Oleg Pissarenko plaadi esitluskontserdil: armastuse jagamine ja head teod teevad meie ühise lainesupi paremaks

Oleg Pissarenko tähistas plaadi “Armastuse muusika” ilmumist Tallinnas 13 laulust koosneva kontserdiga, kus rääkis laulude vahele ka südamlikke jutte.

Oleg ütles pärast esimese pala esitamist, et tal oli väga ilus hommik. Ta ärkas kell seitse ja tundis, et külmetus hakkab vist peale tulema, see läks aga väga kiiresti üle. Üks tuttav kirjutas talle Facebooki ja soovis head nimepäeva. Oleg ei teadnud, et on tema nimepäev. Just nii lihtne aga samal ajal liigutav Oleg Pissarenko kontsert oligi. GoodNews jagab Pissarenko sõnavõtte plaadi esitluskontserdilt.

1 “Päriselt”

“Neli aastat tagasi andsin ma välja oma viimase plaadi. Vahepeal mõtlesin, kuidas teha muusikat niimoodi, et see liigutaks ja puudutaks. Avastasin enda jaoks valemi, et armastusest piisab, kõik muu on pealekauba. Žanrid, vormid, pillid, kontserdid ja plaadid, neid kõiki võib teha, aga muusikas peab sisalduma kõiksuse armastus.

Esimene lugu, mida ma teile mängisin, oli seesama lugu, mida ma mängisin siin laval kolm aastat tagasi. Selle nimi on „Päriselt“. Siis oli ka kontserdi nimi „Päriselt“. Lugu räägib sellest, et ma usun, et tegelik reaalsus on hoopis midagi muud kui see, mida me oleme seni oma meelte abil tajuda suutnud. Kui me elaksime päriselt, siis me näeksime maailma nii, nagu seda näeb laps mingi vanuseni.

Nüüd ma istun teise tooli peale. Mul on täna neid kaks. See on pill, mida ma täna hommikul esimest korda proovisin. Mu jalg väga hästi ei mahu selle alla, ma pean natuke tegelema siin gümnastikaga. Ma loodan, et saan sellega hakkama. Ma olen siiralt tänulik teile, et te tulite.

Esimene lugu, mida ma teile klaveriga mängin, räägib kogemusest, kui ma 12-aastaselt sattusin koomasse. Viibisin seal nädal aega peale rasket peatraumat. Mäletasin peale ärkamist kõndimist mööda pikka tunnelit valguse poole. Sellest see lugu räägibki.”

2 „Heledusse“

“Mõtlesin enne kontserti, kuidas ma seda üles ehitan. Kuidas ma teile räägin ja mis järjekorras lugusid esitan, sest plaadil on need hoopis teises järjekorras. Mõtlesin, et mida muud ma oskan teha kui rääkida oma lugu. Täna olen ma 41-aastane. Kui ma olin 12-aastane, juhtus see koomakogemus. See oli Narva haiglas. Peaarst oli vanaisa tuttav. Võib-olla see natuke aitas, aga kuidagi ime läbi ma sain teise võimaluse.

Minu lapsepõlv möödus Narvas ja Narva-Jõesuus. Narva-Jõesuu mererand on minu jaoks väga oluline osa lapsepõlvemälestustest. Mäletan, et nagu siin Pirital mõne ilmaga tundub, on merevesi rohelist värvi. Nii oli ka minu lapsepõlves ja ma kirjutasin sellest loo „Mereroheline“. See on seisundist, mida inimene suudab tabada, vaadates seda ääretut veekogu, mõistes ühtekuuluvust kogu looduse ja eluga. Samal ajal imetledes, kui ääretu see on.”

