IMELISED EESTIMAA INIMESED! Eesti tuntud inimeste jõuluootustesse kuulub teiste abistamine ja väike jõuluime

Jõulukuu esimesest päevast saati võib Eesti kinodes näha põnevat Norra perefilmi „Jõuluvanade vahetus“, mille sisuks on Jõulumehe rolli täitva pereisa Anderseni juhuslik kohtumine tõelise Jõuluvanaga, mis viib rollide vahetamiseni.

Keegi ei armasta jõule rohkem kui Andersen. Igal aastal teeb ta kõik, et korraldada oma perele täiuslikud jõulupühad.

Teadagi on selle õhtu tähtsaim sündmus jõuluvana külaskäik, aga seekord ei lähe kõik plaanipäraselt. Tuliuues jõulumehe kostüümis Andersen libiseb jääl ning veereb kõigi oma kinkidega künkast alla, otse päris jõuluvanale sülle! Seepeale otsustavad mehed oma rollid ära vahetada. Jõuluvana pere pole kunagi varem näinud tõelist puuseppa ja ka Anderseni perele kulub väike jõuluime ära, sest kõik kingid on rikutud. Andersenil tuleb üles leida põhjus, miks ta nii väga jõule armastab, aga tema lapsed üritavad jälle iga hinna eest tõestada, et jõuluvana pole päriselt olemas.

Tegu on küll jõulumuinasjutuga, kuid aasta tähtsaimate pühade ajal tahaksid ka täiskasvanud pisutki muinasjutte uskuda ja jõuluimele loota. Järgnevalt räägivad tuntud Eestimaa inimesed sellest, millisena on jõulud neile meelde jäänud ja millised nad võiksid eeldatavalt tänavu tulla.

Reet Härmati jõuluootus tähendab turvakeskuse lastega piparkookide valmistamist

Tipp-ilulooja Reet Härmat ütleb, et imeline on sel ajal ühiskonnas valitsev üldine rahutunne, see,  kuidas inimesed on tähelepanelikumad abivajajate suhtes ja kui palju tehakse sel ajal heategusid ja annetusi – nii mõnigi inimelu või hätta sattunud inimese heaolu saab sel ajal päästetud.

„Minu südame teevad soojaks kõik kingid, aga erilise emotsiooni tekitavad kindlasti lähedaste ja sõprade jõulukingid, kus on tükike tegija head energiat sees, olgu selleks siis omatehtud moos või kaelaehe,“ tunnistab ta.

Naljakaima jõulujuhtumina jutustab Reet loo ajast, mil tema poeg oli veel lasteaiaeas ja muidugi käisid päkapikud ning jätsid sussi sisse üllatusi. Ükskord jäi aga emal kiires elutempos maiustus ostmata. „Teadsin, kui väga oleks see pisikest kurvastanud ja pannud teda pead murdma, et kas tõesti oli ta seekord paha laps. Niisiis tuli ruttu leida väljapääs!“ meenutab ta. „Murdsin tükk aega pead ja siis otsustasin päkapikkude nimel kirjutada kirja. Et kõik on muidu hästi, aga jõuluvana kommilaos oli inventuur ja päkapikud ei saanud komme kätte.“ Kirjake toimis, aga siiski ohkas pisut pettunud näoga väikemees ema jutu järgi väljendusrikkalt ja kirus veidi aega jõuluküla tegelasi.

