Eksklusiivne! Kaire Vilgats etendusest “Teid kutsub kabaree”: kõige tähtsam on nautida protsessi

Möödunud aastal populaarseks saanud varietee-etendus “Teid kutsub kabaree” toob taas lavale kõlavahäälse lauljatari Kaire Vilgatsi ja Showstoppersi imelised tantsijad ning glamuursed ja suurejoonelised kostüümid, kõlavad laulud muusikalidest “Chicago”, “Cabaret” ja “Burlesque”, kaasaegsed ja klassikalised pop-hitid eesti ja inglise keeles ning loomulikult ka kuulus kankaan! Elu on kabaree! Kergemeelne, kuid mitte kõlvatu. Paheline, kuid mitte kuri. Üleannetu, kuid mitte labane. Võtke sõõmuke šampanjat, laske end vabaks ja kõige muu eest hoolitseb kabareediiva — muidugi on selleks Kaire Vilgats! Lähemalt jutustab kõigest diiva ise.

Kaire, eelmisel aastal läks show nii edukalt, et õnneks tuleb sel aastal järg. Kui eelmisel aastal Mikk tegi ettepaneku osaleda – kas see tundus väga kreisi idee?

Natuke tundus, sest ma olen ju ilmselt inimeste mällu jäänud pigem taustalauljana, kes ei lähe päris oma show’ga üle Eesti tuuritama. Selles mõttes tundus küll üsnagi kreisi, aga kuna ma olen Mikuga seoses erinevate muusikalidega ja laevashow’dega niivõrd palju koostööd teinud, siis tean täpselt, et see ei ole mingisugune ülejala värk. Samas ma tean ka seda tantsutruppi, kes meil on – nad on tõesti väga võimekad tantsijad. Ka kabarees on vaja natuke attitude’i ja näitlejameisterlikkust – neil kõigil on seda ja see on eriti hea eelis! Kui mõelda eelmisele aastale, siis saalid olid rahvast täis ja oli ka näha, et see läheb neile korda, mis me laval teeme. See oli tõesti ootamatult tore-tore tunne ja see ei väsitanud – kui sa käid ikkagi niivõrd toreda trupiga! Kogu see tuuritamine on hästi lustakas ja kerge. Eelmisel aastal sain küll trupiga koos vähe reisida, kuna samaaegselt olid Mamma Mia proovid – sel aastal kukub paraku täpselt samamoodi välja, kuna mul on Hüljatute proovid Tartus. Tänavu on siiski lootust, et saan trupiga koos aega veeta ka vabal ajal. See on see, mis ühendab.

Kas oli siis teistsugune tunne olla päris oma show diiva?

Ma tavaelus ikkagi ei oska see diiva olla, aga laval ma arvan, et hakkan vaikselt sellesse diivasse sisse elama.

Mida see diiva seal laval mõtleb ja tunneb?

See diiva naudib. See ongi kõige tähtsam, nautida kogu seda protsessi. Ma olen päris tihti öelnud, miks ma seda taustalaulmist armastan – see on selline mugavustsoon. Ma võib-olla natuke pelgan ka seda sooloartistina esinemist, sest inimeste ette astudes on vastutus ainult minul, eelnevalt katsetada ei saa, tuleb minna ja kompromissitult särada. Laval ei ole muud varianti – seal ma tean täpselt, et mina olen diiva ja mina lähen ja mina panen. Ja mulle meeldib see. Eelmine aasta näitas ka, et inimesed võtsid kogu seda etenduste asja väga-väga soojalt vastu.

See tähendab Teile palju?

See tähendab mulle väga palju! See on enesekindlusele nii-öelda hea hoop, see lükkab edasi liikuma. Tänu sellele heale vastuvõtule on sel aastal ka lihtsam. Lähen tõesti julgemalt kogu asjale vastu ja veel suurema sooviga, sest see tagasiside, mis oli niivõrd hea – seda tahaks ju veel kogeda.

Tean, et etenduses on kasutusel üle saja kostüümi. Mitu korda Teie õhtu jooksul saate kostüüme vahetada?

On paar lugu, mille teen ühes kostüümis, aga praktiliselt kõigi ülejäänud numbrite vahel on tohutu ümberriietumine ja jooksmine.

Kui palju aega kostüümi vahetuseks jääb?

Mõnel juhul on täpselt nii palju, et jõuad kostüümi kiiruga selga tõmmata. See lavatagune elu ongi meil väga põnev. Näiteks võib näha, kuidas riided on lava taga tantsijatele valmis pandud, et neid võimalikult kiiresti selga saada ja järgmisse numbrisse jõuda. See on tegelikult juba väga põnev teadus. Ma ei oska nüüd täpselt öelda, aga ma arvan, et äkki see aeg on mõnel juhul mingi 2-3 minutit. Võib küll tunduda, et 3 minutiga jõuab ei tea, mida teha. Aga ikkagi lavalt ära jooksmine, ühe kostüümi ära võtmine ja teise selga panemine – ja seda kõike nii, et riided jäävad ikkagi terveks. Lisaks tuleb vahetada ka ehted.

Kas Teid tuntakse tänaval ära ja öeldakse võib-olla midagi humoorikat?

Mind ikka tuntakse tänaval aegajalt ära. Sa saad sellest aru, et keegi tunneb – ta ei tule küll midagi ütlema, aga sa tunnetad seda. Samas mõned tuleval tänaval vastu ja ütlevad “Tere! Oi, ma olen teid näinud ja selline tunne on, nagu te oleksite nii oma, et peaks nagu ütlema tere!” Selliseid siiraid ootamatusi on küll ette tulnud. Need on väga armsad, teevad elu ilusaks. Muidugi on tore, kui öeldakse häid sõnu. Aga just sellised natukene teises võtmes ja spontaansed asjad – need jäävad eriti meelde. Humoorikaid seiku on olnud nii palju, kui on tuldud ütlema, et ollakse minu suur fänn või siis eksitakse nimega, kutsudes mind Kadriks või Kairiks. Ei midagi hullu, pigem jälle selline lõbus.

Aga pigem see siis ikkagi meeldib Teile, et võib julgelt tänaval juurde astuda?

Pigem ikkagi meeldib, jah. Kui on midagi halba öelda – ütleme nii, et halb ei ole kunagi põhjendatud. Kui Sul on parem soovitus, siis seda ma ootan kindlasti.