Johanna-Elise Kabel eelistab muusikalides laulmist tavalaulmisele
Rakvere linnuses etendub 21. juulil Kaari Sillamaa Muusikateatri muinasjutt-muusikal „Merineitsi“, kus nimiosas Johanna-Elise Kabel.
Johanna-Elise on pärit Sakust. Juba 2-aastaselt hakkas ta iga päev lasteaias laulmas käima. Johanna-Elise tegi kodus kontserte ja vanemad lootsid, et ta saab häälele kasutust.
Johanna-Elise on pere noorim. Pere mõlemad teised lapsed on tema suhtes väga toetavad, üritavad alati kohal olla. „Nad lükkavad mind tagant, et tee rohkem ja tee paremini,“ räägib Johanna-Elise.
Pere toetus on artistile väga oluline?
On küll, peretoetus on see, mis edasi viib. Artisti maailm on kohati suhteliselt raske, sa saad hästi palju kriitikat ja sa ise oled hästi enesekriitiline. Peretoetus aitab.
Mis kriitika see on?
See ei pruugi alati ollagi sõnaline. Sa lähed lavale, tantsid, laulad, näitled ja publik väljastab oma energiaga kriitikat, aga mitte sellist energiat, mida vaja oleks. Siis on raske. Laval on raskem edasi liikuda, teha seda, mida muidu rõõmuga teeksid. Kui aga saad vastu hea energia, kus inimesed naeravad, vastavad emotsioonidega, siis on laval palju kergem.
Kui suur on sinu ärevus praegu võrreldes algusajaga?
Praegu on suurem, sest väiksena ei oska midagi karta. Suuremana tead, mis ees ootab ja kardad, kas see noot või liigutus tuleb välja. Ma oskan nendele asjadele palju rohkem keskenduda. Olen õppinud ise paremini kontrollima.
Suuremana tead, mis ees ootab ja kardad, kas see noot või liigutus tuleb välja.
Mida sa teed, et ärevust kontrollida?
Mõtestan ennast positiivselt ümber. Kui enne lavale minekut on halb ja käed värisevad, tunned, et äkki ei tule välja, siis tuleb hingata, mõelda, et sa saad hakkama, sa oled jõudnud nii kaugele ja pead rahul olema endaga.
Sa oled noor inimene. Kust sa neid teadmisi oled omandanud?
Ma olen lugenud neid asju, kogenud neid. Lava taga on olnud inimesi, kes teavad rohkem. Nemad on rääkinud, kuidas toime tulla. Sõbrad on kindlasti abiks olnud.
Sa laulad, tantsid ja osaled muusikalides. Milline neist on sinu lemmik?
Muusikalid kindlasti. Tantsimine on mulle alati meeldinud, aga see on olnud alati nii, et ma laulan, aga tantsin ka. Laulmisega on nii, et kui ma lähen etenduses lavale, näiteks Merineitsina, ja pean laulma, siis ma tunnen ennast väga hästi ja kindlalt. Kui ma pean lihtsalt lavale minema ja laulma, siis tuleb närv sisse ja on veidi ebamugav. Muusikalides tunnen ma ennast alati hästi koduselt, sest saan kolme asja korraga teha.
Juuli lõpus on tulemas muusikal „Merineitsi“. Mäletad seda muinasjuttu lapsepõlvest?
Mäletan küll, olen seda lugenud ja multikas on meeles.
Millise emotsiooniga võtsid vastu peaosa pakkumise?
Ma olin väga elevil, aga pidin säilitama normaalse inimese käitumise. Minu sõbrad on ka mind hästi tihti merineitsiga seostanud, kuna mul olid kunagi pikad punased juuksed ja mul on tavaliselt hästi kõrge hääl. Ma olin väga õnnelik, ma teadsin, et „Merineitsi“ tuleb. Mõtlesime sõpradega, et huvitav, kes mängib Merineitsit, aga ma ei osanud seda ette näha.
Kostüüm pole eeldatavasti kõige mugavam, millega laval olla. Kuidas sa sellega toime tuled?
Ma mõtlesin ise ka selle peale. See on ümber ja jube pikk. Ma loodan, et ma ei komista. Ma arvan, et see on okei ja ma püsin püsti.
Millal tõi tee sind Kaari Sillamaa kooli?
Kaks aastat tagasi. Ma olin alati tahtnud minna kuskile näitlemist õppima. Ma olin enne seda näitlemisega kaua tegelenud, aga mitte professionaali käe all. Mingi hetk vennanaine ütles, et selline koht on olemas. Alguses oli tunne, et ma ei sobi sinna, aga lõpuks jäin, sest Kaari Sillamaa inimesed võtsid mu hästi vastu, olid soojad ja toredad ning praegu on see koht minu jaoks kõige õigem.
Mis sinu elus veel peale muusika ja tantsimise on?
Need ongi minu peamised hobid. Olen tantsinud natuke üle 10 aasta, palju erinevaid stiile. Kui mul tekib vaba aega, siis meeldib joonistada ja maalida, kuigi ma ei ole väga hea selles. Aga see on nii rahustav.