Selle aasta pühadeperioodist ootab Reet Härmat hetke, mil ta saab koos Tallinna Turvakeskuse lastega valmistada päris otsast peale piparkoogitaigna, siis küpsetada ahjus maitsvad piparkoogid valmis ja seejärel värvilise glasuuriga kaunistada. Sellest on tema jaoks juba mitmete aastate jooksul tore traditsioon kujunenud. „Paljud lapsed, kes seal elavad, ei ole kahjuks ise seda protsessi kogenud – nii tore ning südantsoojendav on vaadata, kuidas nii poisid kui tüdrukud innuga küpsetisi valmistavad,“ jutustab ta. „Eriti hea meel oli mul selle üle, kui sain kaasata ühel aastal ka oma poja, et anda talle eeskuju, kui tähtis on hoolida ja pöörata tähelepanu pöörata ühiskonnas toimuvale – et on olemas lapsi, kel ei ole elus vanemate ja lähedastega nii vedanud ning neile tuleb olla toeks, et igaüks tunneks end armastatuna ja väärikana.“

Enda jõululuuletuseks peab Reet tuntud humoorikat värssi „Jõuluvana punanina, hüppas üle laualina. Jõuluvana värises, laualina kärises.“

Reporter Anna-Maria Makko parim jõulukink oli abieluettepanek

TV3 Seitsmeste reporter-toimetaja Anna-Maria Makko arvab, et jõuluimet ei saagi sõnadesse panna, sest see on miski, mis peab sündima südames, miski, mis tooks ja looks hingerahu. Jõuluimet võivad tema sõnul tekitada ka lihtsalt erilised hetked.

„Näiteks nägin ma Niguliste kiriku imelist jõulukuuske ja Raekoja platsi kuuske ning kuulsin harrast jõuluklassikat, mis kohe tekitas armsa ja nostalgilise tunde ehk siis kogesingi väikest jõuluimet. Muidugi võib olla ka jõuluime mõni soov, mis täide läheb,“ seletab ta. „Mina usun sellesse, et tee teistele seda, mida tahad, et sinulegi tehtaks. Ehk kui teistele head teed, siis küllap tuleb see ka sulle tagasi.“

Neli ja pool aastat tagasi, oli jõululaupäev Anna-Mariale ka seepärast imeline, et ta sai siis arstilt ametliku kinnituse, et lapseootus on sujunud hästi, kriitiline trimester on edukalt läbitud ja perre sünnib poeg. “See oli kindlasti üks õnnelikumaid jõululaupäevi,” lisab ta.

Anna-Maria ütleb, et just jõulude ajal võiks märgata neid, kes tunnevad end sel ajal eriti üksiku ja kurvana, ning proovida neid aidata. Kuigi daamide puhul vanusest juttu ei tehta, ütleb ta ise, et mida vanemaks ta saab, seda vähem olulised on materiaalsed kingid, olulisemaks saab, et pere oleks terve ja neil poleks suuri muresid, et inimesed oleksid üksteise vastu head ja poleks asjatut naaksumist.

„Kui kinkidest rääkida, siis neid olen ma alati saanud ja kindlasti olen lapsepõlves olnud õnnelik, kui olen saanud midagi, mida olen väga soovinud. Nüüd tean seda omast käest, kui saan rõõmustada oma poega millegagi, mida ta on väga tahtnud. Ja õnneks saab jõuluvana tema selleaastased kingisoovid ka kenasti täita,“ räägib Anna-Maria. „Väga kahju aga on, et Eestis on nii palju lapsi, kelle soovid ei täitu. Seepärast soovitan ma liituda kindlasti Maxima Inglipuu kampaaniaga, et ka puudustkannatavatel lastel tuleksid natuke rõõmsamad pühad. Mina annan kindlasti sinna oma panuse.“

Üks õnnelikumaid jõuluaja hetki oli Anna-Mariale kümme aastat tagasi, kui tulevane abikaasa teda jõululaupäeval naiseks palus ja seda vaid mõni kuu pärast tutvust. „Kihlumine oli minu jaoks täiesti ootamatu ning reaktsioonid olid umbes samasugused, kui romantilistes filmides, kui naine ei suuda sõrmuse karpi avades oma silmi uskuda. Kuigi tookord olid kaunist sõrmusest vahest olulisemadki need sõnad, mis Ervin mulle ütles ehk see kõne, mis naiseks palumisega kaasas käis,“ meenutab ta.

