GoodNews eksklusiiv! Kitarrivirtuoos Tommy Emmanuel: Eesti muusika ja kunst on väga kõrgel tasemel

11. aprillil tuleb Eestisse kogu maailmas tuntud kitarrist, Austraaliast pärit 61-aastane Tommy Emmanuel, kes oskab mõlema käega keeltel mängides akustilisest kitarrist välja võluda nii jazzi, kantri kui ka klassikalise muusika meloodiaid, saates mõnikord ennast ka löökpillipartiidega kitarrikorpusel. Tema muusikat on tunnustanud nii tuntud Briti kitarrist, laulja ja laulude autor Eric Clapton kui ka teised tuntud kitarritähed, nagu Chet Atkins, John Denver, George Martin, Larry Carlton ja Robben Ford, kellega ta on koos mänginud. Ajakiri Guitar Player Magazine on talle kahel korral andnud tiitli “Best Acoustic Guitarist”.

Tommy Emmanuel andis heade uudiste portaalile eksklusiivse intervjuu. Head inspireerivat lugemist.

Teil pole esimene kord Eestis kontserti anda, mida mäletate oma esimesest külaskäigust?

Esimese kontserdi andsin  Eestis 2007. aastal. Mul polnud õrna aimugi, mida oodata, kui esimest korda siin käisin, ja oli väga hea üllatus, et teie  muusika ja kunsti kultuur on nii kõrgelt arenenud, see oli silmi avav kogemus.

Teie järgmine kord Eestis kontserti anda oli 2008. aastal ja lubasite siis, et tulete Eestisse tagasi. Kas tänavu Nokia kontserdimajas 11. aprillil on oodata teistsugust showd kui kahel eelneval korral?

Ma olen pärast viimast Eesti külastust väga palju kontserte andnud, nii et kõik on ilmselt muutunud, ja ma arvan, et paremuse poole. Mul on repertuaaris mitmeid uusi lugusid ja kolm uut imelise kõlaga kitarri,  mis reisivad minuga kaasas kogu tuuri vältel. Arvan, et ma ise mängin paremini ja et selle suure tööga, mis ma olen vahepale teinud, on kõik elemendid mu show juures, kaasaarvatud heli, täiesti uuel tasemel.

Mida soovitate noortele Eesti artistidele — mida nad saaksid täna teha, et saada tulevikus suurepäraseks artistiks nagu Teie?

Kõige tähtsam on kvaliteet. Noored küsivad minult kogu aeg, et mida nad tegema peaks, et muusikaäris algust teha? Ma ütlen noortele alati: õppige häid lugusid, tehke oma ettevõtmine huvitavaks ja harjutage seda, veenduge, et kui lähete inimeste ette, annate endast kõik! Selle enesekindluse saavutamiseks on vaja kõigepealt kogemust.

Kvaliteet ja terviklikkus on kaks asja mis elust päriselt ja igavesti kestavad, kõik muu kaob ajapikku. Kõik need head artistid, kes on enne meid olnud ja kes näitasid meile teed, tegid seda läbi oma kvaliteetse muusika.

Täna on meie ühiskond selline, et me saame kõik kohe kätte, võtame oma telefoni ja helistame kellegile Ameerikast ja ei mõtle selle peale, milline ime see tegelikult on, mis just juhtus. Kõik on silmapilkne, aga  elu pole pelgalt silmapilk.

