KOGEMUSLUGU I Alen Veziko – mees, kes ei puuduta südant ainult oma lauluhäälega, vaid kogu oma olemusega

Kui mu õde mind kaks aastat tagasi esimest korda Alen Veziko kontserdile kutsus, siis oli mu õde juba Aleni suur fänn, mina aga kuulsin temast tol korral esimest korda. Sellest ühest korrast aga piisas… Nüüd on nii, et Aleni hääl on ka mind ära võlunud ja kui vähegi saan, siis korra suve jooksul kindlasti käin teda kuulamas.

Eelmise nädala neljapäeval viis Aleni suvine kontserdituur „Kõik muu ei loe“ teda Vihula mõisa esinema. Haarasin abikaasa ning õe koos elukaaslasega kaasa ning ilusal suvisel neljapäevasel õhtupoolikul me autonina Vihula poole suunasimegi. Kuigi meie õega olime Aleni kontserdil juba käinud, siis kummagi mehed seda teinud ei olnud ning eks nad alguses üsna skeptilised olid ka. Minu abikaasast sai peale kontserdi aga samamoodi suur fänn ja ta elas vist isegi rohkem kaasa kui mõni naisterahvas. Ka õe elukaaslane lausus, et Alenil on ilus hääl ja ta jäi kontserdiga väga rahule. Kui juba üks meesterahvas nii ütleb, siis uskuge – nii ka on!

Aleni kontserdi juures meeldib mulle kõige rohkem see, et ta lihtsalt ei laula, vaid tema sõnad puudutavad südant ja panevad mõtlema. Kuigi Alen vahepeal heitis nalja, et tema psühholoogist sõbranna ütles, et ta räägib esinemistel liiga palju, siis kui ta jätaks rääkimata, jääks lugudel olemata sissejuhatus – just sissejuhatus on aga see, mis tema lood veelgi erilisemaks teevad.

Näiteks rääkis Alen laulu „7 miili“ juures loo, kuidas ta hea sõber vähki haigestus. Mehena ei osanud Alen talle aga kuidagi öelda, et oled mulle kallis ja nii kirjutas ta sõbrale hoopis laulu. Päeval, mil ta lugu stuudiosse salvestama läks, sai ta kõne, et sõpra enam ei ole. Ka mina olen kaotanud oma väga lähedase sõbra ja kuigi tema lahkumisest on möödas juba aastaid, siis iga kord kui sõbrale mõtlen, ei mõista ma ikka veel, et teda enam ei ole. Ja see paneb mõtlema… Aega peab väärtustama ja oma kalleid inimesi hoidma – kunagi ei või teada, palju meile aega on antud.

Lisaks sellele, et Aleni lood panevad mõtlema, paneb ta lugude sissejuhatuses inimesi ka naerma. Ühe loona rääkis ta näiteks, kuidas tema ühel kontserdil üks mees oma südamedaamile abieluettepaneku tegi ja kõik naised seepeale pisaraid valasid. Või kuidas ta ühel korral peol ägeda naisega tutvus, kuid teda peale seda enam mitte kunagi näinud ei ole – kohtumine jättis Alenile aga nii sügava mulje, et Alen kirjutas sellele naisele loo.

Kõik need sissejuhatused laulude juures ongi see, mis muudab Aleni kontserdid eriliseks. See viis, kuidas Alen neid räägib ja edasi annab… See, kuidas ta laulab… Ma ei liialda, kui ütlen, et Aleni lauluhääl paneb ka inglid taevas kaasa laulma. Alen on mees, kes ei puuduta südant mitte ainult oma lauluhäälega, vaid kogu oma olemusega. Mees, kelle jaoks muusika on osa temast endast.