1. Avaleht
  2. Seltskond
  3. Ivo Linna: õnneks me ei tea, kuidas Valgrel USA-s oleks läinud
Ivo Linna: õnneks me ei tea, kuidas Valgrel USA-s oleks läinud

Ivo Linna: õnneks me ei tea, kuidas Valgrel USA-s oleks läinud

Fotod: Allan Leppikson

Ivo Linna graafik on nii tihe, et intervjuu kättesaamiseks on vaja ta Alexela kontserdimaja hämarast ja detsibellirikkast bändiruumist lihtalt minema lohistada – Stig Rästa projekti proov peab mõnda aega ilma Eesti lemmikartistita jätkuma. Siirdume Iffiga teise reaalsusse, Vapiano pizza-restorani, mille leti kohale on muuhulgas kirjutatud “Chi va piano, va sano e va lontano” – lause, mis saab üllatavalt selge tähenduse alles intervjuu lõppedes.

Meie jututeemaks on Iffi ja Francis Goya suvine kontserdisari. Iff, rõõmus ja avatud suhtlemisega nagu tavaliselt, räägib juba enne diktofoni käivitumist, et Goya muusikat mäletab ta sedavõrd ammusest ajast, et koduriiulil on olemas isegi lembekitarristi vinüülplaat.

Aga kuidas nii läks, et teie teele sattusid üheaegselt kaks sellist nime nagu Francis Goya ja Raimond Valgre?

Ega suurt kunsti ei olnudki meid kokku viia – seda tegi Andreas Lukin, pakkudes välja, et võiksime teha kontserdi koos kitarrimängijaga, kes on korduvalt Eestis käinud. Tundub, et Goyale eesti muusika ja eriti Raimond Valgre väga meeldivad ja sellel lihtsal põhjusel ma olin kohe nõus – mitte selleks, et end maailmakuulsa staari päiksepaiste saatel soojendada või sellega eputada. Kuigi teatud mõttes on see ka väljakutse. Me ei ole kunagi kohtunud, seega ma ei tea, kuidas ta laval esineb või mis on tema soovid. Aga ta on väga pika kogemusega muusik ja me paneme lood paika vastavalt tema soovidele. Sellise kontserdi korraldamine ja sellel esinemine on suurepärane kogemus. Kuna need kontserdid toimuvad kaunites kohtades ja ilusal ajal, siis see on kummardus ka Eesti heliloojatele, kes on kirjutanud südamlikku ja väga ajatut muusikat. Minule meeldib üle kõige eesti keeles laulda.

Kuna kontserdid toimuvad kaunites kohtades ja ilusal ajal, siis see on kummardus ka Eesti heliloojatele, kes on kirjutanud südamlikku ja väga ajatut muusikat.

Salvestasite 2006. aastal plaadi pealkirjaga „Üksi“, millel kõlab eranditult Valgre muusika. Tema üksildus läks teile kuidagi eriliselt hinge?

Ma olen kohtunud inimestega, kes viibisid laval koos Valgrega – näiteks Valter Ojakääruga. Nad on rääkinud hoopis teisest Valgrest kui sellest, kelle kõik laulud kõnelesid armastusest ja olid olemuselt väga optimistlikud. Mõni laul vaatab sissepoole, kasvõi „Ma võtan viina“ või „Ma olen liig’ halb“. See näitab, kui katki Valgre oli. Ja inimesed on ka rääkinud, et Valgre olevat väga raskelt elanud üle aega alates 1940. aastast, mil Eesti riigi saatus mujal otsustati. Ma arvan, et mõned kunstikud ja muusikud ongi loodud lühikese aja jooksul väga palju tegema ja end läbi põletama. Loomulikult läks Valgrega täpselt sama halvasti – ta oli tegelikult lõpuks murtud mees. Hämmastav on see, et vahetult peale sõda ja enne seda, kui ta 36-aastaselt suri, olid tema lood täis päikest ja optimismi. Ta oli väga osav helilooja, väga osav poeet. Ta laulud väljendasid seda, mida ta soovis, et võiks olla, aga mida paraku ei olnud.

Tuuri pealkirjas „Muinaslugu sinilinnust“ on Valgre kaks teost kokku miksitud.