Mul oli üks noor mees tuuril kaasas, kes on 25-aastane ja on alatest 12. eluaastast mänginud väga hästi, ta on osav kitarrist, tuuritab ringi ja soojendab suuremaid artiste. Inimesed armastavad teda, tal läheb elus hästi ja teda ootab ees suur karjäär. Kui ma mõtlen aga sellele, mida mina tegin, kui olin 25, siis mina mängisin ilma rahata, olin kitarriõpetaja, parandasin kitarre, mängisin reklaamides, teiste inimeste lindistustel, ma töötasin seitse päeva nädalas ja tol ajal mu fookus polnud sellel, et saada suureks kontserdiartistiks. Minu fookus oli õppimine, ma õppisin, et saada heaks mängijaks. Tänapäeva noortel on see erinev, kuna nüüd on internet, videod, kitarrifestivalid ja nii palju rohkem võimalusi enda näitmiseks. Kui mina olin noor, pidin ma mängima restoranides tasuta, et ma saaksin õhtul süüa. Ma pidin inimesi õpetama, et teenida piisavalt raha oma üüri jaoks. See oli teistsugune aeg, aga mu eesmärk oli teha seda, mida ma teen praegu, anda kontserte heades saalides, kus kõigil on mugav istekoht, kus kõik kõlab hästi ja näeb hea välja ja et inimesed tuleksid mind kuulama. Oma varasematel eluaastatel mängisin ma pubides, kus inimesi ei huvitanud, kes parajasti mängis, nad tahtsid lihtsalt midagi kuulata. Ma ei suutnud ära oodata seda aega, kus ma ei pea enam seda tegema. Ma lihtsalt ei teadnud sel hetkel, kuidas täpselt seda teen, ainus, mida ma teadsin, oli see, et pean saama valmis oma repertuaari ja valmistama ette show, mis oleks huvitav ja meelt lahutav publikule, ja siis pidin leidma inimesi, kes on mind nõus tellima.

Noored küsivad minult kogu aeg, et mida nad tegema peaks, et muusikaäris algust teha? Ma ütlen noortele alati: õppige häid lugusid, tehke oma ettevõtmine huvitavaks ja harjutage seda, veenduge, et kui lähete inimeste ette, annate endast kõik! 

Tänaseks olete mänginud laval paljude tuntud artistidega, kas teil on nende seas mõni lemmik?

Üks minu suurtest lemmikutest on Tina Turner . Milline vapustav naine ta on! Ta on professionaal, tema shows pidi kõik kuni pisema detailine perfektne olema. Ta on meile kõigile suureks eeskujuks kui inimene, kes sundis ennast, et jõuda sellele tasemele, kus ta oli. Ta on olnud üks minu suurimaid eeskujusid! Aga muidugi, maailmas on nii palju andekaid inimesi, võiks öelda, et terve maailm on annet täis. Ma vaatan Justin Timberlake`i, Bruno Marsi, Ed Sheeranit, Lady Gagat, kõiki neid inimesi, kelle talent on uskumatu ja see on täiesti uuel tasemel. Ma olen lihtsalt väga tänulik, et minu jaoks on ka koht, et inimesed tahavad veel mind kuulama tulla ja see teeb mind väga õnnelikuks. Mitte miski siin ilmas ei meeldi mulle rohkem, kui inimestele mängimine, see on see, mida ma armastan teha. Minu jaoks ei ole oluline mulje avaldamine teistele artistidele, olen laval selleks, et mängida inimestele ja neile head meelelahutust pakkuda. Iga päev ärkan ma üles ja ei suuda uskuda, et ma annan kontserdi ja inimesed tulevad mind kuulama, olen juba hommikust saati ärevil ja see on tunne mille nimel tasub elada.

Üks minu suurtest lemmikutest on Tina Turner . Milline vapustav naine ta on! Ta on professionaal, tema shows pidi kõik kuni pisema detailine perfektne olema.

Mida te mõtlete ja tunnete, kui olete laval?

Kui ma olen laval, mõtlen paljudele asjadele korraga ja olen täielikult keskendunud oma mängimisele. Analüüsin käigupealt kõike, mis ümber toimub: heli, oma tundeid, kitarri häälestust, ajastust, veendun, et kõik oleks õige. Ma tunnetan inimesi saalis ja vaatan nende nägusid ja nende silmadesse, et aru saada, millised tunded saalis levivad. Ma usaldan oma kõhutunnet ja alati otsustan selle põhjal mida pean järgmiseks tegema.

Ma tunnetan inimesi saalis ja vaatan nende nägusid ja nende silmadesse, et aru saada, millised tunded saalis levivad.

