Intervjuu! Endine Bedwetters’i ja Outloudz’i liige Karl-Kristjan Kingi räägib baarmani ja muusiku tööst
Tallinna vanalinnas asuv pianobaar “Bart” on tulvil üllatusi — sisse astudes leiad end itaaliapärasest keskkonnast, kus itaallasest maestro esitab klaveri saatel Toto Cutugno laule. Kui oled baarmenilt tellinud maitsva kokteili ja hakkad seda nautima, avastad järsku, et seesama noor mees sõrmitseb juba kitarrikeeli ja laulab.
Mitmekülgse baarmeni nimeks on Karl-Kristjan Kingi ja ta räägib meile oma taustast veidi lähemalt.
Karl-Kristjan, räägi oma muusikuteest ja -taustast.
Muusikaga olen tegelenud maast-madalast. Mu ema lõpetas klaveri erialal muusikakooli, vanaisa oli näitleja ja ise alustasin kitarriõpingutega, kui olin 11-aastane. Siis läksin muusikakooli, kust kõik alguse saigi. Seejärel tekkis mu esimene bänd Bedwetters, kus ma mängisin trumme. Vedasime seda punti päris kaua, kuni poisid said juba vanemaks – kes läks kooli, kes tööle. Erimeelsuste tõttu mõtlesime, et kui ei saa täispanga peale teha, siis ei ole mõtet üldse jätkata. Sellest saati on peale tulnud erinevaid projekte. Kunagi tegin Stig Rästaga sellist projekti nagu Outloudz, mis kestis ka ainult 2−3 aastat, ja siis läksime oma teed. Nüüd on pingerida selline: mina, minu akustiline kitarr ja minu lauluhääl. Olen teinud seda, mida endale meeldib teha, kirjutanud muusikat, teinud koostööd mitme artistiga.
Astute üles ka pianobaaris “Bart”, milline on siin muusikavalik?
Kui Antti Tsugart ja Raimo Laid mulle helistasid ja rääkisid, et neil on uus koht, ja siia tulin, siis selle koha aura tõmbas mind – väike mõnus vanalinna kohake. Mõte jäi selle peale, et minu musikaalsustki ära kasutada. Mina teen popplugudest popi, roki ja bluusi sugemetega arranžeeritud kavereid. See on hea vaheldus – kui Tommaso veab terve õhtu muusikalist poolt rohkem, siis vahepeal saan lihtsalt pilli taha hüpata ja klientidele või tuttavatele hea muusikalise üllatuse teha. Seni on see väga hästi toiminud ja vastukaja on olnud müstiliselt tore. Kui ma olen ka baaris tööl ja järsku olen pilli taga, järgmisel hetkel teen taas kokteile, siis daamid või paarikesed küsivad: „Kas teie olite seal pillide taga?” See on vahva idee, on hästi vilja kandnud ning mul on selle üle väga hea meel.
Üllatunud daamidest − kas sul on pooleteise kuu jooksul tekkinud ka fänne, kellele meeldib, kui sa ühel hetkel segad kokse ja järgmisel laulad?
Neid nägusid on hakanud tulema ja kirjakesi on jäetud. Meelde on jäänud hetk, kus kaks daami tulid Peterburist Tallinnasse, olid terve vanalinna läbi tiirutanud ja sattusid siia, Tommaso parasjagu mängis mingit pala ja siis läksin mina mängima. Kui nad hakkasid arvet maksma, siis selle alla oli jäetud sedel: „Thank you for making this place to the best place in Tallinn. Greetings from Sankt Peterburg!” Selliseid väikseid žeste on olnud üsna mitu.
Keda siia õhtut nautima ootad – mida ütleksid fännitaridele?
Külla võivad tulla absoluutselt kõik, mingeid vanusepiiranguid ei ole. Päris 13-aastased võiksid vanematega tulla, aga muidu on kõik oodatud. Võtan naerusuiselt kõik siin vastu.
Milliseid kokteile sa külastajatele valmistad?
Kuna ma varem baaritööga eriti kokku polnud puutunud, olin vaid käinud abis sõpradel, kel on baar, siis siin olen viimase kuu jooksul saanud põhjaliku koolituse. Meil on tugev peabaarmen Raul, tema on professionaal ja ma võtan temalt snitti. Te võite meie menüüst küsida ükskõik millise kokteili, ma suudan selle ikkagi väga maitsekalt oma sniti järgi ära teha.
Mis su enda lemmik on?
Ma olen klassikaliste jookide fänn: džinn ja toonik, rumm ja koola, minus ei ole sellist katsetajat. Piña colada’ga teen küll kõike!
