25. mail toimus Tallinna restorani “Lusikas” 5. sünnipäevale pühendatud pidu, millega kaasnes ka teine sündmus — samaaegselt avati restoranis esimese rahvapärase puutöö konkursi “Lusikas” näitus, mille korraldasid Tuhala Ajaloo- ja Kunstikamber MTÜ ja Maalehe lisa “Targu Talita”. Restorani sünnipäeva tähistasid teiste staaride seas Eestile Eurovisiooni võidu kinkinud Dave Benton tütardega, tšellokvartett C-Jam liider Pärt Tarvas, muusik Artjom Savitski, toitumisspetsialist Erik Orgu, rammumees Meelis Peil ja JJ-Street Tantsustuudio omanik ja äsja edukalt kõrbemaratoni läbinud Joel Juht.
Sünnipäevapeol esines palavalt armastatud laulja Ivo Linna, keda üritusega seob teinegi moment, sest rahvapärase puutöö konkursil esindas Muhu saart oma tööga märgusõna „Kiiks“ all just tema. “Osalesin oma disainibüoo toodetega Mardilaadal kus esines ka Ivo Linna. Kui laval kuulutati välja konkursi algus, hõigati maha, et ka Ivo tegeleb puulusikate meisterdamisega. Läksin võtsin tal nööbist kinni ja palusin osavõttu. Nii see teoks saigi,” rääkis puutöökonkursi korraldaja Heidi Solo.
Ivo Linna hakkas pimedatel sügisõhtutel puulusikaid valmistama
Ivo Linna ise ütleb, et tegu on pigem kulbiga, mille nimeks on „Muhu Kiiks“ ja mida tööriistana kasutada ei saa. „4-5 aastat tagasi hakkasin pimedatel sügisõhtutel sooja pliidi ees selliseid asju tegema ja nii see asi läks,“ selgitab ta, lisades, et nii suurt oskust tal pole, et puulusikaid voolida, aga niisama saab ikka mõne asja valmis. „Muhu Kiiks“ on tehtud naabrimehe õunapuust, mille too maha võttis, pliidipuudeks ära jupitas ja mõned sellised jupid küsis Ivo endale. „Sellest on koorealust pinda, putukad on sellele oma looduslikku vormi lisanud ja kulbi otsas oli oksakoht, mõtlesin, et las see jääbki sinna, kulp on naljakas ja selline Muhu kiiksuga, minu kunstiline liialdus,“ muigab laulumees. Kulp rippus pikka aega kulbiraua küljes ja kui meisterdaja sai ettepaneku konkursil kaasa lüüa, saatis ta just selle konkursile, muidugi mitte mingi koha saavutamiseks, vaid lihtsalt kaasalöömise nimel. Kulpe aga on Ivo Linna teinud päris palju ja need kingitustena laiali jaganud.
Laekus 84 lusikat
Heidi Solo sõnul arhailisi, 100 aasta taguseid lusikaid, meie muuseumites juba on ja konkursiga taheti võrdluseks näha, mida ja millises tehnikas tänapäeval tehakse. „Ootasime ka fantaasialennu kajastusi, sellepärast sai valitud kaks erinevat kategooriat, arhailine ja modernne,” seletab Heidi Solo. “Elektritööriistade kasutamine ei olnud lubatud. Muus osas nagu puuliik, tehnikad jne, piiranguid ei olnud. Kollektsioonis leidub ka mürgistest puuliikidest lusikaid, spetsialist lihtsalt tahtis proovida elupuud, aga selline teos on täiesti sobilik näiteks saunakulbina kasutamiseks. Meie eesmärk ei olnud liialt piirata ideid, kõik traditsioonilised võtted olid lubatud. Kokku laekus 84 lusikat, koolipoisse oli osalejate seas päris palju, aga ka kaks koolitüdrukut, kuid enamus töid laekus täiskasvanud meistritelt.”
Kategooriate võitjateks olid Silver Treiman ja Jüri Matvei
Arhailises kategoorias olid hindamiskriteeriumiteks kõige mugavam söögilusikas, selle tõttu osutus võitjaks hästi suupärase kausja vormiga puulusikas. Meistriks oli üks Hiiumaa mees Silver Treiman, kes on sealkandis juba aastaid selle poolest ka tuntud. Tema poolt tehtud äärmiselt mugav ja kausja vormi pind oli piisavalt õhukeseks voolitud.
Modernse kategooria võitja on Jüri Matvei, kes tegi kahekäelusika väikesest puupahast, mis meenutab puukäsitöö tegijate hulgas levinud tööriista – pääsu- ehk liblikhöövlit.
Tööd lähevad muuseumi
Konkursi võidutööd lähevad Eesti Ajaloomuuseumi fondi ning kõiki teisi kutsuvad korraldajad üles annetama oma konkursitööd ajaloomuuseumi kogusse. Nii juhtub enamusega neist toredatest töödest. Mittevõitnud töid on võimalik tagasi saada peale aasta jooksul korraldamisele tulevaid näitusi erinevates Eesti piirkondades. Äärmiselt erakordne on tänapäeval, et veel elavate inimeste käsitööesemed saavad osaks muuseumi kogust juba nende eluajal.
Inimestele käsitöö meeldib
„Arvan, et konkursi edukuse üheks põhjuseks oli see, et inimesel polnud vaja hakata välja mõtlema, millist asja tuleb teha. Lusikatel, nende suurustel ja kujudel on tohutult võimalusi omanäolisuseks. Käsitsi voolitud on lusikaid siin aladel palju sajandeid ja miks siis praegused põlvkonnad ei võiks neid ju ise teha. Leiavad need ju tänapäevalgi praktilist kasutust pea igas kodus,“ räägib Heidi Solo. „Pealegi on puukäsitöö seisukohalt lusikas üks lihtsamaid objekte, mida valmistavad ka koolipoisid tööõpetuse tundides. Samas annab lusika voolimine võimaluse iga puuliigi parimaks tundmaõppimiseks. Ja kui juba kord proovitud, siis edaspidi materjali äratundmises ei eksi. See konkurss on eelmise aasta augustist saadik olnud minu prioriteet number üks. Tohutult suur rõõm on näha kui paljud inimesed Eestis traditsioonilist puutööd austavad ja vaevuvad seda tegema. Konkurssi käigus saatsid väga paljud meistrid oma tööd meile ja loodame sama edukat tulemust ka järgmise aasta konkursil näha.“
Heidi Solo ütleb, et konkursiga taheti saavutada tulemit, kus koolipoisid ning meistrid satuksid kokku ning tekiks üldine arutelu puutöötehnikate üle.
Kuidas sai restoran Lusikas omale nime?
Restorani nime kohta ütleb omanik Rein Kärk, et selles osas sai omal ajal palju mõeldud ja tehti ka suur nimekonkurss aga otsus langetati lusika kasuks, kuna see on ainuke universaalne söögiriist, millega saab vajadusel kõiki sööke süüa. “Minul isiklikult on lusikaga väga emotsionaalne seos, kuna armees teenides oli 2 aastat ainukeseks söögiriistaks lusikas, millega oli vaja lisaks supi söömisele ka näiteks vajadusel vorsti lõigata ja võid määrida,” jutustab ta. “Juhuse tõttu sain teada, et on toimumas puulusikate konkurss ja arvestades meie restorani nime ja selle sündimise lugu, tundus meie sünnipäeva ja näituse avamise ühildamine igatpidi sobivat,” seletab Rein Kärk.
Konkursi “Lusikas” näitus jääb restoranis avatuks kuni 21. juunini 2017
VAATA GALERIID!
Fotod: Tiit Mõtus
