INTERVJUU! Joel Juht viis noored tagasi aegadesse, mil tänavatantsukultuur sai Eestis alguse
Jaanuari lõpus toimus mitmetes Eesti linnades tänavakultuuri ja tantsu koolitustuur “Back to Basics”, milles Joel Juht püüab noored tagasi viia aegadesse, mil tänavatantsukultuur sai Eestis alguse.
Iga asja puhul on oluline teada, kuidas see algas, kus on selle juured ja mis on innustanud algatajaid sellega edasi minema — seda üritab teha ka “Back to Basics”. Täpsemalt räägib kõigest Joel Juht ise.
Joel, milline oli “Back to Basics” algne idee?
Meil on tantsukoolisiseselt palju noori, keda tahaks igati aidata, aga kuna neid on nii palju, siis igatühte isiklikult kõnetada ei jõua. Soovin kõike seda, mida noortele rääkida tahaks, neile lähemale tuua. Eesmärk on neid viia Eesti tänavakultuuri algusaega.
Mida aitamine sinu jaoks tähendab: kas tänavakultuuri ajaloo tutvustamist, teadmist, kuidas tantsijana jõuda nii kaugele kui sina või hoopis uutele noortele hip-hopkultuuri tutvustamist?
Enda võtaks ma vahelt ära — mitte jõuda nii kaugele kui mina, vaid kaugemale. Saada aru tantsukultuurist, sellest, kui oluline on õppimine ja distsipliin selle juures, kui oluline on korrata, korrata ja korrata. Ja veel kord korrata.
Mis koolitustel täpsemalt toimus?
Enne finaalpäeva olin lausa stressis, ärkasin öösel mitu korda üles — ma teadsin, et see on tähtis päev ja minu iga ütlemine ning emotsioon on oluline. Noored on tänapäeval teistsugused, nad on haavatavamad, ja ma mõtlen alati selle peale. Ilmselt mõtlesin kõik hästi läbi ja koolitus läks korda. Esimesel aasta oli teema sotsiaalne — kuidas tuua tantsupõrandale tagasi poiss ja tüdruk.Teisel aastal olid teemaks koreograafia ja show. Tänavu oli teemaks kogu Eesti tänavakultuuri ajalugu.
Kui mul algul oli materjale alates 1990. aastatest, siis mingil ajal leidsin neid ka aastast 1988, inimestest, kes on tänavatantsu panustanud — kes oli räppar, kes DJ, ja ma sain materjalide abi rääkida valdkonnast laiemalt.
Kuna ma pole materjale Youtube`i pannud, siis on inimestel raske uskuda seda, mida nad kuulevad ja näevad, ning nad otsivad kinnitust Youtubes`st või Googlest. Mina olen 1981. aasta väljalase ja kõik, mida ma olen saavutanud spordis, näiteks kreeka-rooma maadluses, neid asju täna Googlest kätte ei saa. Mu elu algas interneti järgi 20 aastat hiljem ja praegu leiabki materjale sünnist 20 aastat hilisemast ajast. Seda elutööd, mis on tehtud, seda uus põlvkond näha ja kuulda ei saa. Ma pole materjale Youtube`i pannud, kuid nende materjalide vaatamine üheskoos oli huvitav ajas tagasi minek õppimise eesmärgil.
Kui ma trükkisin internetis sisse oma nime Joel Juht, avastasin ma materjale 1990. aastatest kui ma olin Rammu raskejõustikuklubi tekke juures, olin noortetreener. Läbi selle allika taipasin, et tegelikult on materjale palju, need tuleb üles otsida. Uus põlvkond peaks kasvama ägedaks, aktiivseks ja toredaks, aga selleks on vaja eeskuju ja kui selliseid materjale nähtaval pole, siis pole ka varasemaid eeskujusid. Ma jõudsin olulised asjad tuuril ära näidata, aga materjale on veel palju.
Kuidas on võimalik noort tantsijat motiveerida olema enamat kui tantsija, olema eeskujuks teistele?
Alustama peaks sellest, et lapsevanem võtab käest kinni ja veab endaga kaasa, kuni lapsel käib klikk ja ta saab aru, et see on lahe asi. Palju oleneb ka isiksuse tüübist. Mina olen suhteliselt energiline inimene, heade mõtetega ja ma jagan seda energiat. Mõnikord ka vihastan, aga sellega ei saavuta tavaliselt midagi. Minu jaoks pole vahet, kes uksest sisse astub, tuleb jutt ära rääkida, ja kui midagi külge jääb, on asi korras, kui ei, pakid asjad ja lähed edasi.
