INTERVJUU! KUMA RAADIOREKORD! Raadiohääl Mati Palmet meenutab vanu häid eetriaegu

Järvamaa Kuma Raadio saab tänavu 23 aastaseks ja möödunud aasta lõpus saavutas juba täiskasvanu eas raadiojaam ühe uue rekordi — nimelt klõpsab tervelt 20 000 inimest raadioaparaadi lahti just Kuma lainepikkusel. Sel puhul palus portaali GoodNews peatoimetaja ja reporter ühes isikus Monika Kuzmina raadiohäälel Mati Palmetil meenutada vanu aegu.

Mati Palmet, teile võib õnne soovida, sest Kumal täitus kuulajate rekordhulk. Kuidas see saavutus sündis?

See kuulajate hulk on olnud suhteliselt stabiilne viimastel sügistalvistel perioodidel, mil eetris on olnud sõnasaated, ja kuulajaid on olnud 17-18 000. See number on ka endale tundunud suur, sest Kuma Raadio on tegelikult suunatud Järvamaale, kus elab umbes 30 000 inimest ning see tähendab arvestatavat kuulajaskonda ka väljaspoolt ja see võib veelgi kasvada. Suur üllatus tuli möödunud talvel, kui valimiseelsel perioodil olid eetris mõned Eesti tipp-poliitikud või muult alalt poliitikasse läinud inimesed. Mõne tunni jooksul räägiti üsna vähe poliitikast ja rohkem inimeste unistustest, lapsepõlve hirmudest ja elu keerdkäikudest. Siis oli meeldiv üllatus, kui Kuma Raadio kuulajaskond oli kasvanud 19 tuhandeni — see oli arv, mile kohta ei uskunud, et see võiks kunagi juhtuda ja tore, et see toimus. Järgmine selline võimalus tuleb enne järgmisi valimisi, siis tuleb jälle teha tihe programm, mille kulusid poliitikud katta aitavad. Aga see tuli küll üllatusena, et aastalõpu kuulatavus ületas 20 000 piiri ja mul on selge nägemus, kes on selle tulemuse pearhitekt ja kellele ma kohe ka helistasin. Selleks on kauaaegne ja väga tuntud Kuma raadiohääl Silja Felt, kes on seda programmi aasta jooksul programmijuhina vedanud ja üleval hoidnud. Kindlasti on absoluutselt kõigil tegijatel alates noortest kuni vana hundi Andres Põlluni oma roll selles, aga arvan, et selle rajajoone ületamine on Silja teene.

Rääkides Mati Palmetist ja tema rollis Kumas: sul on tütar, keda sa taevani armastad — kas Kuma Raadio on su teine laps, teine beebi, võid sa raadiotööd oma missiooniks pidada?

Hoolitsus ja tähelepanu läheb ikka raadiole, tütar saab ise hakkama!

Oled raadios töötanud 22 aastat. Millised on need aastad olnud?

Need on olnud väga kirjud ja kirevad. Ajakirjaniku töö on väga põnev ja tore, kuigi noorpõlveotsus oli hoopis harida ennast inseneriks. Kõik minu tuttavad arvasid, et minu tulevik peaks olema mingi humanitaarala, kirjandus või ajakirjandus. Läksid aastad ja elu pani kõik paika.

Meenuta neist 22 aastast kaks meeldejäävamat hetke.

Kõige eredamad hetked jäävad 1993. aasta sügisesse, alustamise aega — meie jaoks oli kõik nii uus, see kuidas me ettevaatlikult täielikku teadmatusse astusime. Kuma Raadio oli algusest peale väga popp, praegusest veelgi populaarsem, sest sel ajal polnud suurt konkurentsi ning kaasaegsem, mitte enam vanas mallis kinni olev raadio oli põnev. See oli üldse kohalike raadiojaamade kuldaeg nagu Kaguraadio Põlvamaal või Kadi Saaremaal. Alguses oli kõigil väga vahva aja eufoorias olemise aeg, hiljem on läinud kuidas kellelgi.

