Avaleht Seltskond MUUSIKU ELU JA TERVIS! Tšellist Pärt Tarvas: pillimäng on väga füüsiline tegevus

MUUSIKU ELU JA TERVIS! Tšellist Pärt Tarvas: pillimäng on väga füüsiline tegevus

Pärt Tarvas

ERSO-s ja ansamblis C-Jam mängiv tšellist Pärt Tarvas on kogu oma teadliku elu olnud seotud pillimänguga ja kui sellisel mehel täitub kord poolsada eluaastat, on juba paslik küsida temalt tervise järele — pole ju tšellomäng sugugi lihtsalt toolil istumine ja poognaga üle keelte libistamine, tegu on päris tõsise füüsilise tööga.

Järgnevalt valgustab Pärt Tarvas tšellomängu telgitaguseid ehk neid tervisehädasid, mis pikkade harjutamiste ja kontsertide järel pillimehe ellu ilmuvad.

Pärt Tarvas, te veedate päevas palju tunde tšellot mängides. On see ka kuidagi tervisele hakanud?

Ei ole siiamaani aru saanud, et oleks tervisele mõjunud. Nooruses sai palju aega pilli taga veedetud, nüüd on neid igapäevase harjutamise tunde vähemaks jäänud.

Mis on need probleemid, mis maailmas tšellomängijaid kimbutavad?

Need on seljaprobleemid, sest tegemist on istumisega kaasneva sundasendiga. On käte ülepingutuse probleemid, mis on seotud lihaspingetega ning valede mänguvõtetega ja -asenditega. Ega lihas koormusele kaua vastu pea, kogu see tšellomäng on paras füüsiline tegevus.

Palju oleneb inimese füüsisest ka?

See oleneb füüsilistest eeldustest, näppude pikkusest, käelaba suurusest, käe raskusest, vastavalt ka mänguvõtetest, sellest, kuidas neid kellelegi õpetatud on. Inimesel on täitsa võimalik ennast invaliidiks mängida, see on täiesti reaalne.

Kas maailmast on näiteid ka?

On küll, aga nad on kõik varakult pooleli jätnud, karjääri lõpetanud.

Mis võib veel tšellistile probleemiks olla?

Tegelikult võib tulla ka sõrmeküünte lõhenemine. Millest see on tingitud, ma ei tea, võib-olla vitamiinipuudusest, aga ma tean, et seda on juhtunud.

Kas teid ennast ka mingi tšellomängijale omane tervisehäda kimbutanud on?

Mind ei ole mingi tervisehäda kimbutanud peale pea pehmenemise ja mõistuse kadumise, muid tervisehädasid ei ole ma endal täheldanud. (Naerab.)

Kas olete seda suutnud ennetada või on teil head füüsilised eeldused?

Mul on seljaga probleeme olnud, aga see on seotud autoõnnetusega, see ei ole mingist otsast tšelloga seotud olnud.

Kas see on tingitud õigest pedagoogist?

Jah, konservatooriumi ajal õpetati päris hästi välja, minuga tegeleti palju ja mul on tunne, et trenn oli põhjaks päris korralik.

Kui palju õppimise ajal keha- ja sõrmede hoiakule tähelepanu pöörati, kas olid ka mingid spetsiaalsed harjutused?

Näpu- ja käteharjutusi tehti ikka, aga mitte paaniliselt palju. Sõrmed peavad mängijal küll tugevad olema, nendel peaks kümme kätekõverdust suutma ära teha.

Kes oli teie pedagoog?

Peeter Paemurru.

Kui palju kordi pidi ta teid korrale kutsuma, sõrmi ümber sättima?

Kes seda jõuab kokku lugeda, neid kordi oli väga palju. Aga mul läks pillimeheks saamine üldse raskelt, meid korjati pärast esimest kursust kõiki Vene sõjaväkke ja siis oli kõike raske tagasi teha, kui kaks aastat vahele jäi. Ennekõike koordinatsioonis, sest seal tuleb õigel ajal see keeleke alla vajutada, lihasmälu kippus ära kaduma küll ja tagasitulek tuleb raskelt.

Kaua see teil aega võttis?

Võib-olla siiamaani. Ilma naljata. Enne oli kergem, pärast sõjaväge oli kõik raskem. See kaks aastat pausi paneb ikka paugu küll. Koordinatsioon on mõtteviis, seda õpetatakse lastele maast-madalast, alates käima õppimisest. Kui hakkad kümneaastaselt käima, ei pruugigi seda lõpuni omada. Aga lõpuks saab selle tavaliselt ikka kätte küll.

Millised on need kontserdid, mis on füüsiliselt väsitavad?

Neid tuleb ikka ette, seda on võimatu ette prognoosida. Kui on raske saal, mis ei soosi mängimist, paneb see pingutama. Mõni saal hakkab paremini kõlama, teises on vaja palju füüsilist tööd teha, pillimäng on ikkagi väga füüsiline tegevus, kunstiga on sel vähe pistmist.

Kas emotsionaalses mõttes on ka mõni publik inspireeriv ja tore, teine aga väsitav?

On mõlemat pidi. Kõige raskem publik on tavaliselt sportlased. Ma ei tea, miks see nii on, aga nendega on tavaliselt kõige keerukam. Kas siis sellepärast, et iga sportlane peab olema suur isiksus ja maailma naba ja teda millestki muust peale iseenda huvituma panna on keeruline, aga ma olen seda märganud.

Kuidas te pärast selliseid keerukamaid kontserte energiat taas kogute?

Kui juhtub keerukam periood olema, olen päev-kaks iseendaga kodus, siis ei taha välja minnagi. Võin ka jalutada või autoga kusagile sõita, aga üldjuhul meeldib mul kodus olla. Kui Eesti mees läheb tavaliselt garaaži sõpradega viina võtma, siis mina ei taha kodust väljagi minna. Päris tõsiselt, ma tahan lihtsalt rahus olla.

Kas pöörate ka toitumisele tähelepanu?

Võiks ju. Aga ei pööra. Seda on suhteliselt keeruline teha, sest palju öisest bensiinijaamast ikka tervislikku toitu kätte saab! Kodus ikka üht-teist sellist teen, aga mõnikord tuleb ka öösel süüa.

Kui inimene on õnnelik, siis ei peagi vist endale eriti piiranguid seadma?

Ei peagi ennast piirama nii, et „Panen fooliummütsi pähe ja närin seemneid“ Endale lubada võib kõike, ainult mõistlikkuse piires, nii et liiale ei lähe. Väikese napsi võib ikka võtta, vahest kapsalehte närida või liha süüa. Elu on selleks liiga lühike, et hakata ennast piinama dieetidega ja kõige muu taolisega. Peale selle on teatavasti reegel, et kõik, mis maailmas head on, on kas ebaseaduslik, amoraalne või teeb paksuks.

Tšellokvartett C-Jam rõõmustab oma austajaid sel suvel Päikeseloojangukontsertidega 23 Eestimaa paigas, kui lavale astuvad neli andekat tšellisti: Tõnu Jõesaar, Margus Uus, Levi-Danel Mägila ja Pärt Tarvas. Kontserdid nimega “Greatest Hits” toimuvad 11. juulist 4. augustini kirikutes, mõisates, taludes, hotellides, suvelavadel, sadamates, hoovides, terassidel, kuursaalides ja Viru Keskuse katusel. Esimene esinemine toimub 11. juulil kell 21 Viimsi Püha Jaakobi kirikus, pillid pannakse kasti pärast kontserti Lohusalu sadamas 4. augustil.

Kommentaarid