3 “Mereroheline”

“Kui ma mõtlen lapsepõlvele, siis mõtlen emale ja isale, kes elavad siiamaani Narvas. Mõtlen, kui olulised inimesed nad on minu elus. Ilmselt igaühe elus on vanemad olulised. On erinevaid perioode: mingi hetk tunduvad vanemad kuidagi ebameeldivad, sekkuvad liiga palju, domineerivad, tahavad otsustada, ja siis aeg läheb mööda ja ühel hetkel suudad lihtsalt neid armastada sellisena, nagu nad on. Mitte püüdes neid muuta või ennast tõestada, enda õigust taga ajada. Mitte ette heites neile, kuidas nad on sind kasvatanud, vaid lihtsalt armastades oma vanemaid. See lugu on pühendatud vanematele.”

4 “Vanematele”

“Vanematele mõeldes tuli meelde, et ma olen ka ise kahekordne isa. Minu esimene poeg sündis 16 aastat tagasi. Me elasime siis Tallinnas. Vahepeal elasime Tartus, kust ma kolisin kaks kuud tagasi jälle Tallinnasse tagasi. Ma olin 25-aastane, olin šokis ja üllatunud, et mina ei olegi enam kõige tähtsam. Nüüd on oma aeg vaja kuskil kellelegi pühendada. Mehena oli see väga raske mu jaoks. Seda lugu kirjutasin niimoodi, et proovisin teda mingisuguse lauluga magama saada, et ta ei karjuks kogu aeg. Mõtlesin, et ei viitsi unelaule õppida, vaid tahaksin kirjutada midagi enda oma talle. Hedvig Hanson laulis seda lugu minu plaadil. See oli ammu. Selle nimi on „Peetri laul“.”

5 “Peetri laul”

“Imelik mõelda, et Peeter oli nii pisike, kui ma seda lugu kirjutasin. Nüüd sügisel astus ta Hugo Treffneri gümnaasiumisse ja sai hüüdnimeks Viiking. Kahemeetrine mees, minust pikem ja laiem. Võib mind tõsta ja viia ühest kohast teise. Oma lapsi armastada on lihtne ühest küljest, teisest küljest seda õigesti teha alati ei õnnestu.

Ma natuke tulen tagasi oma päritolu juurde. Mul on üks kogemus üle-eelmisest aastast. Mulle on alati räägitud ja ma olen lugenud, et olulisi otsuseid tuleb teha teadlikult. Ise ilmselt ei olnud ma  kohati oma otsustest väga teadlik. Arvasin ühel perioodil, et tahan oma sünnilinna aidata ja tegin „Eesti 100!“ raames Narvas suure rahvusvahelise festivali. Arvasin, et nüüd ma lepitan eestlased ja venelased ja tõstan selle linna tuhast. Tulemusena hävisin majanduslikult ja vaimselt.

Eelmine sügis peale seda oli minu elu kõige raskem aeg. Mõtlesin, et ma suren ära. Ma ärkasin öösiti ja mul olid hirmuhood. Ma ei suutnud endale andestada, et nii loll olin. Läksin psühhoterapeudi juurde. Ta uuris, kui palju ma venelastega suhtlen – vähe. Samuti loen ma vähe venekeelseid raamatuid. Miks? Vastasin, et kuna ma elan Tartus ja mul on kõik hästi. Ta ütles, et sul ei ole kõik hästi. Kui sa oma päritoluga ei ole kontaktis, siis sa ei saa päris samme astuda, sa ei ole kohal. Ma püüdsin lepitada eestlasi ja venelasi, aga oleksin pidanud lepitama ära enda sees eestlase ja venelase. Oleks olnud odavam kui too festival. Nüüd ma mängin teile loo „Nostalgia“.”

6 „Nostalgia“

“Rääkisin sellest raskest ajast, mis oli eelmine sügis ja natuke talv ka. See oli nii valus, et ma ei teadnud, mida teha selle valuga. Ühel hetkel ostsin koju väikese valge klaveri. Mõtlesin, et nüüd on võib-olla aeg seda pilli harjutada. Ma avastasin, kui fantastiline pill see on, kuidas saab igasuguseid emotsioone siia panna. Palju kergemini kui kitarri või trompeti või flöödiga. Üks nendest lugudest, mida ma mängin, pealkirjaga „Valust saab ilu“, oli hetk, kui ma istusin kodus ja oli väga valus. Tundsin, et see pole enam väga talutav. Ma mängisin pilli ja ma ei mäleta, kas kass tegi midagi või laps või naine ütles. See oli viimane tilk minu sees ja siis kohe vajusid käed pillile ja tuli lugu. Ei liialda.”