Kuma Raadio läks eetrisse 1. septembril 1993. aastal Paide Piimakombinaadi ruumidest. Mäletad sa seda, mis tol päeval toimus?

Päeva mäletan hästi. See oli suur vastutus ja suur andmine. Minu jaoks oli oluline see, et sel sügisel kaotasin ma 30 kilo kehakaalu igasuguse trennita. Me panime ühe stuudioga ööd ja päevad, öösel tegime klippe. Oli nii põnev, ei kujutanud ette, et loovutad päevas tunnikese, et üht praadi sisse vitsutada, see ei tulnud kõne allagi. Uni läks ka 3-4 tunniga ära ja paljud tegijad elasidki raadios. See oli võimas aeg, enamus asju, mis me ette võtsime, õnnestusid, sest me tundsime selle vastu respekti. Suur värin oli alati sees, et kuidas see õnnestub ja alati tuli parem välja kui ootasime. Eufooria, mõnusaima šampanjajoobe tunne oli see, mis tol sügisel läbi käis ja see polnud alkoholist. Arvan, et paljud tolleaegsed tegijad, kellest on praegu paar-kolm tükki minuga koos rivis, on sama meelt.

Kui palju alustajaid pingil reas oli?

Lisaks Andres Põllule, kes oli Kuma raadio idee autor üldse, Ervin Runnelile, kes tol ajal omanikuna tegi väga palju tööd ise, ja minule, oli terve rida tegelasi. Esimene programmitoimetaja oli Miia Rubis, kes on nüüd pikki aegu ajakirja Kuma Pluss toimetanud, praegune Paide huviteatri juht Erich Einsten oli ka kambas, tollased siinsed kõvemad diskorid Illart Aasna ja Rein Liivik ning hilisem suur ja skandaalne ärimees Alo Lillepea oli 17-aastasena meie jõugu pesamuna. Mallar Prandi, kes hiljem tegi R2-s toreda karjääri ja oli Reet Linnaga paaris, tema on tugev klipitootmises valdkonnas ja oli ka koolipoisina väga sädeleva andega — paljud tema tehtud signatuuriklipid, mida ta koolipoisina tegi, on ajahambale 20 aastat vastu pidanud ja siiani kasutuses. Peeter Kirss Paradoksist oli superstaar meie seas. Kindlasti jäi nimekiri praegu lühikeseks, esimestel päevadel lisandusid veel hiljem aastaid R2-s toimetanud Olavi Sõmermaa, Olev Kenk tuli oma fotograafi taustaga uudistetoimetajaks ehk nullist elektroonilisse meediasse. Nõustun mõnede inimeste arvamusega, et Olev Kenk on Eesti hetke parim telereporter. Seda nimekirja võib veel pikendada — Tauno Timmermaa teise toimetajana, Eha Moosel ja Ene Liivik päevatoimetajatena — väikesest raadiost on läbi käinud tohutult suur kaader. Siis hakkas aeg oma korrektuure tegema, asjad läksid efektiivsemaks, me hakkasime vähem tühja tööd tegema ja sebima, inimesed vahetusid, aga aeg oli võimas ja palju oli inimesi, kes meid kadestasid ja kes tahtnuks selles lahedas kambas olla. Kui head ajad olid möödas, oli juba pingeid, koormaid ja muresid, ja kõike seda rohkem kui fun`i, tulid inimesed ikkagi ja ütlesid: kui õnnelikud te olete, et saate Kuma raadios töötada.

Kas sul mõnes saates midagi nihu ka on läinud?

