INTERVJUU! Lauljatar Carine Jessica Kostla: nii kaua kui ma mäletan, olen alati tahtnud lauljaks saada

Carine Jessica Kostla on noor andekas muusik ja laulukirjutaja, kelle tähelend on alles algamas.

Muusika on teda ennast elus palju aidanud ja ta loodab, et tema laulud aitavad ka teistel elus kõike õigesti näha. Oma lugusid nimetab ta veidi viisistatud päevikuks, mis tähendab, et sõnadesse on kätketud tema enda elu leheküljed. Oma muusikateest räägib täpsemini juba lauljatar ise.

Kuidas Teist muusik sai?

Nii kaua kui ma mäletan, olen alati tahtnud lauljaks saada. Ma olen see väike tüdruk, kes mängis juukseharjaga peegli ees ja tegi Madonnat järgi. Mul ei ole peres küll muusikuid, aga meil alati lauldi kodus ja nii see laul mind saatis. Kui ma läksin esimesse klassi, siis minu esimene muusikaõpetaja Lii Leitmaa leidis esimesest pingist ühe laulva tüdruku ja kutsus mind mudilaskoori.  Sealt sai alguse see, et ma hakkasin laulma Lii kooris ja ta hakkas minuga ka soolotööd tegema. Ma käisin läbi ka kõik piirkondlikud lauluvõistlused, käisin Laulukarussellis ja tegin ansamblit. Lii suunas mind muusikakooli minema ja seal ma õppisin kitarri mängima. Peale keskkooli lõppu arvasin, et minust saab ajakirjanik või jurist. Olin juba Tartu Ülikoolis juuras ja ajakirjanduses sees,  aga Lii hakkas soovitama, et mõtle ikka Muusikaakadeemia peale. Mulle tundus see küll väga suur amps, aga kui ma lõpuks infopäevadele läksin ja katsed tegin, sain kooli sisse.  Minu jaoks oli jahmatus ja rõõm nii suur, et sellel hetkel ma juba teadsin, et see on õige. Ja siis ma läksingi Muusikaakadeemiasse õppima muusikapedagoogikat, kust sain ka bakalaureusekraadi. Kõrvalt õppisin jazzlaulu ja magistrisse astusin juba kaasaegset improvisatsiooni õppima. Ja nüüd siin ma olen, lähen varsti oma lõpudiplomile järele.

Kas ametlik haridus annab muusikule midagi erilist juurde?

Minu jaoks on haridus olnud just eelkõige silmaringi avardav. Põhjuseks miks ma ka läksin muusikapedagoogikat õppima, oli see, et mul on alati olemas pedagoogiline paber, millega ma saan ka õpetada. Samuti ka see, et ma õppisin erinevaid stiile. Ma sain õppida rahvamuusikat, jazzi, klassikalist muusikat – minu jaoks on oluline, et ma saan muusikuna vaadata pilti laiemalt, kui kitsalt ainult oma žanris. Mulle selline lähenemine meeldib. Viimased kaks aastat improvisatsioonis tuli juurde ka muid asju, ma hakkasin võtma kunstist inspiratsiooni ja see on mu silmapilti laiendanud.

Kui peaksite ennast kui muusikut kirjeldama inimesele, kes ei tea teist midagi, mida ütleksite?

Ma olen alati kirjutanud popmuusikat ja see viimane plaat on selline tantsuline popmuusika. Minu muusika puhul väga suur rõhk on just sõnadel. Plaadil on muusika autoriks Daniel Reinaru, sõnad on minu poolt. Tantsulood pole siiski tüüpilised tantsukad . Ma kirjutasin vahel sõnu nii, et vett voolas silmist ja tint oli paberil laiali, aga siis tegin peteka ja lugu sai tempokas. Ma jutustan oma lauludega mingit lugu ja ma loodan, et need lood pakuvad midagi, sest mind ennast on muusika väga palju aidanud, nii rõõmsatel kui kurbadel hetkedel ja ma loodan, et ka keegi teine saab neist mingit lohutust ja tuge ning suudab ennast samastada.