Anna-Mariale on südamelähedane üks ilus lugu õnnest, mille jutustas talle Andres Dvinjaninov, nii et see läks väga hinge: „Õnn hulkus mööda maailma. Kõigil, keda ta teel kohtas, täitis ta ühe soovi. Kord kukkus õnn ettevaatamatult auku ega suutnud sealt välja ronida. Augu juurde tuli inimesi, kõigil oli mingi soov ja Õnn loomulikult täitis need. Kord tuli augu juurde keegi noormees. Ta nägi Õnne, kuid ei hakanud midagi nõudma, vaid küsis: “Mida sina Õnn soovid?” Õnn vastas: “Ma soovin siit välja”. Noormees aitas Õnne välja ja läks oma teed. Õnn aga tema kannul…“

Anna-Maria ootab tänavuselt jõuluajalt rahu, et saaks natuke hinge tõmmata ja puhata. Samuti katsub ta sel aastal teha nii, et jõulu ettevalmistused ei jääks viimasele hetkele – nii on ta juba teadlikult kinke varunud. „Olen juuli keskpaigast saadik järjest töötanud ja tunnen, et tarvis oleks end laadida. Enne veel on vaja aga aastalõpu ennustussaade ette valmistada ning mitu projekti lõpuni viia. Aga tõesti, tahan, et saaksin pühi veeta pere keskel rõõmsalt ja rahulikult, mitte kiirustades ja pingeliselt, sest see pole ju ometi pühade mõte,“ lausub ta.

Joel Juht loob ise oma pere jõulutraditsioonid

JJ-Street tantsukooli looja Joel Juht ütleb, et jõulud toovad esile erilise sooja tunde ja sel ajal on eriti tunnetatav see, et andmise rõõm on suurim rõõm. Oma lapsepõlve parima jõulukingina nimetab ta seda, kui ei pidanud jõulude ajal üksi olema.

„Ma olin laps, kes vihkas jõule ehk siis nagu väike Grinch! Miks? Kui teised olid perede juures, ei olnud minul kunagi kohta, kus samamoodi olla ja see tegi mind nii õnnetuks – pidin jõulude ajal kellegi aknast sisse piiluma ja nägin, kuidas pered olid koos,“ meenutab ta. „See oli pisikese Joeli unistus et ükskord saaks pere kokku, kuid kahjuks jäi see tulemata. Aga sellegipoolest olen näinud endaga vaeva et ei peaks kunagi jõulude ajal üksi olema ja olen loonud suurepärase pere koos sõpradega.“ Ka tänavu loodab Joel oma lähedastega koos olla ja midagi toredat ära teha.

Oma jõululuuletusena loeb Joel humoorikalt: „Minu jõululuuletus on selline 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 10!“

Joogajuhendaja Arne Lauri peab jõuluimeks millegi argipäevasest sügavama kogemist

Muusiku, koreograafi, joogaõpetaja ja meditatsioonipraktiku Arne Lauri jaoks on jõuluime see, kui inimene tunneb sellel ajal Emakese Looduse, Isakese Looja ja inimeste vahel midagi sügavamat ja kõrgemat kui tavalisel argipäeval.

Parima jõulukingi kohta ütleb ta: „Meelde pole jäänud mitte konkreetne kink, vaid mu kalli emakese jõupingutused sellel materiaalselt raskemal nõukogude ajal igal jõuluajal meile rõõmu valmistada.“ Naljakaima seigana mäletab Arne seda, kuidas isa veidi napsus peaga ehtis koos lastega kuuske ja kõige lõpetuseks tähte latva pannes lendas kogu kupatusega uppi.

Oma jõululuuletusena loeb Arne Lauri ette: „Tuli tali, tulid tuisud. Ervinil on uued uisud…“ Selle aasta pühadeperioodist ootab ta veel pühamat ja sammuke empaatsemat edasiminekut oma teadvuses teistele rõõmu valmistamises.