1. Avaleht
  2. Inimene
  3. Hooliv naine jättis firmajuhi elu ja hakkas viiele lastekodulapsele emaks
Hooliv naine jättis firmajuhi elu ja hakkas viiele lastekodulapsele emaks

Hooliv naine jättis firmajuhi elu ja hakkas viiele lastekodulapsele emaks

Merike Adamson on esimene pereema Tallinna lastekodus, kes jätab oma kodu ning kolib koos abikaasaga päriseks laste juurde peremajja. Naine ütleb, et kavatseb teha kõik, et tema viiest hoolealusest kasvaksid toredad ja õnnelikud inimesed.

Möödunud nädala lõpul kolisid Tallinna lastekodu vastvalminud Künni tänava peremajja Nõmmel viis väikest lastekodulast – kaks õde ja kolm venda, kellest noorim on kolme- ja vanim üheksa-aastane. Künni tänava perekodu on eriline selle poolest, et ühe pere lapsi hakkavad kasvatama abikaasadest pereema ja pereisa, kes jäävadki samasse majja elama.

“Need lapsed on oma elus kogenud palju ebastabiilsust. Traditsiooniline ema ja isaga peremudel on neile kindlasti parim kasvukeskkond ning annab ehk turvatunde tagasi,” ütles pereema Merike Adamson, kes on sama pere nelja väiksema lapsega töötanud pisut üle kahe aasta – sellest ajast peale, kui lapsed perest eraldati. Vanim vend veetis paar aastat õdedest-vendadest lahus, kuid viimased paar kuud on ka tema peres tagasi.
Adamson märgib, et suur otsus hakata n-ö pärispereemaks vormus järk-järgult. Seni oli tema töögraafik tavalise lastekodu pereemana näinud välja nii, et kümme (öö)päeva järjest koos lastega, viis päeva vaba jne. “Need viiepäevased ärakäimised ei mõjunud hästi ei mulle ega lastele,” tõdes Adamson. “Esimene puhkepäev oli niikuinii kadunud, viimasel päeval tegin ettevalmistusi tagasiminekuks. Nii et ennast tegelikult välja lülitada või välja puhata ei olnudki võimalik. Lisaks olid need pidevad äraminekud-tagasitulekud lastele emotsionaalselt rasked.”

Adamson tunnistas, et tegelikult käis pärispereemaks hakkamise mõtte välja tema abikaasa: “Alguses olin mina see, kes vastu punnis. Aga kui peretädi vahetus, lapsed ei suutnud kuidagi uue tädiga harjuda ning küsisid minult, ega mina ometi ära ei lähe, hakkasin mõtlema, et nad vajavad rohkem stabiilsust. Pakkusin lastekodu juhatajale välja, et olen valmis täiskohaga pereemaks hakkama.”

Väga sobivalt hakkas samal ajal saama valmis Künni tänava peremaja. “Kõik langes kuidagi kenasti kokku,” ütles Adamson, kelle sõnul hakkas lastekodu Nõmme keskuse korteris, kus nad seni elasid, juba pisut kitsaks jääma. “Kuna mu abikaasa tuleb pereisaks, siis on iga lisaruum teretulnud. Samas oleks otsus tulnud nii või teisiti.”

Sotsiaalalal on Adamson tegelikult töötanud üsna lühikest aega – vaid needsamad kaks aastat nendesamade lastega. Viisteist aastat, kuni 2008. aastani, oli tal oma ettevõtte, mis tootis moekudumeid ning tegi alltööd muu hulgas ka Marimekkole. “Siis tuli majanduslangus ja tellimused lõppesid. Oli väga keeruline aeg ja ma pidin oma firma likvideerima,” meenutas Adamson. “Mõtlesin, et mida ma siis teha tahaksin. Otsustasin hakata lapsi hoidma. See oli väga tore ja aina toredamaks läks. 2010. aastal kolisin oma perega lausa Soome. Elasin koos nendega ja hoidsin lapsi. Aga igal nädalavahetusel käisin kodus. Ja siis – kui ma nägin neid noori eesti peresid laeval… Ma ei ole kunagi olnud eriliselt isamaaline, aga kui ma iga nädal niimoodi Soome vahet sõitsin, tekkis küsimus, et kas nüüd ongi nii. Kas me kõik lähemegi Soome? Mis meist nii saab?! Mõtlesin, et nüüd oleks aeg teha midagi Eesti jaoks. Kõlab pateetiliselt, aga täpselt nii ma mõtlesingi.”

