GoodNews eksklusiiv! Muusik Alen Veziko: sõin viimati Eestisse tagasi tulles kohe esimeses kohas suppi ja musta leiba
GoodNews jätkab eksklusiivset intervjuudesarja “Mis on Eestis sinu arvates hästi?” ja järgmiseks arvamusavaldajaks on muusik Alen Veziko, kelle soontes voolab lisaks eesti verele ka pisut ingerisoomlaste verd ja kes on hingelt tõeline Eesti patrioot.
Alen, sageli küsitakse, kas oled üldse eestlane. Su juured on ka teises riigis?
Ma olen eestlane ja pean ennast eestlaseks, aga minu isapoolne suguvõsa on ingerlased ja soomlased. Ma olen pooleldi eurohirv, kui nii võib öelda. Minu lapsepõlv oli selline, et mu vanaema ja vanaisa rääkisid kodus soome keelt, seega mingi teadlik jagamine toimub, aga kui ma mõtlen kultuuriruumile oma elus, siis ma olen ikka eestlane. Ma ei saa ennast pidada soomlaseks, sest ma ei ole kunagi seal elanud, ma ei tunne soome kirjanikke nii, nagu ma tunnen eesti kirjanikke ja eesti kirjandust. Väikesena ma küll mõtlesin, et olen pooleldi soomlane, aga kui hakkasin endale teadvustama, mida tähendab rahvus, siis sain väga kindlalt aru, et ma olen eestlane.
Mida tähendab sinu jaoks olla eestlane?
Esimene asi on see, et mu kodu on siin. Teine asi on see, et tegu on kohaga, kust ma ei taha ära minna. Ma võin küll käia välismaal ja seal mõnda aega olla, aga ma tahan siia tagasi tulla, ma tunnen siin ennast hästi. Minu jaoks on natuke arusaamatu, et kuidas mingi seltskond läheb Soome või mujale elama, ja nad ütlevad, et ei taha enam siia kunagi tagasi tulla. See on mõistetamatu, öelda, et kusagil mujal on parem kui kodus! Eestlus, see on grupi inimeste sisemine vajadus olla koos, teha mingit asja ühiselt — see on muidugi keeruline teema, aga ma olen mõelnud selle peale. Eestlaseks olemise teema on muidugi see ka, et me oleme väga kadedad üksteise peale, me oleme depressiivsed, aga ka see on meile omane. Kui kaks sõpra saavad kokku, siis hakkavad nad arutama, kui halb neil on, sest eestlased on muretseja rahvas. Me oleme vist ainus rahvas, kes muretsevad endale pastapliiatsi — teised lähevad poodi ja ostavad, aga meie muretseme! Need on jooned, mida me endale teadvustame, aga samas me oleme harjunud nendega — samad jooned on ka meie kõrval asuvatel inimestel ja see ilmselt ongi osa eestlaseks olemisel.
Mis on Eestis hästi? Sa tulid hiljuti pikemalt reisilt — millest sa puudust tundsid?
Ma olen Euroopas teinud pikemaid reise just autoga, sest mulle meeldib vabadus olla just seal, kus ma tahan. Koju tagasi jõudes, eriti kui sõidad Lätist Eestisse, on esimene asi see, et kõik on korras, teed on head, muru on niidetud, hekid on pügatud, ei ole mustust. Olen paljude inimestega rääkinud, kes on tulnud mujalt ja nad ütlevad, et Eesti on väga puhas riik. Mulle tundub, et praegu on poliitiliselt ja majanduslikult selline kummaline periood, kus palju asju toimub korraga ja see teeb inimesed rahutuks. Kui sa oleksid minult aasta tagasi küsinud, mis on Eestis hästi, siis tollal läks suurel hulgal inimestel hästi, ja läheb ilmselt praegugi, aga praegu on segadus, inimesed ei tea, mis edasi juhtuma hakkab. Võib-olla on see alateadlik segadus, keegi ei tea, millega kogu see jama siin Maarjamaal lõpeb, aga hea on näiteks see, et tähelepanu on hakatud pöörama meie õpetajatele ja lasteaiakasvatajatele. On teadvustatud probleem, et 5-10 aasta pärast ei ole meil enam õpetajaid kuskilt võtta ja tänane valitsus on selle juba välja öelnud, küll vaikselt, aga sellega tegeletakse. Mõni päev tagasi rääkisin just ühe inglasega, kes hakkas naerma, kui ma rääkisin, et meil on emapalk, ja ta küsis: “Nalja teete või?” Neil maksab seal lasteaia koht 800 naela ja kui sul on kaks või kolm last, pead ikka väga rikas inimene olema! Need on kindlasti asjad, mis on meil veel hästi!
Mida sa veel välismaal olles taga igatsed, et need väikesed asjad on need, mille pärast tahaks koju tagasi?
See on lihtne — must leib. Kõik, kes on pikemalt Eestis ära, ütlevad, et esimene asi, mida tahad, on must leib. Mina sõin viimati tagasi Eestisse tulles kohe esimeses kohas suppi ja musta leiba, leivaisu oli nii suur. Ja sõbrad on ka muidugi need, keda taga igatsed. Aga täna saad telefoni lahti teha ja videokõne korraldada, distants pole enam nii oluline, nagu 10 aastat tagasi.
Sa veetsid kuu aega Horvaatias ja teistes riikides. Mis on meil Horvaatiast õppida?
Väga lihtne — nad on uhked selle üle, et elavad Horvaatias ja on horvaadid. See on asi, mida eestlane peab õppima, öelda välja seda, et olen uhke selle üle, et olen eestlane ja elan Eestis ning ma ei taha minna näiteks Nicaraguasse elama. Ma suudan inimestega kiiresti tutvuda ja leida ühist keelt ning kui Horvaatias küsisin, et mis on seal head, hakkasid kõik uhkusega oma maast rääkima. muidugi hakkas tunni aja pärast välja tulema, mis on halvasti, et põllumajandus kiratseb ja raha ei ole, aga nad ei ütle seda kohe välja, nad ütlevad kõigepealt uhkusega seda, et nende maa on parim.
Mida sooviksid eestlastele jõulukuul?
Mitte ainult jõulukuul, olen seda ka laval välja öelnud, et olgem üksteise vastu kenad, Eesti on parim koht elamiseks, hoolige üksteisest ja märgake kõrvalseisvat inimest, see teeb meie riiki ja rahvast paremaks.
