Jaagup Tuisk surfab muusika(li)lainel!

Rakvere linnuses etendub 21. juulil Kaari Sillamaa Muusikateatri muinasjutt-muusikal „Merineitsi“, kus meespeaosas – printsina – astub üles Jaagup Tuisk.

Jaagup on osalenud reas muusikalides s.h. „Billy Elliot“ ja „Jane Eyre“ ning solistina oratooriumis „Kristus“. 2011. aastal laulis ta TV3 saates „Laulupealinn“ koos Koit Toomega, 2014. aastal aga tuuritas Kristjan Kasearu ja Uku Suvistega tuuril „Kaks ja pool meest“.

Jaagup on elav vestluspartner ja hea suhtleja. Muusikast ja näitlemisest rääkides lähevad ta silmad vahel lausa põlema.

Jaagup, sa sõidad juulis Portugali surfama. Kust võtad aja veel üheks hobiks?

Ega ma väga hea surfaja küll ei ole, aga ma olen alati armastanud merd ja vett. Eestis küll päris surfilaineid ei ole, aga ma olen Eestis teinud lohesurfi ja purjelauaga olen sõitnud. Filmidest on jäänud ka surfamine silma. Me läheme nüüd isaga katsetama.

Lähed õppima?

Jah, me läheme alles õppima.

Ütlesid, et oled alati armastanud merd. Mis sind sellega seob?

Ma ei tea, meri visuaalselt rahustab mind. Minu maakohas Noarootsis olen läinud õhtuti päikeseloojanguga mere äärde, meri vaikselt kohisemas, ja kirjutanud lugusid.

Minu maakohas Noarootsis olen läinud õhtuti päikeseloojanguga mere äärde, meri vaikselt kohisemas, ja kirjutanud lugusid.

On need lood jäänud sahtlisse või on avalikustatud?

Pigem on jäänud sahtlisse. Mul on väga palju lugusid sahtlisse läinud, aga nüüd kohe annan ka välja esimese singli. Ma olen sellega pool aastat tegelenud. Minu päris esimene singel „Käes nüüd aeg.“ See lugu on just välja tulnud. Ma kirjutasin selle „Superstaari“ saate superfinaali jaoks, enne kui need saated üldse algasid. Mõtlesin, et kui on mingi võimalus, et ma jõuan Saku Suurhalli, siis mul peaks olema väga hea lugu, mida seal mängida.

Superfinaali ma ei saanud, aga Saku Suurhallis saime publikule laulda reklaamipauside ajal. Ma võtsin oma võttetiimi kaasa, nii et muusikavideos on ka sellest väike lõik. Selle loo mõte on, et õnn ei jookse niisama kätte. Kui sa tahad, et midagi su elus juhtuks, siis sa pead võtma ohjad enda kätte ja ise selle nimel tööd tegema ja siis sul on võimalus olemas.

Kui sa tahad, et midagi su elus juhtuks, siis sa pead võtma ohjad enda kätte ja ise selle nimel tööd tegema ja siis sul on võimalus olemas.

Mereteemaga edasi minnes: juuli lõpus tuleb muusikal „Merineitsi“, kus mängid ühte peategelast, printsi. Tuli see pakkumine üllatusena?

See tuli küll üllatusena. Ma pole kaua osalenud muusikalides ja tükk aega näitlemisega tegelenud. Kaari helistas ja võtsin rolli vastu juba selle tänutunde pärast, mis ta mulle muusikateatriga andnud on. Muusikateater andis mulle põhja kõikideks hobideks: muusika, tantsimine, näitlemine. See aitas mul laval ennast mugavalt tunda. Ma tegelen ka filmindusega; selle pisiku ma sain ka Kaari Sillamaa suvistest muusikateatri filmilaagritest.

Kui kaua sa Kaari Sillamaa koolis käinud oled?

Alates 3. klassist käisin lasteteatris ja edasi veel noorteteatris – kokku viis aastat. „Merineitsit“ tehti ka aastal 2012 ja ma sain olla üks väikestest printsidest. See oli üks ägedamaid asju, mida ma teinud olen. See oli esimene projekt, kus olid sees ka suuremad staarid: Rosanna Lints, Teele Viira. Päris staaridega lava jagada oli äge.

Mida sa teed, et printsi rolli sisse elada?

Juba see aitab, kui sellised kuninglikud riided selga tulevad. Enne lavale minekut ma tavaliselt mõtlen karakteri põhjalikult läbi. See on ühe USA filmirežissööri trikk. Ta viib näitleja hästi rolli sisse, küsib küsimusi. Ma teen tavaliselt seda iseendaga. Küsin endalt neid küsimusi ja viin ennast sinna rolli sisse.

Neli aastat tagasi ütlesid, et filmindus on sinu põhiline suund. On see endiselt nii?

Mul on see kuidagi etappide kaupa. Sellel perioodil oli mul peamine huvi filmindus. Muusika jäi tahaplaanile. Minu vanas koolis kiusati neid, kes välja paistsid. Eks ma olin siis ka noorem ja haavatavam ja võtsin seda rohkem südamesse. See oli üks suur põhjus, miks ma muusika tahaplaanile jätsin. Ma vahetasin kooli ja seal innustati muusikalist poolt. Ma sain motivatsiooni tagasi ja nüüd olen siin. Praegu tegelen ma peamiselt muusikaga, aga kui ma uues muusikavideos  ei pidanud kaamera ees olema, seisin kaamera taga, kirjutasin videostsenaariumit ja monteerisin. Selle laulu olen peaaegu otsast lõpuni ise teinud. Kirjutasin laulu, viisi, mängisin kõik pillid enda stuudios sisse, produtseerisin. Mulle meeldib ise väga palju ära teha ja ma olen suur perfektsionist. Ma võin töötada ühe trummilöögi kallal tund või kaks, et saada seda õigeks.

Mulle meeldib ise väga palju ära teha ja ma olen suur perfektsionist.

Jõudsime jutuga sinna, et mängid paljusid pille.

Ega ma nii väga hästi neid kõiki ei mängi. Peamiselt mängin klaverit. Youtube’ist olen õppinud ka teisi pille: kitarri, basskitarri, ukuleelet. Ma nendes nii hea ei ole, et lavale minna ja otsast lõpuni ära mängida, aga ma saan hakkama. Klaveriga saab tänapäeval stuudios kõik helid ise teha. Kui ma tahan väga head basskitarri, siis ma pigem ei mängi seda ise, vaid klaveriga ja muudan arvutis basskitarriks.

Ukuleele – miks selline valik?

Ukuleele on väga lahe pill. Ma võtan selle alati sõprade juurde kaasa. See on tore seltskonnapill ja sõpradega koos on ju lahe musitseerida/laulda.