Kas laulusõnu kirjutate oma kogemustest?

Kui ma jõulude ajal lasin koos La Phoenixiga välja laulu „No butterflies“, siis nad andsid mulle otse teema ette. Idee oli selles, et kui sa millegisse väga usud, siis see ka juhtub. Üldiselt minu laulud on autobiograafilised, veidike nagu viisistatud päevik.

Millest räägib Teie hiljuti ilmunud singel  „My angels, music and me“ ?

See räägib lahti laskmisest ja sellest, kuidas elu tuleb rohkem usaldada. Ma olen ise jõudnud sinna kohta, kus ma saan aru, et kui asjad ei juhtu, siis sellel on mingi põhjus. Vahel, kui oled väga pettunud ja tunned, et maailm on ebaõiglane, siis võib-olla see, mida tahtsid, ei pidanudki juhtuma. Tihti saad tagantjärele aru, miks see vajalik oli. Kui elu usaldada, siis kõik asjad loksuvad paika. Ma tahtsin selle singli avaldada just nüüd, kui mu onutütar lõpetab keskkooli. Me oleme väga lähedased ja mäletan ise hästi seda, mis tunne mul oli sellel ajal, kogu see närvilisus ja teadmatus, mis nüüd saab ja juhtuma hakkab. Ma arvan, et ei peagi kõike teadma, see on tegelikult okei mitte teada. Elu ei jää ju seisma. Seega, see laul on elu usaldamisest, endasse uskumisest ja sellest lahtilaskmisest, mida ei ole vaja.

Kui peaksite valima ühe Eesti artisti, kellega tahaksite koostööd teha, siis kes see oleks?

Nii palju on toredaid inimesi, kellega võiks koostööd teha. Lapsest saati on minu lemmilaulja Liisi Koikson ja kindlasti oleks väga lahe temaga duetti laulda. Minu jaoks on koostööd teistega alati väga huvitavad. Kui usaldada oma materjal kellegi teise kätte, siis tema vaatab seda hoopis teise pilguga.

Millist muusikat ise kuulate?

Ma kuulan popmuusikat, jazzmuusikat ja mulle meeldib ka indie poprokk . Lemmikartistide hulka kuuluvad juba eelnevalt mainitud Liisi Koikson, samuti Katie Melua, Jamie Callum, Evert and the Two Dragons, Brainstorm, Maroon 5. Julgen öelda, et mulle meeldib Taylor Swift ka.

Te olete hea sõber ka teiste noorte muusikutega nagu Teele Viira, Tuuli Rand ja Kristel Aaslaid. Kas need sõbrad mõjutavad ka Teie muusikat?

Nad inspireerivad nii muusikuna kui inimesena, sest mul on tõepoolest sõpradega väga vedanud. Mind ümbritsevad sellised inimesed, kellega meil on sarnane vaade asjadele ja toetus on alati olemas. Oma parimate sõbrannade puhul ma tean, et nad on alati valmis aitama. Kasvõi siis, kui mul plaat välja tuli – kõik nad olid igati jõu ja nõuga abiks. Eks selline mõju on ka alateadlik, sest kõik mis ümbritseb, mõjutab.

Mis on muusikuks olemise juures kõige lahedam ja mis kõige raskem asi?

Minu puhul on parim see, et ma olen lauljaks olemisest  juba pikalt unistanud ja praegu olen sellises punktis, kus saan nautida kõike, mille nimel olen tööd teinud ja loomulikult on see kõik alles algus. Vahel on nii, et kui olen õhtul väga väsinud ja on pean veel esinema, siis tuletan endale meelde, et tegelikult on see privileeg, et ma saan teha seda, mida ma armastan. Kõige raskem on vast see, et proovide ja esinemiste tõttu, pean tihti kodustele seletama, et ma jään paar tundi hiljaks või ei saa tulla. Pere ja lähedased tegelikult mõistavad, aga ma ise tunnen end tihti süüdi. Keegi ei heida midagi ette, eks aastatega on kõik juba harjunud.

