KAS TOHIB? Taipoksija Kevin Renno jagab oma plaane ja tulevikuunistusi
Veebruarikuu alguse saates “Kas tohib?” on võluv Tallinna TV reporter Kristiina Võsu Sparta spordiklubis külas taipoksitreeneril Kevin Rennol ja esmalt tuleb jutuks sportlase naasmine võitlusringi.
Kui Kristiina nimetab muay thaid karmide meeste alaks, siis Kevin tõrjub selle väite, kinnitades, et harrastajana võib igaüks sellega tegeleda, vaid võistused nõuavad enamat. Ta täpsustab, et põlvkond temast vanemaid pidas võitluskunste kaklemise aluseks, nüüd aga on suhtumine muutunud. “Ma kuulen ka lastevanematelt, et trennis käimine rahustab lapsi, mitte ei muuda agressiivseks,” lisab ta.
Kristiina on samuti võitluskunstide austaja ja ta kinnitab, et võistluste vaatamine annab talle hea une. Kevin aga räägib, et teda ajavad võistlused just ärevile ning kui kõik läbi on, ei lase emotsioonid ja pingelangus sel öösel magada. Mis aga puutub lastesse, siis nemad on treeneri sõnul nagu käsnad, kes imevad tarkusi sisse. Tähtis on nende puhul see arusaamine, et oma jõu demonstratiivne väljanäitamine on pigem nõrkuse kui tugevuse tunnus. “Kui kusagil noritakse tüli, siis on just nemad need, kes astuvad vahele ja ei lase kakelda, nad pigem lepitavad,” seletab Kevin, lisades, et tema õpilased tunnetavad oma jõudu ja saavad aru, kuidas nad oma oskustega teistele haiget võivad teha.
Ka lapsi trenni toovad vanemad tahavad ennekõike, et nende võsukesed tegeleks spordiga, oskaks vajadusel ennast kaitsta ja saaksid sisemist enesekindlust. Poisid üldjuhul peavad ennast noorena palju tõestama. Taipoksijad sõna “kaklema” oma tegevuse juures ei kasuta, sest nende ala juures on erinevalt lihtsast löömingust olemas kindlad reeglid.
Kevini tipphetkeks oli tai poksi maailmameistriks saamine 2012. aasta, mil ta kohtus Tais väga tunnustatud võitlejaga ja siis oli tal ootusärevus tõesti suur. Selleks ajaks oli tal juba isiklik treener, Taist pärit Mosa, kes vastast tundes sisendas Kevinile eneseusku ja nii võitiski eestlane tailast punktidega. Kui too sai hiljem Tais veel ühe tunnustatud meistritiitli, tundus Kevinile saavutus eriti võimas ja maailma tasemel olevat.
Järgmisel nädalal astub Kevin Renno Võitluskunstide Mängudel üle hulga aja taas ringi ja tema vastaseks on leedukas Ernestas Dapkus. Ernestase näol on tegemist väga kogenud võitlejaga. Eesti sportlastest on ta võitnud Urmas Närepit, Rain Kärkkineni ja aastaid tagasi isegi Maxim Võrovskit. Raundid kestavad 5 korda kolm minutit ja reeglite järgi võib lisaks käe- ja jalalöökidele ka küünarnukke kasutada.
Kristiina viib aja tagasi neisse aastatesse, kus Kevin alles alaga tegelema hakkas ja taipoks Eestis alles lapsekingades oli. Tollal oli Kevini praegune klubi ainuke, puudusid atesteeritud treenerid, alaliit, teised klubid, polnud paigas reeglidki. Edasi on areng olnud tohutu, meie taipoksijad võistlevad Euroopa ja maailma tasemel, toovad ära tiitleid ja medaleid, nad on tipptasemel ja Kevin tunnistab, et kõik see toobki teda ringi tagasi. Kui ta kahe aasta eest treeneriks hakkas, olid kõik praegused võitluskunstide suurüritused veel ukse taga ootamas, aga uks ise oli kinni.
Kui reporter küsib vestluskaaslase iidolite kohta, nimetab Kevin sellena legendaarset Ramon Dekkerit, esimest valget meest, kes sai Tai parima sportlase tiitli. Kevinil õnnestus käia tema treeningutes ja seda nimetab ta hetkeks, mil ta otsustas võitlema hakata. “Tolle ajani õppisin enesekaitset, aga nüüd on tai poks mu elukutseks saanud,” ütleb ta. Kristiina küsimusele oma tugevuste kohta vastab poksija, et pidas pikka aega selleks oma käelööke, kuid nüüd on võidud tulnud iga elemendiga. “Sisemine tahtejõud!” lisab ta veel ühe tugevuse.
