“HORISONT” TALLINNA TV-S! Marko Kaljuveeri ja Alen Veziko jutt käib spordiseinast muusikaseinani
Tallinna TV saates “Horisont” Swissoteli 21. korrusel on koos saatejuht Revo Raudjärv, Eesti Golfi Liidu president ja spordikommentaator Marko Kaljuveer ning muusik Alen Veziko. Jutt kõigubki peamiselt spordi ja muusika vahel. Alen alustab uudisega, et märtsi lõpust teeb ta koos Luisa Värgiga Eestile tiiru peale ja antakse 22 kontserti.
Järgmine jututeema on Eesti Laul ja kunagi RAM-i poistekooris laulnud Marko ütleb, et temale meeldis Meisterjaan, kelle tema oleks saatnud laulmise Euroopa meistrivõistlustele, nagu ta Eurovisiooni tituleerib. Alen on Jüri Pootsmani võidulauluga “Play” igati rahul, sest tema hinnangul oli esitlus hea ja lugu samuti. Muusik on ka ise eurolugusid kirjutanud, kuid need pole “läbi närinud.”
Revo võtab üles muusiku mineviku — Alen on olnud lapsest saati nii muusikas kui teatris. Tema esinemisest emadepäeva kontserdil 6. klassis, kus lauldi “Valgeid roose”, on isegi video alles. Kuna tema ema töötas teatris, on Alen osalenud ka teatritükkides, isegi ooperis. Praegu teda muusikateater eriti ei huvitaks, pigem tahaks muusik kaasa lüüa näitlejana mõnes seriaalis või suvetükis.
Marko Kaljuveerile pole näitlemine samuti võõras — 10-aastaselt esines ta Sulev Nõmmiku filmis “Jõmm”, Kalju Komissarovi kutsel lõi ta kaasa Noorsooteatri etenduses koos Rudolf Allaberti ja Lauri Nebeliga ning Salme Reeki kutsel on tema hääl kõlanud kümnekonnas kuuldemängus. Marko ütleb, et näitlejapisik jäi külge, aga näitlejat tast ei saanud — ta ühendas hoopis meremehe ja näitleja ameti ja hakkas spordikommentaatoriks, kus on koos nii suurlinnatuled kui ka näitlemine ja sõnaseaded.
Edasi minnakse üle spordile. Alen pole eriline spordimees olnud, kuid on alati üritanud värskes õhus liikuda. Mullu suvel proovis ta maha käia 1000 kilomeetrit, kuid jäi 700-le pidama, lihtsalt aega ei jätkunud ja sel suvel üritab muusik uuesti. Marko hindab 700 kilomeetrit heaks tulemuseks ja soovitab mängida golfi, sest ühe mänguga liigutakse seal vähemalt 10 kilomeetrit värskes õhus, see on hea aeroobne trenn madalal pulsil ja tavaliselt on ka seltskond hea. Alenil on igapäevaselt palju rahvast ümber, seepärast eelistab ta üksiolemist, kuid Marko arvates saab ka golfis omaette olemist nautida. Saatejuht Revo meenutab Aleni hullumeelset rattamatka ümber Eesti ja üht kontserti Valgas, pärast mida muusik külmast ilmast hoolimata ujumas käis. “Ma ei karda külma, andke mulle veekogu ja ma ujun!” naerab Alen ja saab Markolt soovituse triatloniga tegeleda.
Rääkides golfist ütleb Marko, et 10 aasta perspektiivis on oodata, et keegi eestlastest jõuab sellel alal maailma tippu. Praegu on Eesti golfiharrastajaid umbes 3000 pluss tuhat mängijat, kes sellega pidevalt ei tegele, kahe aasta jooksul aga tahetakse golfarite arvuks saada 5000. Marko sõnul on korvpallis praegu üle 8000 alaga tegeleja ja golfiliidu eesmärk on reaalne. Eestisse tuli golf taasiseseisvumisega, maailmas aga on sellel alal palju tegijaid ja selles liiguvad suured rahad — mõned maailma tipud teenivad aastas umbes 1,7 miljonit naela, samad summad on ka tipptennises. “Kui annet ja võimalusi on, tasub golfiga tegeleda,” arvab golfiliidu president. 108 aasta järel on golf sel suvel taas Rio olümpiakavas, seal on kohal tipptegijad, ja ka eestlaste eesmärk on edaspidi olümpiale jõuda.
Kuivõrd Revo tõstatab küsimuse golfi väidetavast kallidusest, siis ütleb Alen, et harrastaja tasemel on see odavam kui kalal käimine. “Minu landikast maksab rohkem kui algaja varustus,” naerab ta. Ka Marko ütleb, et golfiga tegelemine pole kallim kui mistahes muu ala. Eestis saab selle alaga tegeleda sisuliselt lumest lumeni, meil on 9 kohta, kus mängida, väljakud on 9- või 18-rajalised ja võimalusi piisavalt.
Marko sõnul ei pea golfiga tipptasemel tegelema, see sobib siis, kui töötatakse arvutiga, tervis läheb liikumatusest kehvemaks ja tahaks olla üksi või hoopis seltskonnas — golf on hea südamele, kehale ja tervisele üldse. Näiteks Rootsi heaoluühiskonnas on üle poole miljoni golfimängija ja palju väljakuid, sest kõik tahavad liikuda. “Olen juba hoiatanud golfibuumi eest, et see saabub, sest kui tahad tänases keskkonnas midagi tervise heaks teha, sportlikult liikuda või kaalust alla võtta, on see üks võimalustest,” kinnitab ta.
