29. juunil jõudis Eesti kinodesse Taani multifilm „Uskumatu hiigelpirn”, lugu linnast, kus bürokraadid keeravad korralikult käru ja ametnikud upuvad väiklusse.
Filmis on enam-vähem kõik tegelased inimesed – kõik peale elevant Sebastiani ja tema parima sõbra kass Mitcho. Just nemad tõmbavad ühel päeval merest välja pudelipostiga saabunud appikarje linnapealt, kes on salapärasele saarele sattunud ja ootab päästmist. Lisaks kirjale on pudelis seeme, mis paisub pärast muldapanekut mõne tunni jooksul võimsaks pirniks.
Tegelastele on hääle andnud teiste seas Raivo E. Tamm, Robert Kikas, Hanna Rahel Levin, Otto Samuel Kahar, Aksel Kahar, Priit Öövel, Tarvo Krall, Andrus Kasesalu ja Laura Kohava.
Tarvo, see ei ole teil esimene kord filmidublaaži teha?
Neid on olnud. Mitte just sadu, aga ütleme, et kümneid on küll olnud jah. Väiksemaid rolle on võib-olla olnud seitse-kaheksa.
On see töö pigem keeruline või võtate hea meelega neid pakkumisi vastu?
Hea meelega. See on selline kogemuse omandamine ja silmaringi avardav. Oleneb tegelasest, kas teed lihtsa häälega või karakterihäälega. Oleneb, kas karakter on noorem või vanem, vastavalt siis hääl madalam või üleval. Selles suhtes paned enda proovile. Lisaks sellele pealelugemise täpsus. Tegelikult pannakse ju lõik, kuulad ära, vaatad, kuulad veel korra ja siis kohe läheb klõpsuga, et nüüd on vaja emotsioon saada ja püüa nüüd võimalikult täpne hääl teha. Tuleb leida seda aega, see on natuke raske ja ise ei saa muuta. Tõlkeasju tuleb vahel ümber teha. Tõlk tõlgib paberilt, aga meie näeme, milline stseeni rütmika on tegelikult, ja kas mahub sinna sisse või on see lause liiga pikk või lühike. Vahel peab mõtlema, kuidas sõnu ära võtta või juurde panna. Seal läheb loominguliseks tööks.
Kui palju teile ette öeldakse hääletämbreid? Sellest saab aru, kas on noor või vana animategelane, aga mis juurde lisatakse?
Tavaliselt näed dublaaži käigus, kes või mis see on või ütleb meie helirežissöör, kui ma käin stuudios. Tema ütleb mulle niimoodi, et natuke lõbus, kerge, võib-olla irooniline. Annab märksõnad ette ja hakkame tegema. Tegelikult ma ju kuulen selle tegelase häält ja näen pilti ka, selle põhjal teen otsused. Ütleme, et minu jaoks on see huvitav, aga muidugi hästi palju muresid on ka, et hääli jääb väheks, võib-olla need kattuvad ka või otsitakse naishääli, kes suudavad teha ülevalt-alt ja kõiki asju. Kes esimest korda seda tööd tegema tuleb, ehmatab tõenäoliselt alati ära. Eks kogemus tuleb ainult tegemistega. Tuleb suuta ühe silmaga lugeda teksti ja teise silmaga vaadata, millal karakter rääkima hakkab ja millal umbes lõpetab. „Hiigelpirni“ puhul oli ju tegu taani keelega ja aeg-ajalt ei saa arugi, kes üldse räägib. Taani keel on teistmoodi rütmiga kui inglise keel. Lausete ja sõnade pikkus on hoopis teine ja selles suhtes oli see töö väga lahe.
Ma arvan, et see töö on näitleja vormishoidmise üks vorme, muidu see jääbki selliseks nagu alguses. Mina peale lavakat käisin Eesti Raadios tegemas „Siililegi selget“ ja siis lastele õhtujutte lugemas. See oli nii lahe kogemus, mida paljud pole saanud. Õhtu toetus puhtalt sellele, et mina olin stuudios ja sain oma hääletempo ja asjadega selle loo ette manada ja siis helirežissööriga kahekesi sai töö lõpuni tehtud. Raadios pole muud võimalust, kui pead karakteri tegema häälega, multika puhul ikkagi näed, mis karakter on ja hakkad selle järgi tegema, mitte niimoodi ise looma. Kokkuvõtteks võin öelda, et multikatele peale lugeda on lahe.
Mis multifilmid teile meeldivad?
Lapsepõlvest kõik, „Oota sa’st“ „Tom & Jerryni“ välja. Tänu Onu Raivole ka „Maksikoer Fik“. Ma ei ütle, et Pixar on parem kui Disney. Kui on haarav, vaimukas ja hea animatsiooniga lugu, siis seda vaatama ka jään.
Millised multikahäälestajad meeldivad?
Häälteandjatest huvitavad pigem Eesti näitlejad. Mulle meeldib kuulata ja arvata, kes midagi teeb. Lääne omadest oli kiiresti aimatav Eddie Murphy „Shreki“ eeslina.
