GoodNews eksklusiiv! Airi Vipulkumar Kansar naudib kodumaa aastaaegu ja kodust tunnet
Heade uudiste portaal GoodNews esitab eestlastele ühe hingelähedase küsimuse: miks teile meeldib Eesti elada, ja seekord on vastajaks muusik, kes on omajagu seotud ka kauge Indiaga, sest sealt on pärit tema abikaasa.
Airi, mis on see, mis sulle Eestis väga meeldib, sest teatavasti oled sa elanud ka Indias?
Mulle meeldib see, et meil on erinevad aastaajad ja sa saad kõike nautida. On sügis, on talv, on kevad ja suvi… Igal aastaajal on omad võlud ja mulle meeldib nautida neid pisikesi detaile, mida see aastaaeg pakub. See on poeetilisem pool, aga on ka praktilised asjad, miks mulle siin meeldib. Tallinnas elades meeldib mulle see, et kõik asjad on mul käe-jala ulatuses, mul ei ole vaja maha käia üüratuid maid, et jõuda ühest kohast teise, ei pea näiteks metrooga sõitma. Mul on kodune, turvaline tunne, et kõik asjad on lähedal. Üks suur asi, mis mulle meeldib, on tasuta ühistransport, me saame igal pool liigelda, ringi käia, tutvuda — ma tunnen ennast siin tõesti turvaliselt ja see meeldib mulle!
Mis on Eesti inimese iseloomuomadustes need asjad, mis sulle meeldivad?
Igasugust omadust saab võtta mitmeti — näiteks jonnakus on ebameeldiv, kui on raske olukord, aga samas on jonnakus positiivne, kui ta viib sihile, aitab inimest edasi või laseb tal põhimõtetele kindlaks jääda. Mulle meeldib, et inimesed on sõbralikud ja avatud. Oleneb muidugi, kellega sa läbi käid, aga minu tutvusringkonnas on palju avatud inimesi, kellega on hea suhelda. Võib-olla olen ma ise nad leidnud ja valinud. Mulle meeldib, kui ma saan inimestega lahedatest asjadest rääkida, mitte pinnapealselt, nagu näiteks ilmast, vaid reaalsest teemast ja sügavalt, näiteks haldjatest või usunditest. Inimestel on väga palju huvitavaid seisukohti neis asjades. Mulle ei meeldi, kui inimesega pole millestki rääkida või ei teki ühendust. Öeldakse küll, et eestlased on introvertsed, aga see tuleb sellest, kui oled võõras, siis käid tänaval ja inimesed ei tule sulle juurde vaatama ja küsima. Aga kui oled temaga juba sõber või tuttav, siis on ta hoopis teine inimene.
Nii et reserveerituse all on meis rohkem peidus, kui pealt paistab?
Jah, muidugi. Võib-olla Tallinnas on teistmoodi, aga väljaspool on inimesed siirad, soojad ja vahetud. Olen ka mujal maailmas märganud, et maal elavad siirad inimesed. Võib-olla nende huumor on natuke toorem, aga ise nad on toredad ja vahetud ning ma tunnen ennast nende seltsis mugavalt.
Sa oled Eesti naine, kellel on India mees ja ka temale meeldib Eesti. Mis talle siin meeldib?
See ongi naljakas, et kui rääkida prototüüpidest, siis minu mees ongi pigem eestlaslikum, hoopis mina olen selline lõunamaise, indialiku temperamendiga. Mu mees on selline, kes ei tantsi ega laula, ta tahaks raamatuid lugeda, ta sobib just täpselt selliseks, keda kirjeldatakse eestlasena. Talle meeldib meie sombune pilvine ilm, kuid tuul ei meeldi, talle meeldib jahedus ja siis tahab ta välja jalutama minna. Kui on palav suvi, tõmbab ta kardina ette ja istub toas, talle ei meeldi siis kuhugi minna, kuumuse suhtes on tal siiani vastumeelsus. Pealtnäha on ta küll midagi muud, aga muidu eestlaslik.
Sa imetled Eesti loodust nagu väike laps, aga ka elukaaslane kiidab meie loodust…
Kui ma läksin esimest korda temaga jalutama Pirita jõe äärde, kus on palju metsa, siis me kõndisime kaks tundi nii, et ühtegi inimest ei tulnud vastu. Ta oli üllatunud, et kus kõik inimesed on? Ma selgitasin, et see ongi võlu, me oleme küll pealinnas ja linnas sees, aga on olukord, kus inimesed on tööl. Meil ei ole sellist ülerahvastatust nagu Indias, kus iga meetri peale on inimene, seal ei teki privaatsustunnet ja ütleme nii, et inimene ei tunne ennast seal kunagi üksikult. Mu mehele meeldib privaatsus, ta on inimene, kellele just siin kõik hästi sobib, kus sorid oma asjades ja keegi ei vaatagi sind. Indias on kõik avalik, inimesed ei häbene tulla ja küsida sult kõige intiimsemaidki küsimusi, nad küsivad otse, palju sa teenid ja selles ei ole midagi imelikku — ta tahab teada ja küsib otse, see on normaalne. Meile on see ebamugav olukord, meil on teatud eetika, millest me ei räägi, aga neil seda pole, nad uurivad täiesti siiralt kõike kuni peensusteni.
Teie pere jaoks on Eesti kaunis ja kallis, aga olete te arutanud ka seda, mida tulevik toob? On jutuks olnud ka see, et lapsed Indias üles kasvatada?
Indiasse ei taha mu mees kohe kindlasti. Ma arvan, et kui ka mina peaksin elama seal piirkonnas, kust minu abikaasa pärit on, siis mina seal kindlasti elada ei tahaks. Indias on erinevalt Eestist palju kohalikke reegleid, mida peab seal elades järgima. Seal ei ole nii, et naine läheb jalutama, võtab lapsed kaasa ja kondab ringi, seal ma istuksin toas, aga minu jaoks on see vangla, sest seal on palju kohustusi, mida naine peab tegema. Kui pruut seal abiellub, on tema isiklik vabadus läbi, ta hakkab mehe vanemaid teenima, teiste kõikide soovid on tema omadest eespool. Tema ärkab hommikul, kui algavad tema kohustused, vabaduspõli on siis läbi ja sellepoolest ma Indias elada ei tahaks. Teine asi, kui oleks võimalik elada kuskil Goas ja teha oma asja, see oleks ka võimalus, aga selleks on vaja hästi palju materiaalset asja. Seal on väga kallis kinnisvara ja sinna ei ole lihtne pääseda. Minu mees tunneb huvi pigem muude Euroopa riikide vastu ja kui mujal on paremad väljavaated tööle, siis teda tõmbab ka pigem mujale Euroopasse. Indiasse ta kindlasti ei taha.
Monika Kuzmina, Jüri Kukk