Oma päris esimeses saates otsustasin, et ei lähe otse-eetrisse, kuigi Ervin Runnel oli seda soovitanud — praegu ütlen ise ka algajatele, et minge otse, see kehtestab, paneb sees liigutama ja arenema. Mina otsustasin, et ei lähe otse, võtsin lintmaki ja hakkasin salvestama lugusid ning vahetekste. Tahtsin hirmsasti, et oleks parem, aga hääl oli hale — tegime öö otsa saate kallal tööd ja hommikul viskasin lindi prügikasti, sest see oli edasi-tagasi kerimisega ära käkerdatud. Ei mäletagi, kuidas see saade välja tuli, ilmselt oli okei. Mäletan oma esimest suurt ämbrit, aga se jäi kuulajatele tajumatuks. Tollal oli kombeks teha saateid ansamblitest ja see komme hakkab nüüd tagasi tulema. Minu suureks lemmikuks oli Kiss ja kuigi ma tunnetasin nende muusikalist küündimatust, ma aktsepteerisin seda ja teadsin, et nende show on see-eest vägev. Tegin Kissist saate, vägev oli teha, internetti tollal polnud ja inimesed ei teadnud suurt midagi neist vägevatest asjadest — kuidas neil basskitarr kujundati verest tilkuvaks kirveks ja kitarrikaelast lasti vabaõhukontserdi ajall rakette. Kiss üllatas selles valdkonnas kõiki maailmas. Kirjutasin kogu selle jutu kokku, hästi põnev jutt oli, seda oli paks patakas paberit käsikirjas, ja hakkasin siis ette lugema, lood olid vahepeal. Ühel hetkel kukkus see patakas põrandale maha, aga mul oli aju välja lülitatud. Kõik diktorid teavad seda, loed teksti, käib plaks ja kui küsitakse, kus sa oma tekstiga olid, siis mul pole halli aimugi, kus ma tegelikult olen. Vaatasin siis neid tagurpidi lehti, et kätte neid ei saa ja ütlesin: “Kissiga on siis sellised lood, nüüd paneme ühe loo mängima” ja järgmise viie minutiga mõtlesin välja, kus maal ma jutuga olin. Sealtmaalt ei lähe ma enam kunagi kirjutatud tekstiga eetrisse.

Seega siis kõigile uutele tegijatele — kui iga hinge- ja ihurakuga tahaks raadios töötada, olge loomingulised, rääkige otse ja kirjutage vähem?

Igüks peab oma tee ja olemise ise leidma. Selleks on hea meie noortesaade Skräss, kust on välja tulnud Kaspar Pokk kohe esimeses koosseisus, Robert Rool, Madis Kimmel ja teised, kes on episoodiliselt suures meedias olemas või olnud seal. Väga palju omistatakse mulle seda, mida ma tegelikult teinud pole — öeldakse, et ma olen jõle korüfee, et ma õpetan noori välja, võtan noore ja vormin temast Madis Kimmeli. Tegelikult on asjad nii et kohe esimestest katsetustest sai mulle selgeks, et sellistest asjadest tuleb ennast hoida nii kaugele kui võimalik. Neid ei tohi üldse segada, võimaluse korral ei tasu ka kuulata, mida nad seal mökitavad, teevad ja toimetavad. Peangi kuulajaid tänama, et nad kannatavad välja need kolmapäevaõhtused Skrässi toimetamised.

Minu arvates kasvabki noor selles valdkonnas nii, et kõik need kökitamised-mökitamised tuleb läbi teha nagu ka jalgrattasõiduga — ei saa ju kohe profiratast osta ja kõigist mööda sõita, tuleb kõigepealt proovida kolmerattaliselt kaherattalisele saada. Kas keegi oskab seda õpetada — ei, ainult ise, ronid peale ja sõidad!

Milline oli esimene reklaam Kumas?

