Kuidas sündis etendus “Kohe näha, vanad sõbrad!”? Kommenteerivad Anne Paluver, Pille Pürg ja Valdo Jahilo
Mõlemaid näitlejannasid teatakse särava koomilise ande poolest, nii on põhjust arvata, et nüüd spetsiaalselt neile kirjutatud estraadietendus “Kohe näha, et vanad sõbrad!” tõstab publiku suunurki hoogsalt ülespoole. Nagu etenduse pealkirjast aimu saab, sisaldab lavalugu elulisi juhtumisi ja motiive.
Teie etenduse üle-eestiline ringreis algas juba 19. novembril, rääkige palun, kuidas see etendus sündis?
Pille: Saime Annega tuttavaks 1995. aastal, kui ta tuli Vanalinnastuudiosse näitlejaks, mina töötasin siis etenduse juhina. Aja jooksul on selgunud, et me kuidagi sobime kokku, kuigi vahel ka vaidleme. Mõtlesime, et laseme kirjutada spetsiaalselt midagi endale. Tegime ettepaneku Valdo Jahilole ja nii kaunitele daamidele nagu Anne ja mina ei saanud ta ju ei öelda.
Valdo: Pille ütles, et me saame Annega jube hästi läbi, tahaksime midagi koos teha. Aga me ei tea, mida teha, ole hea, kirjuta meile üks tükk, et me saaksime üksteist mõnuga aasida. Sellised olid algandmed, mulle meeldis end pikema tekstiga uuest küljest avada ja ma loodan, et see ei jää ainukeseks katsetuseks.
Pille: Mul oli proovides lausa lust vaadata, kuidas Anne töötab rolliga, otsib erinevaid variatsioone, käike, värke – lihtsalt üle mõistuse! Vahest tundus, et mida mina siin kõrval üldse teen, tundsin end nii väikse ja tillukesena. Anne on iseloomult väga aus ja nagu ta sageli ütleb: “ma ei viitsi teha nägusid” ja mulle see väga meeldib. Ta on Skorpioni tähtkujust. Kui on midagi, siis ta ütleb ja ei hoia suud kinni ka siis, kui on midagi head öelda.
Anne: Mulle ei meeldi, kui inimesi lahterdatakse tähtkuju järgi. Inimene pole süüdi selles, millal ta sünnib. Muidugi ma olen aus, ma ei oskagi teistmoodi olla. Kord turul küsis üks naine minult, kas on tulemas minu elulooraamat, ütlesin, et pole seda hirmugi, sest kui räägid tõtt, keegi ei usu, aga valetada ei taha.
Pille: Anne on ehk tänase Eesti jaoks liiga tagasihoidlik, ta võiks end rohkem avada, aga noh, selline ta on. Tänases maailmas tuleb end hoida pildil, aga mitte ülearu. Aitäh, Anne, et sa mind usaldasid ja võtsid mind andetu partnerina endale kampa!
Anne: Aitäh, Pille, et sa mind pildil hoiad! (naer). Pille on nii geniaalne PR-töötaja, et mul pole vaja enam midagi rääkida… Ütleksin, et Pille on tore lavapartner.
Valdo: Mina tunnen Pillet ammu, olen kirjutanud talle paroodiatekste, näiteks Galojani, Savisaare ja Reiljani rollid. Annega tutvusin nüüd. Võin öelda, et mõlemad on avatud inimesed ja üsnagi erinevad oma suhtlemisstiili poolest. Anne võib olla hästi intensiivne ja on kohe näha, et ta on kogemustega inimene. Pille on kui rõõmupall, kui ta mulle helistab, tunnen, kuidas ta naeratab. Ja muide, etenduses nad mängivad oma päriselu iseloomule vastupidist karakterit.
Mis on teie jaoks sõprus?
Pille: Eelkõige kindel tugi, sõbrale võid sa iga kell helistada, kas töö- või eraelu asjades. Meie kõige pikem telefonikõne Annega on olnud viis tundi.
Anne: Pille pidas arvet.
Pille: Tavaliselt on kahetunnised. Me räägime kõigest. Sõber annab sulle nõu või lihtsalt kuulab su ära, saad end tühjaks rääkida ja sinna see jutt jääb. Sõber ei tohi olla reetja.
Anne: See ongi üks olulisemaid asju, nii eraelus kui teatris. Kõige jubedam asi on reetmine, minu jaoks. Selles suhtes olen ma õudne maksimalist. Kui mind on reedetud, siis mitte et kannaksin surmani viha – jumal hoidku, seda mitte – , aga seda inimest minu sfääris lihtsalt ei eksisteeri. Pille on kindel ja aus. Need jutud, mis meie räägime, jäävad telefonitraatide või seinte vahele. See on väga oluline.
Pille: Ka kooliajast on mul paar väga head sõpra. Kui ka näiteks aasta aega ei kohtu ja siis taas, jätkad sealt, kust pooleli jäi. See, kel on sõpru, on õnnelik ja rikas inimene ja piisab, kui on paar head sõpra.
Mida ütleksite etenduse kohta?
Pille: See on kõige paremas mõttes estraaditükk. Oleme Annega seal kaks väga vastandlikku naist ja me kohtume. Ja kui on kaks naist, peab olema kuskil ka üks mees.
Valdo: Pealkiri on tsitaat “Viimsest reliikviast” ja nagu igaüks võib aru saada, siis tegelikult kannavad inimesed maske, kuigi võivad väliselt naeratada, või vastupidi, ükskõiksed olla. Inimese sisse ei näe ju kunagi ja siit algabki intriig, kui hakkavad ilmnema tegelaste tegelikud ajendid, emotsioonid, läbielamised ja lugu ise. Arvan, et see lugu on eestlastele omane ja äratuntav. Usaldan Pillet ja Annet täiesti, nad võivad oma kogemuse pealt teksti mugandada ja seda veelgi mõnusamaks muuta.