Kas sa näed vahet ajal, mil sinul see klikk ära käis, ja tänapäeva noortel — millal saavad nemad aru, et ei harrasta ainult tantsu, vaid viivad ka tantsukultuuri edasi?
Ma ei oskagi öelda. Kui vaatan vanu materjale, siis tollal tehtu pole kindlasti sama, mis täna. Kui vaatame noortega neid vanu videosid, siis nad küsivad — miks praegu nii ei ole?
Enamik tantsumuusikat on praegu instrumentaalne, hip-hop artistid, kes täna on in, teevad seda rnb muusikaga, — see kõik on hoopis teistmoodi kui alguses. Muusika pole mitte rütmis ühest kaheksani, vaid kahe löögi pealt, mis lõhub rütmi ja tunnetust. Koolitused olid meil 8 tundi, sellest kaks tundi videode vaatamist, siis poolteist tundi tantsimist ning lõpuks võtsin välja vinüülid ja noored said veel paar tundi lihtsalt tantsida. Tänapäeva noortel pole isegi kohta, kus tantsida ja sotsialiseeruda, kus nad saaksid olla vabalt, nad peavad minema sõbra juurde, kelle vanemad on kodunt ära. Koolides pole enam võimalust iga reede õhtul tantsida. Selline vajadus on olemas, aga muidugi peaks kõik olema kontrolli all.
Tallinnas tuleb muu asi kaasa, näiteks savu, aga see on paratamatus, selline on elu. Meie ajal oli savu asemel veinipudel, võtsid väljas ära ja tulid tagasi. Iga asja puhul on vallatused, mida ei jõua kontrollida. Koolidel pole eelarvet, et turvamehi palgata ja kõike ei jõuagi kontrollida. Näen, et üheks võimalusena võiks asja ajada ka nii, et õhtu algab varem ja lõpeb varem. Peaasi, et noored saaks kokku tuua.
Suureks mureks on ka see, et Eesti mees ei ole tantsulõvi. Tüdrukutel, kes on kasvanud suureks ja oskavad tantsida, pole kellegagi tantsida, et tekiks feeling või enda väljendamine, mida oleks vaja tantsus — just see on puudu, sest noormehed ei tantsi.
Tuuri juurde tagasi tulles — mitmes linnas olite, kui palju noori tuli kokku ja kas nad olid tantsutaustaga?
Käisime neljas linnas ja noori tuli kokku peaaegu tuhat. Valdavalt olid nad varem tantsimisega tegelenud või tahtsid oma tantsusoovile kinnitust. Tegime eelnevalt neile küsimustiku. See on puhtalt noorsootöö. Noored tulevad ägeda asja peale kokku ja küsimus ongi selles, kui palju on neid, kes suudavad noori mõjutada. Noorte kokkutoomine ongi see samm noorsootöös, millest peaks rohkem ja kõvemini rääkima, peaks tegema rohkem tööd koolimajades ja vestlusringides.
Kas sa suutsid kedagi mõjutada?
Noored armastavad vaielda, aga ma ise seda ei viitsi ja siis jääb see kripeldama. Noored tahavad avastada, aga avastamine võtab aega. Asi pole mitte selles, et noored ei saaks aru, vaid et nad saaks kiiremini aru, aga seda ei saa peale suruda, nemad peavad ise tahtma ja tulebki leida kesktee. Ma soovin, et kõigil läheks paremini, et nad saaksid tulemuse ja et silmad säraksid. Koolitusel näed, kuidas noorte näod on naerul ja pärast nad tulevad, et midagi küsida ja teada saada.
Inimene tantsib tegelikult kogu aeg, ta on seotud rütmi, muusika ja liikumisega. Ka tavaline inimene, kes ütleb, et ei tantsi, teeb seda ikkagi, ta on alati iga tegevuse juures seotud mingi rütmiga. Tants võib inimese ka ekstaasi viia. Nii et tants kindlasti mõjutab inimest.
Kui näed noori tantsimas, kas näed siis ka seda, kui paljudest neist võiks tantsijad saada?
Kõigist võivad tantsijad saada, ma annan lootust kõigile. Samas ei saa ma öelda igale tantsuharrastajale, et sa oled tantsija, seda saan öelda neile, kes on teiste pärast midagi tantsule ohverdanud, kes on panustanud, õppinud, uurinud, loonud midagi, lavastanud. Paljud peavad ennast tantsijaks, aga kui saavad 18, siis lõpetavad. Nii lihtsalt noorest tantsijat ei saa, see on elustiil nagu sportlaste puhulgi.
Usutles Monika Kuzmina
