GALERII! STAARIÕHTUSÖÖK! Ženja Fokin sõbrantsidega restoranis Nipernaadi (Täiendatud!)
Täiendatud!
Mitmekülgne Jevgeni Fokin, kes laiemale avalikkusele tuntud kui Ženja Fokin, väisas restorani Nipernaadi, saatjaks värvikas seltskond – Kati Fokina, kes muidu ametilt õpetaja, kuid hetkel kodune ema ning väga osav kokk, laulude kirjutaja Jana Hallas ning Liina Steini moestuudio müügidirektriss Janela Peterson.
Emotsionaalselt intelligentne, sundimatu ja vallatu olemisega Ženja saab hakkama kõigega. Eestlaste kodud vallutas ta läbi telekanali Stiilipäeviku saatega Appi tõttab Ženja Fokin, kus oli võtnud missiooniks anda inimestele uus värske look, kuid kas teadsite, et stilist ja saatejuht, nii teles kui raadios, on veel ka koreograaf? Mõni aasta tagasi saime olla tunnistajaks tema enese tantsuoskusele saates Tantsud tähtedega.
Õhtu muutsid nauditavaks meeldiv seltskond ja kaks Jevgenit! Peakokk Jevgeni Cerdantsev tegi meeleolule tausta oma hõrgutavate roogadega ja andis seeläbi ainest pikemaks aruteluks gastronoomiateemadel.
Uurime Ženjalt, kel teadagi peen maitsemeel, millise mulje talle õhtu jättis, kuidas maitsesid road ning millised on tema enese kokakunsti suuremad šedöövrid.
Mida on hetkel trendikas süüa?
Jevgeni: Gastronoomia katsetuste maailmas liigutakse väga jõudsalt tagasi juurte juurde ehk teemaks on puhtad maitsed, toidu serveerimine kui visuaalne elamus ning katsetamine maalähedaste toorainetega, mis garanteerivad ulja toiduelamuse.
Janela: Trend on minu jaoks väljend, mis kirjeldab millegi kiiret populaarseks muutumist ning siis selle peatset areenilt kadumist. Seetõttu ei meeldi mulle antud sõna kasutada ei rõivaste ega toidu puhul. Hea asi jääb ikka heaks. Inimesed üldiselt lähevad trendidega kaasa ning kui vaadata ringi näiteks erinevates sotsiaalmeedia- või suhtlusvõrgustike kanalites, siis on mulle jäänud mulje, et igast sushi söömisest on tarvis pilte üles laadida, kuna see on ju totaalne sensatsioon.
Mille järgi valite toitu kodulauale?
Jevgeni: Kõhutunne dikteerib, et tahaks lauale midagi maitsvat, toitvat, lihtsat, kuid samas erilist. Köögitoimkonnas olles meeldib mulle ääretult katsetada. Sõprade ringkonnas on palju loovaid ning andekaid toiduproffe, kes jagavad lahkelt enda retsepte. Toitun väga teadlikult. Eelistan võimalusel kindlasti Eestist pärit toorainet. Meeldib ka turul käia ning pean lugu väiketalupidajate saadustest.
Janela: Üldiselt selle järgi, mille järgi parajasti isu on. Valdavalt püüan jälgida, et teeksin nii suppe, salateid kui praade ning et liha, kala ja köögiviljade vahel oleks kena balanss.
Mida Te kindlasti oma lauale ei võtaks?
Jevgeni: Näpuviibutusega ega joont mööda ma oma elu ei sea, s.t kui ikkagi millegi järgi isu tekib, ei tasu ennast piinata. Kui tekib näiteks isu burgeri või friikartulite järele, siis ma söön seda, kuid igapäevasesse menüüsse see ei kuulu. Kartulikrõpsud ning muud liigselt ärapakendatud ning 1-aastase säilivusajaga toodetest kõnnin kindlasti kaarega mööda. Arvan, et meie kaubandusvõrgustiku valikus on rohkelt värskeid, toitvaid ning kasulikke sööke võrreldes näiteks välismaaga, kus kartulisalati “parim enne” kukub alles 6 kuu pärast. Mõtlen imestusega, mis imemajonees seal sees on või näiteks jogurtid, mis säilivad 4 kuud. Kuigi toiduainetetööstus kappab kiiruga edasi, on meil kõigil silmad ju peas ning lugemine selge, seega igaüks saab teha oma valikud ise!