Siin on vägivaldselt kokku pandud kaks lugu. Üks on „Muinaslugu muusikas“ ja teine „Sinilind“ – neid saabki paralleelselt laulda. „Muinasloole muusikas“ kirjutas ingliskeelsed sõnad Alice Feuillet, kellesse Valgre armunud oli ja teksti ka ise eesti keelde tõlkis. Tegemist on ajatu armastuslooga ja – pole midagi parata – see on Eesti muusika lembeosakonna tippteoseid. Mis puudutab „Sinilindu“, siis see on minu meelest nukram lugu, sest eks me püüame elus kõik sinilindu leida või teda korraks vähemalt näha. Kellel see õnnestub, on õnneseen. Laulus on juttu emast ja armastusest. See on nukravõitu igatsuslugu. Neid kahte ei saa kuidagi sama skaala peale panna ega üht teisele eelistada. Need on Valgre tippteosed ja selles mõttes on hea, et tuuri pealkiri sai niisugune.

Eks me püüame elus kõik sinilindu leida või teda korraks vähemalt näha. Kellel see õnnestub, on õnneseen.

Francis Goya andis 2001. aastal välja plaadi Valgre loominguga. Mis te arvate, kas Valgre oleks õnnelik, kui ta oleks näinud, et üks maailma tippkittarriste on tema loomingut salvestanud?

Väga. Ma ei tea, kui palju on siin kuulujuttu, aga ma olen lihtsalt jätnud kõrvade vahele, et Valgre ikkagi lootis oma loominguga Euroopasse jõuda ja „Muinaslooga muusikas“ Berliini lauluvõistlusele pääseda. Mingi selline lugu oli, aga kahjuks pole nüüd ka Valterit enam elus, et täpsemalt üle küsida. Nii palju kui mina tean, millist muusikat Valgre ajal Eestis kirjutati, oli see rohkem rahvalik, kõigile söödav kraam. Valgrel on seevastu väga meloodilised lood, ilusate harmooniatega laulud. Ma usun, et Valgre tundis, kui hea ta on, ja meil jääb nüüd üle vaid spekuleerida, et kui Valgre oleks sõja eest Läände põgenenud, siis mine tea, võib-olla oleks ta Ameerikas. Jumal tänatud, et me seda kunagi teada ei saa. Kui see oleks nii läinud, siis võib-olla oleks ta suures Ameerika muusikakatlas üks väike mullike olnud.

Need on olnud õnnelikud, kes on mänginud Valgrega Eesti ajal. Juba 40-ndatel laulis Georg Ots tema laule, 50-ndatel tulid Lääts ja Loop ja kõik ülejäänud tolleaegsed noored lauljad, kes Valgre laule laulda võtsid. Nad päästsid Valgre loomingu, sest väga lihtne on see, et ühel ilusal hetkel laul lihtsalt ununeb ja seda ei mäletatagi enam.

Need on olnud õnnelikud, kes on mänginud Valgrega Eesti ajal.

Eestlastel on vaja Eesti heliloojat. Sellel ajal oli ka palju eesti keelde mugavdatud muusikat, nagu „Viljandi paadimees“, „Tule mulle, Manni“, ja nii edasi. See kõik võeti omaks, aga kui ma mõtlen Valgre peale, siis ma ilmselt ei pane mööda, kui ütlen, et ta on meie aja esimene tõsine oma helilooja.

Kui ma mõtlen Valgre peale, siis ma ilmselt ei pane mööda, kui ütlen, et ta on meie aja esimene tõsine oma helilooja.

***

Aeg saab otsa. Kui me nägemiseni jätame, palub Iff mul teda teietamise asemel tulevikus sinatada. Pole kai me, sest staaritseja asemel on ta tasa sõudja ja kaugele jõudja, nagu selles leti kohale kirjutatud itaaliakeelses tõeteras – kes võtab elu muhedalt, jääb terveks ja jõuab kaugele: va sano e va lontano.

Francis Goya ja Ivo Linna annavad Eestis juuli lõpus kolmest kontserdist koosneva sarja, mis kannab pealkirja „Muinaslugu sinilinnust“. Esimene kontsert toimub 26. Juulil Pärnu Ammende villas, teine 27. juulil Haapsalu piiskopilinnuse hoovis ja kolmas 28. juulil Pühajärve laululaval.