Priit Pajusaar: „Soovide puu“ ei sarnane ühelegi loole

Sandra Nurmsalu osaleb Eesti Laulu poolfinaalis lauluga „Soovide puu“, mille muusika kirjutas Priit Pajusaar. Sandra võttis Priiduga ühendust paar aastat tagasi. Talle oli juba noorena Pajusaare muusika väga meeldinud. 2017. aastal ilmus esimene laul „Jäälilled“. Seejärel on loodud tulevase albumi jaoks mitmeid laule, nende seas ka „Soovide puu“.

Kui Sandra peaks võtma paari sõnaga kokku teie koostöö, siis kas see on kulgenud pigem nagu üle kivide ja kändude või on see voolav ühine teekond?

Väga voolav. Tunnetame muusikat väga sarnaselt. Saame aru, missugune on muusika, mida tahame koos teha. Meie jaoks on oluline, et muusika oleks kaunis. See koos loomine on väga tore olnud.

Mis järjekorras laul sündis?

Muusika sündis kõigepealt ja Aapo Ilves kirjutas selle kauni teksti.

Milline on üldse teie jaoks tavapärane viis?

Sandraga ikka muusika enne ja siis tuleb tekst. Aga reeglit ei ole. Kõik sõltub sellest, mille tarbeks muusika sünnib. Näiteks muusikalidel ja ooperitel on tekst ehk libreto ikka enne valmis.

Mis teeb Sandraga töötamise eriliseks?

Sandraga kui väga sügava persooniga, tõeliselt musikaalse ja igakülgselt andeka inimesega on väga tore koostööd teha. Oleme muusikaliselt samal lainepikkusel. See mõistmisepool on ikka väga oluline, kui sa kellegagi koos midagi sellist teed. Oluliseks märksõnaks tema puhul on – harmoonia.

Kuidas kogu paketiga rahul olete: viis, sõnad, esitaja?

Loomulikult oleme ise rahul. Ei saakski teistmoodi olla. Me ei saadaks avalikkuse ette laulu, mis meile endile ei meeldi. See laul on kindlasti omanäoline ning ei sarnane Eesti Laulu poolfinaalis 24 loo hulgas ühegi teisega.

Olete neljal korral heliloojana Eestit esindanud Eurovisioonil. Milline „laps“ nendest enim meeldib?

Kõik on erilised. Loomulikult „Kaelakee hääl“ oli märgiline esimene pääsuke, millest sai minu tee professionaalse heliloojana alguse, aga kõik need lood on erilised ja eripalgelised: nii-öelda protestilaul „Leto svet“, Evelin Samueli lauldud „Diamond of Night“ ja Neiokõsõ folgisugemetega võrokeelne lugu „Tii“. Kõigil on oma point ja kõik on omamoodi armsad.
Eelmisel aastal ütlesite: „Aitab küll sellest eurotrallist.“ Mis nüüd siis juhtus?
Ma olen seda ennegi öelnud. Juhul kui on väga hea laul või point osaleda, väga hea artist, kellega oleks huvitav tegeleda, siis ma seda kindlasti ei välista. Ja praegu on osavõtt pigem loogiline, kuna ma niikuinii teen Sandraga muusikat ja väga hea ajastusega tuli selline lugu, mis tundus õige olevat Eesti Laulule saata. „Mitte kunagi“ ma enam kindlasti ei ütleks. Pigem ütleks, et peab olema väga hea põhjendus osalemiseks. Paanilist vajadust osaleda ei ole.

Mis on seekord Eesti Laulul see, mis meeldib? Või on ka miskit, mis ei meeldi?

Meeldib, et korraldajad väga arvestavad esinejatega juba algusest peale, on suhtlemisaltid, tahavad aru saada, mis meile muret teeb. Lahe on näiteks see, et rohkem laule sai edasi ja poolfinaalid on otsesaated avaliku kontserdina. Näeb ära, kes on suuteline otse laulma. Natuke tülikas on see, et poolfinaalid on Tartus. Aga seegi on pisiasi. Seni on korraldus jätnud väga hea mulje.

Milline teie soovidepuu on?

Igal inimesel on kindlasti olemas oma soovidepuu. Minu soovidepuu võikski olla minu oma, kõike ei pea jagama.