Ei tea, sellega oli mingi eeltöö tehtud. Ervin Runnel oli oma karismaatilise olekuga kõik tuttavad ettevõtjad läbi käinud ja nad olid mingid reklaamilepingud teinud. See polnud nii, et kedratakse muusikat, siis tuleb mingi mänguke ja nii step by step edasi. Kuskil augustis oli koosolek, seal küsiti, kuidas me alustame ja 23- aastane Illart Aasna ütles aforismiga, et alustatakse kas suure pauguga või üldse mitte. Meie alustasime suure pauguga. Kui programm eetrisse läks, oli seal kõik läbi mõeldud, valdkonnad, muusikažanrid, ja sõnasaated, eeskujuks ikka tollane Eesti Raadio programm. Kaasaegne raadio hakkas sel ajal alles välja kujunema. Meil oli hästi lai programm, meil polnud üldse sellist asja, et eetris loksub muusika — kui saade lõppes, oli uudis, siis jälle uus saade.

Kas teil on olnud mõni negatiivne pauk, kas on juhtunud päeva, kus eetris on lihtsalt vaikus?

Ei, vaikust pole meil olnud. Ma olen ehk jätnud vale mulje, et raadiotöö on õudne fun, aga räägitakse, et ajakirjanike eluiga on üks lühemaid. See ongi nii, et kas kuivada küünlana kapis kõveraks või põleda eredalt. Positiivse poole kõrval on ikkagi negatiivsust palju, on äpardusi ja mistahes apsust hullem on äravajumine — kui asi vajub ära, läheb kõik magedaks, kogu sära kaob.

Parim eetriaps, mis mulle ja kõigile ikka veel nalja teeb, on esimesest aastast, kui respekt raadiotöö vastu oli suur ja seetõttu oli see minu jaoks suur katastroof. Praeguse šlaagrisaate eelkäija oli “On kusagil…”. Seda pealkirja kandis eesti keeles maaailmakuulus “Lara teema” filmist Doktor Živago. Saate algusemuusikaks panin käima vastava klaveriklimberduse Richard Claydermani plaadilt ja hakkasin rääkima saate sisust.

Mõte oli rääkida Eesti estraadi varamust, 1960. aastatest. Kasutasin sellist hääletämbrit nagu alati olen kasutanud, rääkisin sellest ajast, raudsest eesriidest ja ühel hetkel sain aru, et see on jama ja ütlesingi: “P…sse, raisk, see on jama!” See oli salvestus, panin kinni ja siis uuesti käima.

Clayderman hakkab jälle tulema, tervitan kuulajaid: “Nüüd läheme aegadesse, mis on kõigile väga armsad, kuigi peame tõdema, et ka tol ajal lahutas raudne eesriie..” ja siis jällegi “P.sse, see on jama!” Tegin saate ära, lülitasin maki välja, kustutasin need esimesed kaks faili minidiski pealt ära ja sõitsin maale. Saadet ma ei kuulanud, olin kuuldealast ära ja siis helistasin Üllar Kärtile ja küsisin, et kas kõik on korras. Üllar vastas, et päris pole. Küsisin, et kas sa ei leidnud minidiski üles? “Parem kui ei oleks!” vastas ta ja ma küsisin, et mis juhtus. Selgus, et Andres Põllu oli minidiski peale pannud ja läinud koju sööma, naine oli teda uksel suurte silmadega vastu võtnud ja küsinud, et mis teil toimub, kas Mati on purjus, et saadab kuulajaid mitu korda p…sse. Asi oli minidiski omapäras, et ta salvestab nagu arvuti siis, kui võtad diski välja. Mina jätsin sisse, et Üllar ta sealt võtabki. Vahepeal oli vist vool ära käinud, vahepealsed operatsioonid ei toimunud ja kaks faili jäid algusesse alles. Sealt siis ka see eetriaps.

Soovime Kumale, et järgmised 22 aastat läheks hästi!

[mp3-jplayer tracks=”http://goodnews.ee/raadio/Raadiohääl Mati Palmet meenutab vanu häid eetriaegu.mp3″ width=”640px” height=”100px” style=”dark bars100 btransbars” pos=”rel-C” dload=”n” list=”n” autoplay=”n”]

Jüri Kukk