Edasi tuleb jutuks Kevini päevakava ja Kristiina on selles märganud varast tõusmist ning magamaminekut enne keskööd. Taipoksija ütleb, et on nüüd vanemaks ja targemaks saanud ning tal pole vaja enam kaks korda päevas rassida. Kuna Kevini I klassis käiv tütar elab nüüd tema juures, teeb isa ühe pika ja korraliku treeningu, et siis õhtu koos lapsega veeta. Tütar käib temaga ka laagrites kaasas ja peatselt sõidetakse koos kuuks ajaks Taisse. Õppimine siiski kannatama ei pea, sest e-riigis maksab ju ka e-õpe.
Kuivõrd jutt on läinud taipoksi kodumaale, siis meenutab Kevin hea sõnaga ka Ott Leplandi, kes oma rahuliku meelega on alale palju head reklaami teinud.
Kristiina võtab jutuks vere ja kipsis jalad ehk siis vigastused. Kevini sõnul on treeningud täiesti ohutud, ninaluumurrud ja katkised kulmud kaasnevad pigem teise taseme, võistlusteks valmistumise ja ringiheitlustega. Üldiselt peetakse võimalike ootamatute kokkupõrgetega jalg- ja korvpalli isegi ohtlikumaks, sest neist erinevalt oskab poksija ringis lööki oodata. Harrastajad tegelevad trennis enesekaitse õppimise ja üldfüüsilise harjutamisega.
Kevin on tuntud ka kui õdede Ahode esiletõukaja ja ta meenutab, et treeneritööga sai tõsisemalt tegelema hakata siis, kui Eestisse tuli Mosa, kellest oli suur abi, kes julgustas ja aitas siin tipptasemel sporti teha. Kui aga jutt läheb treeneri ja õpilase suhtele, siis tunnistab Kevin, et lihtsam on ise ringi minna kui treenerina nurgas õpilase ringiheitlust vaadata. “Kui lähed ringi, teed kõike ise, aga õpilase eest ei saa sa midagi teha kui ainult nurgast nõu anda ja seetõttu on kõrval seistes närv sees suurem,” seletab ta.
Ettevalmistuste kohta räägib Kevin, et vastase selgudes hakkab ta tavaliselt vaatama läbi võistlusvideosid ja uurib tema tausta ning pinge hakkab võistluse lähenedes kasvama. Tänaseks aga suudab ta sellise pinge kõrvale heita, enne matši ta keskendub, ka kuulus muusika saatel ringi tulek ajab teda pigem närvi.
Kogu Kevini elu ongi seotud tai poksi arenguga. Lisaks treeningutele kuuluvad sinna veel alaliidu tegemised, treenerite suunamine, võistluste korraldamine, kavade tegemine ja palju muud. Pidudel ja klubides Kevin ei käi. “Proovisin sellise elu järele, et käi kus ja kellega tahad, kus pole vaja enne võistlusi kaalu jälgida ega sportlikku vormi hoida, aga mulle see ei sobi, selline tühja inimese elu vähemalt mind õnnelikuks ei tee,” ütleb poksija. Küll aga annab tai poksiga tegelemine talle rahulolu ja elatist, sest ta tegeleb asjaga, mis talle meeldib ja mis teeb teda õnnelikuks. Kevin ei saa aru inimestest, kes rassivad hambad ristis tööl, mida nad teha ei taha ja elavad siis nädalavahetusel pinged välja alkoholiklaasiga.
Praegu tahab Kevin taas ringi naasta, sest isu selleks on tagasi tulnud. “Pärast vigastusi oli nagu sein ees, millest üritasin läbi murda, aga lootusetult,” meenutab ta. Nüüd aga teevad Eesti sportlased ilma ning see motiveerib ka Kevinit. Ta lubab küll rohkem osaleda nendel võistlustel, kus võideldakse tai poksi, mitte K1 reeglite alusel.
Varsti sõidab Kevin Taisse treeninglaagrisse, kus ta kohtub ka sealsete treeneritega ja paneb paariks aastaks kavad paika. Lõpetuseks aga arutlevad nad Kristiinaga Kelly Sildaru eduloo üle ja Kevin ütleb, et mistahes eestlaste saavutused tekitavad uhke ja sooja tunde, nagu tegu oleks oma pereliikmetega. “Kelly suur saavutus 13-aastaselt ütleb, et me kuuleme temast veel palju!” on ta rahul.
VAATA SAATE KORDUST!