Mis muusikat kuulate, kui Te pole laval? Kui sõidate autoga või teete süüa…

Mu lemmikaeg muusikat kuulata on siis, kui ma sõidan autoga. Ma panen tavaliselt mängima laulud, mida ma saan kaasa laulda, sest kui ma olen roolis, siis meeldib mulle neid kõva häälega laulda. Ma võin kuulata James Taylorit ja laulda „Whenever I see your smiling face, I have to smile myself because I love you, yes, I do…“. Samuti meeldib mulle kaasa laulda midagi Billy Joeli või Stevie Wonderi poolt. Kui ma tahan kuulata kitarrimuusikat, siis panen ma tavaliselt mängima Stevie Ray Vaughani, B.B. Kingi või klassikalise muusika. Mulle meeldib klaverimäng, ma kuulan palju Chopini, mõlemad mu tütred armastavad Frédéric Chopini, sest nad on tema muusikaga üles kasvanud.

Mu lemmikaeg muusikat kuulata on siis, kui ma sõidan autoga. Ma panen tavaliselt mängima laulud, mida ma saan kaasa laulda, sest kui ma olen roolis, siis meeldib mulle neid kõva häälega laulda.

Kas Teie tütred on pärinud isalt muusikaarmastuse ja ande?

Mu vanim tütar teab iga laulu, iga viimset nooti, mille olen kirjutanud või mänginud. Ta võib teile öelda, milliselt albumilt on mingi laul, mitmes on see laul laulude nimekirjas ja kui kaua see kestab ning ta on selles osas piinlikult täpne. Lisaks armastab ta tantsida, teeb muusikalist komöödiat, on draamagrupis ja ta armastab etendustel esineda. Ta mängis Londonis „Legally blond“-is. Mu noorim tütar Angelina, kes saab 18, mängib klaverit ja kitarri ja tahab tulevikus saada muusikaprodutsendiks. Ma ostsin talle suure võimsa MacBook arvuti, kus on kõik vajalik tehnoloogia olemas, et ta saaks lindistada ja valmistada muusikat arvutimängudele. Ta armastab igasugust muusikat, eelmine aasta oli mul suur rõõm temaga koos tuuril olla. Kuulasime koos Steely Dani, Larry Carltonit ja Don Fagenit, Michael Jacksonit, Quincy Jonesi. Ta hakkas kuulama R&B muusikat ja  armus sellesse totaalselt. Pean leidma kõik Pink Floyd’i vinüülid, et need talle anda.

Olete öelnud, et kui inspiratsioon tuleb, siis peate kohe tegutsema. Kust leiate oma inspiratsiooniallikad?

Kõige raskem selle juures ongi see, et iga kord on erinev koht. Mõnikord tunned inspiratsiooni siis, kui seda kõige vähem ootad, ja siis pead kohe sellele reageerima ja tegutsema. Sellepärast ongi mu kitarr minuga iga sekund kaasas.

Kui ma tahan midagi uut kirjutada, peab mul olema mu kitarr käepärast. Kuid tavaliselt inspireerib mind miski, mida näen filmis või loen kuskilt, miski mis läheb otse südamesse. Mõni kord tuleb mul lihtsalt uus idee või akord mis kõnetab mind väga ja mõtlen mida saan sellega veel teha. See elab minu peas, kuni leian sellele väljundi. Ma kirjutasin laulu nimega „Ruby’s Eyes’’ ja selle inspiratsioon sai alguse lihtsast akordist, mis mulle meeldis.

Ma poleks seda kirjutanud, kui ma poleks kuulanud James Taylorit, Billy Joeli, Stevie Wonderit, Elton Johni ja teisi selliseid artiste. Ma ei kirjutaks sellise stiiliga, kui ma poleks neid kuulanud. Kui ma kirjutan laulu, ei mõtle ma, et kirjutan seda pala ainult kitarrile, ma kujutan ette, et kirjutan seda laulu kellegile laulmiseks või bändi jaoks. Meloodia peab olema määratletud ja arusaadav. Kui ma olin väga noor, siis ütlesin oma mentorile Chet Atkinsile, et ma kirjutasin uue laulu ja ta küsis alati, et kas sa suudad seda ümiseda? See oli alati ta esimene küsimus, et kas sa suudad seda laulda? Jah, ma suudan, hea küll, ma tahan seda kuulda — niimoodi see käis. Ma üritan alati sel viisil kirjutada, ma ei lase kitarril määrata mind, ma kasutan kitarri kui enda instrumenti, et väljendada seda muusikat, mis tuleb minust välja.

Piletid Tommy Emmanueli Tallinna kontserdile on müügil Piletilevis.