Kui Adamson lastekoduga ühendust võttis, otsitigi parasjagu pereemasid ja nii loksus kõik väga loomulikul viisil paika. Naine läbis kõik vajalikud sotsiaaltöö- ja pedagoogikakoolitused. “Samas tuleb see töö välja ikka ainult siis, kui sa teed seda südamega, olgu su kvalifikatsioon kui kõrge tahes,” märkis Adamson.

Esimene aasta oli tohutult raske. Kõige pisem oli alles päris beebi, lapsi kimbutasid kogu aeg haigused ning perevanemadki põdesid pidevalt. “Kõik need titehaigused tulid meile ka külge,” rääkis Adamson. “Olin oma kümme päeva tööl ära, läksin koju – jälle nohu-köha.”

Naine meenutab esimesi kontakte lastega: “Panin pliiatsid lauale… Suuremad olid siis neli, viis ja kuus. Nad vaatasid pliiatseid ja kui ütlesin, et joonistage midagi, tõmmake kriipsu ka, siis nad ei teadnud, kuidas seda teha – nad ei olnud elus pliiatsit käes hoidnud.”

Adamsoni sõnul ei ole lapsed seniajani täielikult sotsialiseerunud. Suuremal poisil, kes küll õppimises igati tubli, on koolis käitumisega probleeme, kõige väiksem – kolmene – poiss ei räägi. “Psühhiaatri sõnul mingit kaasasündinud viga või sündroomi ei ole. Pigem on see mingi trauma tagajärg,” selgitas Adamson. Väiksem õdedest aga kõnnib ainult päkkadel. “Ma ei teagi, mida temaga ette võtta, järgmine aasta peab ta kooli minema. Füsioteraapia pole siiani aidanud, sest tõenäoliselt on probleem hoopis psüühiline. Olen mõelnud, et tantsutrenn võiks ehk aidata.”

Adamson ütleb, et kavatseb teha kõik, et neist viiest õest-vennast kasvaksid toredad ja õnnelikud inimesed: “Õnneks on nad väikesed ja kõik on võimalik. Kui praegu jätta see töö tegemata, siis hiljem on kindlasti raskem. Sellepärast peab tegema nii palju, kui jaksu on.”

Tallinnas on praeguseks lisaks asenduskodu Künni tänava peremajale veel kolm paaris-peremaja Männikul, Lasnamäel ja Pirital ning ühe pere maja Veerennis. Kokku elab neis majades 42 last. Tallinna lastekodu juhataja Leena Masingu sõnul on peremajade süsteem ennast igati õigustanud. “Lapsed tunnevad ennast sellises keskkonnas turvalisemalt, mis omakorda tähendab, et nad ei pea tegelema enda tunnetega, vaid saavad panustada energia õppimisse, vaba aja sisustamisse ja igal muul viisil lapseks olemisse,” tõdes ta. “See omakorda tagab parema toimetuleku iseseisvasse ellu minemisel.”

Lastekodulaste arv on kümne aastaga kahanenud rohkem kui poole võrra – kui 2003. aastal oli Tallinna lastekodus 407 last, siis tänavu on neid 175. Masing prognoosib, et laste arv võib pisut veelgi kahaneda, kuid kindlasti mitte palju. Umbes pooled lastekodulastest on puudega või alla kolmeaastased. Enamikul lastest on olemas üks või mõlemad vanemad, orbusid on Tallinna lastekodus kaksteist. Lastekodul on ka noortekodu, kus elab viis noort – täpselt nii palju on seal ka kohti.

2012. aastal lapsendati viis last, neist kolm välismaale. Kuuele lapsele vormistati eestkoste ja nad läksid hooldusperesse.

Pikemalt saab lugu lugeda SIIT!

Head Uudised GoodNews