Põnevaks uudiseks on ka see, et üks golfiväljak tuleb päris Tallinnasse ja selle tarvis on juba ka projekt olemas. Väljak rajatakse Tondi rabahalli kõrvale, kuhu hakkab tekkima sportlik keskus koos jalgpalli sisehalli ja tenniseväljakutega. Golfiväljakul saab olema üheksa rada ja talvel jagatakse koos jalgpalluritega sisehalli.
Alen tuletab meelde, kuidas ta kord ööbis Saksamaal hotellis ja hommikul päikese tõustes oli ilus vaadata, kuidas eakad paarid läksid golfikärudega mängima. “Ma mõtlesin siis, et selles mängus peab midagi olema,” meenutab ta. Ka Marko tunnistab, et pidas kunagi golfi pensionäride mänguks, kuid pärast Green Card`i kursuse läbimist haaras see teda jäägitult ja ta leidis sellest küllaga emotsioone.
Alen räägib oma esimesest golfilöögist, kui nad koos Artjom Savitskiga mängisid sisegolfi ja kuigi selg ja tuharalihased olid hiljem valusad, oli ka emotsioone palju — mäng polegi nii kerge, kui telekas tundub. Marko mäletab, et tema vedas 18 rajal mängides pärast 15 rada jalgu järel. “Tegu on füüsilise mänguga, kust saad oma füüsilise trenni kätte,” on ta kindel.
Jutt läheb ka poliitikale, Eesti olümpiakomitee presidendi valimisele ja päevateemadele. Alen peab Luisat oma parimaks lavapartneriks, kellega laval kõik sujub ja koos on antud sadakond kontserti, kuid poliitikast nad ei räägi. “Ma pole poliitikahuviline ja nii kaua, kui ma muusikaga tegelen, ma isegi ei kommenteeri poliitikat,” ütleb ta. Marko tunnistab, et olümpiakomitee presidendi ametikoht teda ei huvitanud, sest spordis ei peaks ametikohad olema poliitilised, kuid meil paraku on ja tema arvates tuleks lõpetada ka poliitiliste katuserahade jagamine.
Järgmine teema on ajakirjandus ja Alen vaatab vaid ETV-d ja ETV2-e, vahel ka Tallinna TV-d, kollast meediat ei tarbi, eelistades sellele lugemist. Uudistest vaatab ta vaid “Aktuaalset Kaamerat” ja kanalinupu klõpsamiseks peaks film tema jaoks väga hea olema, nagu näiteks “Vehkleja”. Marko kiidab Norra rahvustelevisiooni, mis propageerib igasugust liikumisest tulenevat rõõmu. Hiljuti Holmenkollenis viibides nägi ta lapsi suuskadel ja seljakottidega kehalise kasvatuse tundi minemas — norrakate jaoks pole tähtis, mis alaga tegeletakse, peaasi, et saaks rahva liikuma.
Alen on vestelnud mitmete ööklubide omanike ja programmijuhtidega, kes ütlevad, et alkohol polegi enam väga in, pigem hakkab selleks muutuma liikumine. Soomes käies on ta märganud, et terviserajad lähevad hinda, isad viivad oma väikesi lapsi spordikohtadesse, mis näitab trendide muutumist spordi kasuks.
Veidi tuleb jutuks ka Aleni seotus Soomega, sest tema nimi on soomelik. Tegelikult on Aleni ühed vanavanemad ingerisoomlased ja Soomes on tal palju sugulasi. Ennast peab muusik siiski eestlaseks ja kui peaks tulema Soome-Eesti maavõistlus jalgpallis, siis hoiaks ta pöialt Eestile. Selle eelistuse üle küsib temalt Marko, kes jälgib pidevalt kõiki mänge nii Inglise liigas kui ka meie omi mänge.
Üheks lõputeemaks on Eesti olevik ja tulevik ning Alen arvab, et meil on kadunud entusiasm, kõik on justkui seisma jäänud. Ta seostab seda siiski stabiliseerumisega, kus tuleb ajud kotist välja võtta ja tegutseda ning paanitseda ei maksaks. “Ma ei kuulu nende hulka, kes Soome ja Rootsi läheksid, sest kui me kõik lahkuksime, siis poleks oma riigil mõtet,” ütleb ta. “Ma tahan elada siin, mulle meeldivad meie inimesed, see üksteisega arvestamine, mida on väikestes kohtades rohkem — ma arvan, et inimesed on leidnud Eestis oma koha.”
Marko lisab, et kõik ei saagi ideaalne olla, vigu on tehtud, kuid me kõik eksime. “Tähtis on lollusi mitte läbi lasta, aga see on meie riik ja meist endist paremini ei tee siin keegi midagi. Vaja on öelda, kui näeme vigu ja kiita, kui on hästi. Olen optimistlik ja armastan Eestit!”
Natukeseks naastakse ka ajakirjanduse juurde ja vestlusring leiab, et selles osas pole kõik just paremas korras ja ajakirjanikud ei tohiks valetada, vaid peaks rääkima asjadest nii, nagu need on, mitte tegema lugusid klikkide pärast. Alen leiab, et ajakirjandus on ühiskonna nägu.
Mõlemad saatekülalised on pooltäis klaasi pooldajad. “Optimist olles on kergem elada,” leiab Marko. Tema arvates võiksime me ka välismaal oma riiki paremas foonis näidata, sest me pole halvemad kui mistahes teine rahvas. Hiljuti Stockholmis väliseestlastele esinenud Alen teab, et väljaspool Eestit elavad eestlased hindavad kodumaad rohkem kui kodueestlased, sest meie märkame rohkem vigu. Ta meenutab, kuidas tuli kord välisreisilt ja Valgas üle piiri tules tekkis see tõeline tunne, et nüüd olen kodus.
Jüri Kukk