Milline on Teie kõige meeldejäävaim esinemine?

Mulle tuleb pähe üks eraüritus, üks sünnipäev Radissoni presidendisviidis. See pakkumine tuli nii ootamatult, meil oli eelneval õhtul olnud esinemine Laulasmaa spaas ja üks sealne klient palus meid järgmiseks õhtuks esinema. Tal oli ka üks lugu, mida ta tahtis, et me esitaks – see oli Smilersi „Et sa teaks“. Ma olin seda lugu ainult ühe korra varem kuulnud. Iva oli selles, et Hendrik Sal-Saller oli tema sõber ja oli ka publiku hulgas. Selline asi tekitab aukartust, laulda kellegi teise loomingut, teha sellest oma interpretatsioon. See ei olnud midagi suurt, seltskond oli väga väike, aga esinemine jäi  hästi meelde.

Osalete ka projektis nimega BIIT. Millega täpsemalt tegu?

See on ettevõtmine, mida ühed tublid Eesti noored  hakkasid arendama juba kaks aastat tagasi. Nad tahtsid teha telesaadet ja eelmise aasta sügisel oli casting saatejuhi kohale. Sõbranna andis mulle sellest teada, ma läksin castingule ja sain selle koha. See kõik on toonud minu ellu palju uusi ja väga lahedaid inimesi, kes on hoopis teisest valdkonnast. Siis me hakkasimegi seda telesaadet üles töötama, panime paika selle, mis me teeme, mis on meie eesmärk. Esitasime saate pilootosa ühele konkurssile ja nüüd ootame tulemust. Kui veab siis me oleme sügisest eetris.  Saade ise on muusikast, saates on alati bänd esinemas ja saatekülalistele on mõeldud igasugu huvitavaid tegevusi. See ei ole ainult jutusaade. Esimene saade keskendus Saaremaale. Esines Windy Beach ja Kristel Aaslaid andis meile intervjuu.

Millega tegelete väljaspool muusikat?

Teen trenni. See lause peab tegelikult paika, et terves kehas on terve vaim. Sellest suvest on mul uueks hobiks surfamine, seoses ühe laheda projektiga, milleks on surfilaagri uus võistlus Kanes Surf Challenge.  Selle käigus õpetatakse kuus noort lauljat/näitlejat  kuu ajaga surfama ja pannakse omavahel 9. Juulil võistlema. Mul on hea meel, et ma olen saanud võimaluse surfamist õppida. Minu mentoriks on Aivar Kajakas, kellega me trenni teeme ja juba vaikselt tuleb välja ka, eile sain juba muulist mööda avamerele sõita. Väga lahe oli!

Mida on muusikuks olemine Teile õpetanud?

Mulle tundub, et kahekümnendad on õppimise aeg. Õppida enda kogemusest ja ka kõrvalt. See on ka oskus – teiste pealt õppida ja vaadata. Minu jaoks on eriti oluline just see, et ma jääks iseendaks ja seda ma olen tõesti ka teinud. Ma olen muutunud enesekindlamaks, julgemaks ja ütlen rohkem oma arvamusi välja. Ma varem, koolis olles, olin tagasihoidlikum. Istusin nurgas ja kõige hirmsam asi oli see, kui õppejõud auditooriumis midagi küsis.  Nüüd ma tunnen, et olen palju enesekindlam. Eks see pidigi vanusega tulema.

Lõpetuseks, mida sa soovitada noortele inimestele, kes on huvitatud muusikaga tegelemisest?

Julgege unistada. Unistage, aga arvestage et unistuste nimel tuleb ka tööd teha. Seda juhtub harva, et miski niisama sülle kukub. Ja alla ei tohi anda. See käib asja juurde, et tulevad tagasilöögid, aga tuleb pea püsti edasi minna. Tuleb teha tööd, harjutada, kuulata muusikat, käia kontserditel, ammutada inspiratsiooni – lihtsalt areneda nii inimese kui muusikuna.

Usutles Hedi Kukk