Janela: Väga suure tõenäosusega Surströmmingut ja seda hoolimata sellest, et olen võrdlemisi avatud pea kõigele. Teisalt tahaks selle kunagi ikkagi ära proovida.
Milliseid maitseid ootate tänaselt õhtult?
Jevgeni: Ma olen alati uude kohta minnes avatud seitsme meelega, sest õhtusöögi osast, lisaks söögile, on väga olulised minu jaoks detailid – teenindus, interjöör, muusika jne.
Janela: Midagi väga hõrku, lihtsat ja samas ka silmale ilu pakkuvat.
Kui tihti käite väljas söömas?
Jevgeni: Töö tõttu satun päris tihti välja einestama, kas siis olles ise üritusel korraldaja või õhtujuht või on mõni koosolek või presentatsioon mõnes restoranis. Olen selle üle väga õnnelik!
Janela: Olenevalt elutempost. Vahel korra nädalas või tihedamini. Kui paar kuud tagasi ERKI Moeshow korraldamisel kaasa lõin, ei jõudnud teatud aja kodus sugugi süüa teha ning olin ajanappuse tõttu sunnitud pea iga päev väljas sööma. Vähemalt jäid kodus nõud puhtaks! (Naer)
Kas Teil on lemmikud söögikohad?
Jevgeni: Mulle väga meeldib Vapianos, sest kui tahad süüa maitsvalt ning aega kokku hoida, siis see on ideaalne kombo. Samuti on vanalinn täis hubaseid kohvikuid. Näiteks Café Josephine ja Pierre Chocolaterie on mu hurmavaid lemmikuid, kus kuum šokolaad on linna parim! Vanalinna Reval Café on süüdi selles, et mul on 3D puusad, sest nende memme kohupiimakooki tellin alati 2 tk. Palun mõistvat suhtumist! Sellistest poleeritud ning lukskohtadest, kuhu kindlasti võimalusel tasub minna, on Telegraafi hotellis asuv restoran Tchaikovsky, kus tuvi maks on kindlasti ere elamus. St Petersbourgi hotelli restoranis Hermitage, kus hõrgud pelmeenid Peipsi sibulaga on maitsmist väärt ning hiljuti avatud restoran NOA hiilgab serveerimisoskustelt ning Josper-kala on kindlasti mu lemmik. Ja muidugi Pärnu kohvikus Supelsaksad menüüs supina kirjas rannakarbid veinikastmes on gurmee hea raha eest – hinnaks 6.50!
Janela: Viimasel ajal on Komeet kuidagi mu südame võitnud, kuna lisaks sealsetele imeheadele tortidele-kookidele on suurepärane soolase toidu valik. Lõunal on aga tore käia Reval Cafédes, eriti Müürivahe Revalis, kuna seal on imehead lõhepelmeenid! Samuti meeldib mulle väga rannarestoran Roots, sinna jõudes tahaks alati kogu menüü lauda tellida, kuid kahjuks peab leppima vaid ühe roaga – kõhus on lihtsalt liiga vähe ruumi. Kui aga mõtlen aasiapärasele toidule, siis on väga mõnus koht Gotsu, kus valmistatakse toidud kogu menüü ulatuses täiesti nullist.
Kui käite väljas söömas, siis mis ajendab roogasid menüüst valima?
Jevgeni: Ma olen veidi selline tobujuss, et kui olen mõnes restoranis varem käinud, siis kipun tellima sama rooga uuesti. No kui mulle see nii väga maitses, miks mitte seda rõõmu endale lubada! Näiteks restoranis Nipernaadi proovitud maakivigrillil ise valmis timmitud Lõuna-Eesti veise sisefilee ning Ida-Eesti angersäga on kindlasti toidud ning elamus ühes!
Janela: Üldiselt valin menüüst midagi sellist, mida pole ammu söönud või juba lemmikuks kujunenud koha puhul ka sealse lemmiksöögi. Vahel lihtsalt on nii, et pole soovi midagi uut katsetada, kuna tahtmine on saada kindlasti suurepärast maitseelamust.
Kuidas end riietate, kui on minek restorani? Kas väljanägemine sõltub kohast?
Jevgeni: Ettevalmistused algasid kuu varem etiketiõpiku abil (naer). Tegelikult ma arvan, et restorani minnes on endal parem ja pidulikum tunne, kui paned selga veidi viisakamad pidulikumad riided, sest vastasel korral võib jääda ju koju, jätta selga mugavad dressid ning keeta makarone.
Janela: Armastan alati kenasti riietuda. Ilmselt tingib riietuse valiku pigem ilm. Küll aga ei jää pea kunagi restorani minnes koju kontsad!