7 „Valust saab ilu“

“Kogu selle kannatamise tulemusena mäletan sellist selgusehetke, kui ma ühel päeval sain kõigest aru. Vähemalt mulle praegu tundub nii, et ma sain aru. Mul on üks lugu „Klaar hommik“, mille ma kirjutasin kuskil 20 aastat tagasi. Mängisin seda klaveril ja mõistsin, et see on täpselt see. Kujuta ette, et sa oled maal, lähed varahommikul õue, rohi on roheline, taevas sinine. Sa saad aru, et kõik on selge, hommik on nii klaar. Saad aru, kuhu sa liigud, tabad olevikuhetke. Ilus ja klaar hommik.”

8 „Klaar hommik“

“Ma olen oma muusikat kirjutanud mõeldes nii, nagu alguses rääkisin, et armastusest peaks piisama, et teha muusikat. Miks ma nii arvan? Teatud lugude puhul olen neid lihvinud ja muutnud nii kaua, kuni mul on tekkinud tugev armumistunne. Tunned, et sa armud kõiksusesse, sulandud kosmosega. Väga sarnane sellele, kuidas kaks inimest kohtuvad ja vaimustuvad ja justkui sulavad kokku. See on fantastiline. Ma mängin teile loo, mille ma kirjutasin suvel, pealkirjaga „Kohtumine“.”

9 „Kohtumine“

“Armumisega käib sageli kaasas igatsus. Armud ära, aga ei saa koos olla. See on valus tunne, samas ilus. Mul on nii, et kui ma ei saa muusikat kirjutada, siis ma väga igatsen seda. Loo nimi on „Igatsus“.”

10 „Igatsus“

“Liiga kauaks jäin vist klaveri juurde. Plakati järgi on tegu ikkagi kitarristi kontserdiga. Ma mängin teile loo pealkirjaga „Lõpmatus“. Mul on üks sõbranna, kes käis plaadi salvestusel ja pärast helistas enda mehele ja ütles, et ma armastan sind väga-väga ja mulle tundub, et meie armastus võiks olla lõpmatu. See oli ilus, kui ma seda kuulsin. Mõnes mõttes armastus ongi lõpmatu, lihtsalt ühendus sellega katkeb mingil põhjusel kas ajutiselt või jäädavalt.”

11 „Lõpmatus“

“Ma tean, et siin saalis on piisavalt neid inimesi, kes igapäevaselt teevad head. See on väga oluline. Need, kellest ma räägin, teavad, kellest ma räägin. Ma tahtsin teid tänada ja öelda, et armastuse jagamine ja head teod on need, mis teevad meie ühise lainesupi paremaks. Meil kõigil on selles parem olla. Ma väga loodan, et see muusika teeb maailma ka natuke paremaks, aga ma tahtsin teid tänada selle eest. Aitäh!

Kogu lugu, millest ma rääkisin täna, on nagu ühe armastuse lugu. Siin on mitmeid tasandeid, aga võiks sellest teha armastusfilmi. Keegi võiks lavastada, ma võiks muusikat teha, aga see võiks olla prantsuskeelne. Järgmise loo nimi ongi „Armastusfilm“.”

12 „Armastusfilm“

“Viimase loo pealkiri on „Armastusest piisab“. Kui ma selle pealkirjaga kontserdi tegin Tartus, siis ma ei jäänud rahule selle kujundusega, sest see oli roosa. Tegelikult on armastus valget värvi. Ma tänan veel kord südamest, et tulite. Ma olen väga tänulik. See on väga eriline tunne olla siin laval.”

13 „Armastusest piisab“