõõmu õnnestumistest, morjendumist ebaõnnest, võitlusvaimu ja oskust tingimusteta armastada.

Usutles Jüri Kukk

Kommentaarid