Kas Teile meeldib süüa teha?
Jevgeni: Ma väga naudin kokkamist. Näiteks sõprade antud peedivormi retsept ning sinihallitusjuust on üks lemmik, mida võin 3 päeva järjest süüa. Samuti ahjus küpsetatud kõrvitsasalat rukkola, fetajuustu ning sinepi-meekastmega on mu lemmikuid. Ja muidugi ema tehtud lihtsad kodused toidud – kotletid ja hakklihakaste on vaieldamatud lemmikud!
Janela: Mulle meeldib väga kokata, kuid kahjuks pole olnud viimastel kuudel kuigi palju aega ning suvi möödub ka ikka pooleldi rännates ja väljas süües. Kui taas söögitegemisega järjele saan, tahan kindlasti teha prantsusepärast sibulasuppi, karrist õuna-sibulasuppi kanaga, kinoaga lõhekotlette ning kodujuustu-vaarikatorti. Ning oeh, ma pole nii ammu söönud ülimalt kodust ja maitsvat tatraputru singi, tilli, sibula ning rohke võiga! Selle peab samuti plaani võtma.
Kuidas kommenteerite Nipernaadi olustikku?
Jevgeni: Restoran Nipernaadi … Linnarahvas veel ei ole avastanud enda jaoks seda imelist paika – väga hubane, ruumi nii suurema kui väikesema seltskonna jaoks, asukoht kesklinna vahetus läheduses, terrassil kasvatatakse kapsaid, herneid ning maasikaid, mis viivad mõtted linna rutakast tempost veidi eemale.
Restorani sisenedes märgati klienti koheselt. Toidukordade vahel oli teenindaja alati olemas, kuid keegi ei tüüdanud. Lastega tulnud peredele pakkus teenindaja koheselt meelelahutust väikesele külalisele – joonistusvahendid ning väike ekraan DVD’dega tulid võluväel!
Janela: Kuna istusime õues, siis Nipernaadi interjöörist ma kuigi palju osa ei saanud, kuid väljas mulle väga meeldis, et laudade paigutus oli tehtud nii, et seltskond tunneks end võrdlemisi privaatselt. Eriti ägedad olid aga erinevate taimedega potid ning peenar, kus kasvasid isegi kapsad!
Kas tuleksite Nipernaadisse tagasi? Kuidas toit maitses?
Jevgeni: Kindlasti tuleme tagasi, sest toit oli maitsev ning nauditav ja menüüs oli roogasid, mida tahaks veel nautima tulla. Teenindaja soovitused-kommentaarid olid asjakohased.
Kellele maitseb tõeliselt vürtsikas tomatisupp, siis see on tuline elamus. Ahjus küpsetatud forell oli seest õhkõrn-roosa ning väga mahlakas, porgandipüree seal kõrval moodustas harmoonilise kombinatsiooni. Ennist mainitud maakivigrill on selline emotsioon omaette, kus saab olla õhtusöögiseltskonnas grillmeister. Eelroogadest võetud suitsutatud pardifileega, mille kõrval pohlakaste Eesti metsast korjatud marjadega ja klaasi valge veiniga jõudsin mõttelennuga sinnamaale, et suvi on ikka nii äge aeg! Eelroogadest oli forelli tartar huvitavalt serveeritud ning portsjon oli päris korralik. Hea toit, sobiv vein, suurepärane seltskond ning meel lõi nurru.
Janela: Kindlasti tulen! Toidud viisid keele alla ning elamus ise liha küpsetamisest 360-kraadisel laavakivil oli unustamatu. Lisaks asub Nipernaadi võrdlemisi hästi ligipääsetavas kohas nii ühistranspordiga, autoga või jala ning parkimisvõimalus on samuti olemas, mis on ühe söögikoha puhul väga oluline.
Mulle väga meeldis soe forellisalat. Kala oli saanud nii parajalt kuuma, et oli veel seest ilus roosa ning ääretult mahlane. Vürtsikas tomatisupp oli küll päris tuline, kuid selle tulisuse tagant kumas läbi meisterlik maitsestus ning laavakivigrilli ISE küpsetatud Lõuna-Eesti veisefileest ei tasu rääkidagi – see oli täiesti elamus omaette! Magustoitudest viis keele alla nii brüleekreem astelpajukastmega ja ka mõnusalt värske vaarikamaiustus.
VAATA GALERIID!
Fotod: Alexis Hoskinson
