KOOLIKIUSAMISEST! Muusik Artjom Savitski innustab noori koolikiusamise üle arutlema
Muusik Artjom Savitski ei veeda oma päevi mitte ainult stuudiotes ja lavadel, vaid lööb kaasa ka ühiskonna murede lahendamisel.
15. märtsil esines ta Kohila Gümnaasiumis vägivallateemalisel loengul „Kiusamisest vabaks“, kus talle meenus mõndagi oma koolipõlvest, mida ta jagas ka sihtgrupile, koolikiusamisega kokku puutuvatele noortele.
Artjom, millest täpsemalt loengul räägiti ja mis sõnumi teie noortele edastasite?
Jagasin koos Annabel Guitari ja Karl Gustav Adamsooga enda mälestusi koolist ja kiusamistest. Algul, kui mind sinna kutsuti, siis ma arvasin, et mul pole millestki rääkida, aga siis tasapisi hakkasid meenuma olukorrad, kus olin ise mitmeid kordi koolikiusamise ohvriks langenud. Samuti meenus mulle momente gümnaasiumist, kus mõned asjad, mis tollel ajal “sõbralike” tögamiste või “poistemängudena” tundusid, nüüd 5 aastat hiljem väga nõmeda käitumisena ilmnevad. Kokkuvõttes jõudsime järeldusele, et koolikiusamine on väsimatu probleem, millega tuleks aktiivsemalt tegeleda.
Mis te arvate, kui oluline on, et selliseid loenguid peetakse ja mis kasu või abi noored sellest saavad?
Ma arvan, et väga oluline. Nimelt sellel ajal, kui mina koolis käisin, ei pööratud koolikiusamisele üldse tähelepanu. Ma usun, et noortel, kes kannatavad selle all või need, kes näevad seda igapäevaselt ja ei oska midagi ette võtta, on tarvis teada, et nad pole ainukesed, kes selle probleemi all kannatavad. Ja kui avalikult pärssida kiusamist, siis mine tea, äkki ka kiusajatel käib “click” ära ja nad saavad aru, kui traumeeriv see võib mõne inimese jaoks olla.
Mil määral olete ise enda elus või lapsepõlves vaimse või füüsilise vägivallaga kokku puutunud?
Füüsilist vägivalda on olnud õnneks vähe, aga vaimseid asju meenub palju. Kõige meeldejäävam on vast põhikool, kui mul oli väga tugev akne ja pidevad klassikaaslaste kommentaarid seda probleemi paremaks ei teinud. Pigem kõigutas see väga tugevalt minu usku endasse ja ka enesekindlust. Pärast seda olin väga pikalt endas ebakindel.
Millised hingelised traumad kaasnevad tegelikult vaimse või füüsilise vägivallaga ?
See ongi kõige hullem, et tegelikult võib selline vaimne vägivald just koolis, kus on koos lapsed, kelle mõistus ja kogu keha on veel arenemise järgus, mõjuda väga laastavalt kogu järgnevale arengule. Minu puhul hea näide — akne kiusamise pärast, oli mul kuni superstaari saateni ebakindlusega tugevaid probleeme.
Kui oluline on, et oleks keegi kelle poole sellistes situatsioonides pöörduda ?
Kindlasti tuleks probleemist rääkida, kuna jagatud murekoormat on palju lihtsam kanda. Teiseks oleks tähtis teadvustada ka “pealtvaatajale”, et nende osa olukorra parandamiseks on samuti väga suur. Ma panin koolis palju tähele seda, et õpilased ja vahel ka õpetajad suhtusid olukordadesse neutraalselt, suhtumisega, et neid see ei puuduta. Aga tegelikult, kui palju annaks muuta, kui kõik need neutraalsed pealtvaatajad samuti pärsiksid kiusajate käitumist!
Joanna Müür
