Produtsent Raul Ojamaa pani klaasiklirina muusikasse: “Tegin justkui prügist muusikat”
Tallinnas rännanud helisalvestav klaasikonteiner on oma töö teinud: helid on kogutud ning uus elektrooniline muusikapala Raul Ojamaalt valmis. “Tegin justkui prügist muusikat. Ja minu jaoks on see muusikaline taaskasutus,” rääkis Ojamaa. Pala jääb meenutama, et iga purunemine on millegi uue algus ning et klaaspakendi õige koht on klaasikonteineris.
“See lugu sündis helidest, mis sümboliseerivad purunemist, kuid mitte lõppu, vaid uut algust. Klaas võib puruneda, aga seda saab taas kasutada. Just see idee inspireeris mind looma midagi õhulist, läbipaistvat ja liigutavat,” kirjeldas teose autor, muusik ja produtsent Raul Ojamaa. Tema sõnul oli suurim väljakutse helide kogumine ja valimine, mis dikteerisid kogu loo suuna ja iseloomu. “Tegin justkui prügist muusikat. Ja minu jaoks on see muusikaline taaskasutus.”
See lugu sündis helidest, mis sümboliseerivad purunemist, kuid mitte lõppu, vaid uut algust.
Muusika loomise aluseks oli eriline klaasikonteiner, mis salvestas kuu aja jooksul helisid, mis tulid klaaspakendeid konteinerisse viinud inimestelt. Kampaania eestvedaja, Prike juhatuse liikme Armin Mähhari sõnul on see esimene kord, kui Eestis on taaskasutussõnumit edastatud sellise eksperimentaalse ja loova vormi kaudu.
Mähhar rõhutas, et Eestis tekib ühe elaniku kohta aastas 373 kg olmejäätmeid, millest sorteeritakse alla poole. “Palju klaaspakendeid jõuab ikka veel olmeprügisse, mis tähendab, et neid ei saa uuesti ringlusse võtta. Meie eesmärk oli tuletada meelde, et klaasi koht on klaasikonteineris. Raul Ojamaa lõi sellest sõnumist helilise kogemuse, mis elab edasi ka pärast kampaania lõppu.”
Lugu, mida tahetaks kuulata ka siis, kui ei tea selle tausta
Muusiku sõnul sai loovus tiivad tänu piirangutele. “Kuna mul oli algmaterjalina vaid klaasihelide pank, hakkas lugu end ise kirjutama. Nagu ikka on piirangud tihti kõige inspireerivamad. Ma ei tahtnud teha kolisevat või mürtsuvat lugu, vaid tuua välja klaasi uue elu potentsiaali. Heliliselt ja sisuliselt,” rääkis Ojamaa, keda paelus mõte, kas muusika saab läbipaistev olla.
Muusikapala loomine algas mitmekesise helipanga kokkupanemisest – konteineri sees salvestatud klaasikõlinad, kolksud ja purunemised said rikastatud stuudios lisatud nüanssidega. “Kui sa helisid piisavalt kaua kuulad, hakkad märkama, kui kihilised need on. Ühestainsast klirinast võib leida väikese rütmilise mustri, mida saab loos kasutada. Nii mõnigi purunemine leidis tee looga rütmiks või tekstuuriks.”
Ühestainsast klirinast võib leida väikese rütmilise mustri, mida saab loos kasutada. Nii mõnigi purunemine leidis tee looga rütmiks või tekstuuriks.
Autori sõnul ei püüdnud ta kampaania sõnumit muusikasse “üle kontseptualiseerida”. “Mulle tundub, et sõnumid mõjuvad paremini siis, kui nad tulevad läbi tunde, mitte käsu. Minu eesmärk oli, et taaskasutuse idee kõlaks läbi helide, ilma et peaks midagi otsesõnu ütlema. Tahtsin teha loo, mida tahaks kuulata ka siis, kui ei tea selle tausta.”
Selle loo juures meeldib autorile kõige rohkem, et muusika on sundimatult kulgev, energiline, aga samas väga malbe. “Ma olen aina rohkem tahtnud oma muusikasse õhku ja vaikust tuua. Seda lugu tehes hoidsin kümne küünega kinni, et algselt kujunenud naiivsus ja hingamine loosse sisse jääks,” rääkis Ojamaa.
Ojamaa loodab, et kuulaja saab lisaks muusikalisele elamusele kaasa mõtte, et prügi on prügi alles siis, kui me sellest nii mõtleme. “Kui me anname materjalile võimaluse, võib sellest sündida midagi täiesti uut ja vajalikku, või lihtsalt midagi, mis teeb meele heaks. Me lihtsalt peame selle õigesse kohta viima,” lisas Ojamaa.
KUULA LUGU!
