INTERVJUU! Täna Viru Folgil! Mick Pedaja: see ongi minu elu – muusika, pere ja loodus!
Tänasest pühapäevani Käsmus toimuva põhjamaade muusika festivali Viru Folk üheks esinejaks on Mick Pedaja, kes astub folgihuviliste ette reedel kell 23 Käsmu kirikus. Mick Pedaja on Raplast pärit muusik ja helilooja, keda muusika on saatnud terve elu. Hiljuti sai tal valmis täispikk album “Hingake/Breathe”, millel tegid kaasa mitmed teised eesti muusikud, nagu Mari Jürjens, Kristjan Kallas, Marten Kuningas ja Martin Kuut, samuti produtsendid Raul Ojamaa ja Kostja Tsõbulevski. Artisti on enamjaolt inspireerinud loodus, inimesed ning elulised situatsioonid ja helid tema ümber ja võib öelda, et tema muusika räägibki elust. Kontsertidel kõlavad lood on nii instrumentaalsed kui ka lauldud eesti ja inglise keeles. Mullusel Eesti Laulu konkursil saavutas Mick looga “Seis” neljanda koha.
Mick, Te esinete sel aastal Viru Folgil esimest korda – millised emotsioonid ja millised tunded teid valdavad?
Otseselt mul mingeid ootusi ei ole, aga kuna ma ise ei ole veel kunagi Viru Folgile jõudnud, siis mõtlesin, et tahaksin seda üks aasta külastada. Sel aastal kukkus niimoodi välja, et õnnestub kohe ka esineda, mis on väga tore.
Kas rõõm oli suur, kui Peep Veedla ühendust võttis ja esinema palus?
Jah, ikka. Viru Folk tundub väga mõnus festival olevat ja kuna ma ise väga armastan Lahemaad, siis ma arvan, et see on lahe koht, kus lahedaid asju teha.
On Teil Lahemaaga mingisugune eriline seos?
Mu onul on seal üks lahe kohake, kus on aegade jooksul avastatud erinevaid radasid ja mereäärseid kohti. Loodusega on küll side, jah.
Olen lugenud, et loodus on Teile ka suureks inspiratsiooniallikaks – kas see vastab tõele?
Jah, kindlasti on olnud. Olen lindistanud igasuguseid erinevaid looduse hääli ja raginaid ning linnuhääli. Lahemaal on tegelikult filmitud ka üks video, mis ei ole üldse veel avalikuks tulnud ja võibolla ei tulegi. Aga jah – ka üks minu esimesi videotöid on tehtud Lahemaal.
Mäletate, kui vanalt loodus Teiega nii-öelda kõnelema hakkas? Millal sai loodusest Teie inspiratsiooniallikas?
Tegelikult lapsest peale – kui oli perega väljasõit, siis panin autos klapid pähe ja vaatasin lihtsalt auto aknast välja ning nautisin, kui ilus loodus on. Loodushääli lindistama, suuremat pilti ja ühtsust hakkasin tundma umbes ajavahemikus 16-18 eluaastat, täpselt ei mäletagi enam.
Kes või mis veel Teie loomingut mõjutab?
Kindlasti inimesed ja elu üleüldiselt suures pildis. Me kogeme iga päev erinevaid asju ja õpime nendest. Kindlasti ei ole elu alati lilleline, aga need hetked, mil me õpime ja areneme, ongi need takistuste hetked ja seinad meie ees, millest tuleb läbi minna. Kui elus õpid, siis muusika ka samal ajal areneb – see käib käsikäes, nagu ka vaim ja keha.
Millist Teie repertuaari Viru Folgil kuulda saab?
Ma teen seda, mis ma teen, vastavalt hetkele, olustikule. Üldiselt suurt setlist`i endale ette ei kirjuta, vaid jälgin tunnetust. Lugude nimistu on mul küll olemas, et endal lood meelest ei läheks. Tavaliselt valin muusika inimeste ja ruumi järgi. Mul on erinevat muusikat – nii elektroonilist kui ka akustilist. Alustasin uut sooloprojekti SUMRA, mis on suhteliselt elektrooniline. SUMRA tegutseb edasi elektroonika maastikutel ning Pedaja projekt proovib minna back to the roots akustiliste pillide maailma. Aga ega kindlalt ette ei tea kunagi, mis muusika ja elu parasjagu loomeprotsessis kaasa toob.
Ühesõnaga, ühegi kontserdi eel Te endale nimekirja ette ei kirjuta?
Otseselt mitte, jah. Mul on küll enam-vähem mingis järjekorras lood, aga ikkagi valin olukorra järgi.
Te siis tunnetate lihtsalt publikut?
Jah.
Milline on Eesti publik?
Eks Eesti publik on alguses selline kinnine ja pärast, kui Sa suudad ennast avada, siis nad tulevad Sinuga kaasa. Eesti publik on hästi aus – kui suudad nendega koos ennast avada ja neid avada, siis on see fantastiline. Eesti publik võib olla kas pehmelt öeldes hästi külm ja karge või siis hästi soe ja siiras.
Mida see Teie kui muusiku jaoks tähendab, kui suudate selle publiku avada? Mis Teie hinges nendel hetkedel toimub?
See on meeliülendav tunne, mida ei oskagi niimoodi sõnadesse panna. Ongi selline rahu tunne. See on see, mida ma soovin saavutada igal kontserdil. Kõik on tegelikult artistis endas kinni. Oleneb muidugi ka publiku kontingendist, ruumist, hetkest, inimestest, energiatest ja nii edasi, kuid üldjuhul on rahvas pigem ikkagi toetav. Peegelpilt töötab antud olukordades hästi.
Kui artist suudab publiku üles sulatada, kanda neid, siis publik annab sulle vastu. Ja see ongi see nii-öelda “hea tunne”, mis tekib publiku ja artisti vahel.
Mis Teile peale muusika veel elus tähtis on?
Kindlasti on mulle väga-väga tähtis minu pere. Me ise peame olema endale tähtsad – sealt saab kõik alguse, enda armastamisest. Muidu ei saakski see kuidagi edasi kanduda, armastus siis. Mulle meeldib väga pildistada ja jäädvustada loodust. See ongi minu elu – muusika, pere ja loodus!
Mick, kellega koos Te Viru Folgil esinete?
Esinen koos elukaaslase Angeeliaga, kellega koos me triivime ja õpime läbi elu ja teeme koos muusikat. See on suur õnn, kui Sul on selline kaaslane, kellega koos seda kõike teha ja jagada.
