Elektriteatris saab jaanuari lõpus nautida linnapoeesiat
23.-27. jaanuarini linastub Tartu Elektriteatris linna- ja arhitektuurifilmide eriprogramm.
Kavas on mängu- ja dokumentaalfilmid, milles pööratakse erilist tähelepanu tavapäraselt pigem tagaplaanile jäävale linnakeskkonnale. Linateoste vahendusel saab nautida linnapoeesiat, vaadata vanu klassikuid uue pilguga, ent teritada ka kriitilist meelt. Filmid juhatavad sisse linna- ja filmiarmastajatest spetsialistid, nende seas Tartu linnaarhitekt Tõnis Arjus, semiootik Katre Pärn ja keskkonnapsühholoog Grete Arro. Programmi kuraator on urbanist ja Linnafestivali UIT korraldaja Kadri Lind.
Kavas on seitse filmi, millel kõigil on rääkida lugu oma linna kohta. Vaataja kutsutakse kaasa linnadesse, nagu Barcelona, Kopenhaagen, New York, Rooma, Pariis, Winnipeg ja Berliin. Teekonnal visatakse nalja modernistlikku arhitektuuri üle (“Minu onu”), võideldakse linnaelanike õiguste eest (“Ada linnapeaks”) ja tuntakse arhitektuuri tervendavat jõudu (“Columbus”).
Avafilm “Big Time” laseb vaatajal sukelduda staararhitekt Bjarke Ingelsi maailma. Programmi teine dokumentaal “Ada linnapeaks” jälgib väljatõstmiste vastu mässavat aktivist Ada Colaud, kes pürgib kohalikel valimistel Barcelona linnapeaks.
Filmiklassikud “Taevas Berliini kohal” ja Itaalia neorealismi laine esindaja “Jalgrattavargad” paistavad mõlemad silma liigutavate süžeede ja originaalsete võttekohtadega. Vittorio de Sica “Jalgrattavargad” on filmitud Rooma tänavatel ja elab kaasa ühe pere sõjajärgsetele heitlustele. Wendersi poeetiline “Taevas Berliini kohal” jälgib inglipilgul Berliinis toimetavaid linnaelanikke hetkeni, mil üks inglitest armub kaunisse tsirkuseakrobaati.
Eksperimentaalne ja veetlevalt naljatlev Guy Maddini “Minu Winnipeg” on režissööri hüvastijätt kodulinna Winnipegiga Kanadas, kus segunevad ajaloolised sündmused ja autori lapsepõlve fantaasiad. Isiklik suhe filmi toimumiskohaga on ka Korea režissöör Kagonadal, kelle võlus ära Columbuse linn Ameerika Ühendriikides. “Columbus” on ühelt poolt kummardus linnale, kuhu on kogutud muljetavaldav hulk modernistlikku arhitektuuri, aga teisalt ka mõtisklus selle üle, kui palju võib arhitektuur inimeste heaolu mõjutada.
Modernism on inspireerinud ka slapstick-komöödia vanameistrit Jacques Tatíd, kelle “Minu onu” tõmbab eriprogrammile joone alla ja kutsub publikut naerma modernistlikku ideaali üle, seigeldes ekstsentrilise peategelase Monsieur Hulot’ga, kes kolib tüüpilisest Pariisi agulimajast ülimodernistlikku villasse äärelinnas ja püüab uues keskkonnas kohaneda.
