Nagu August Gailiti Toomas Nipernaadi, nii rändas ka restoran Nipernaadi Eestis ringi, et koguda inspiratsiooni kodumaistest naturaalsetest talutoodetest ja kohtuda kohalike rannakalurite ning väiketalunikega, kes on kasvatanud oma saadusi eestlasliku hoole ja armastusega.
Valdava tooraine varub restoran kokkamiseks Vihula Mõisa öko-Farmist Lahemaa Rahvuspargis. Idee ongi olnud algusest peale see, et road valmiksid värskest, hooajalisest ja võimalikult kohalikust toorainest. Nii tuleb näiteks kala Peipsi järvest ja Pärnu lahest, juurikad, salatid ja ürdid nii Vihula Mõisast kui Kopra Karjamõisast, kanaliha Põhja-Eestist, veise- ja sealiha Lõuna-Eestist.
Menüü on mitmekesine ja pakutav tulvil tuttavaid maitseid ning selle eest seisab hea võluv kokk Jevgeni Cherdantsev, kes tegeleb siin eestimaise toidumaagiaga. Millega suudab ta sel korral ära rääkida tänased Nipernaadid C-JAM’ist?
Nagu ikka saabub tšellokvarteti nelik Andreas, Levi-Danel, Margus ja Pärt restorani vennalikus rafineeritud üksmeeles – pealtnäha tõsised mehed, kelle puhul esialgu ei teagi kohe, kust otsast läheneda. Pole hullu, kui mitte väga jutukat vestlusjärge oodata, siis maitseelamustest mõnumõminata Nipernaadist küll keegi ei lahku!
Restoranis võtavad vastu õdus ja hubane miljöö ühes kutsuvalt meelestatud teenindajatega. Meeste pilgud liiguvad hindavalt üle sisekujunduse, samal ajal uurides, kuhu istet võtta. Näost peegeldub rahulolu. Jah, siin on õdus ja hubane, loob sooja tunde. Kõik harmoneerub ja midagi ei ole ülearu. Paistab, et külalised jäävad esmamuljega rahule.
Hoolitseva Nipernaadi perenaise Heli Lillepalu abiga ja soovitusel leitakse õdus nurgake ning asutakse uurima menüüd. See on rikkalik ning assotseeruvad juba varasemast tuttavad maitsed.
Joogikaardilt jääb silma väikestes õllekeldrites ja vabrikutes villitud marjaveine, õlut ja viina. Kuigi esialgu võis jääda mulje, et valida on lihtne, siis tegelikult jääb valikut tehes süda justkui kripeldama, sest iga järgnev roog ahvatleb.
Seltskond hakkab elavnema. Esialgsest rafineeritusest ei ole jälgegi. Tuntakse endid mugavalt, vahetatakse muljeid, arutatakse valiku üle ja mõne aja pärast ongi kõik paigas – loetletakse teenindajapreilile ette kõik soovid, saadakse vastuseks lahke naeratus ning juba ta ongi läinud, et nautlejad võiksid peagi oma elamused kätte saada.
Meeldiva tagasihoidliku hoiaku ning sujuvate liigutustega laua katnud perenaine laseb nüüd seltskonnal privaatselt valikut heamaitsta. Keskustelu kujuneb üle ootuste meeleolukaks. Arutelu kõrval selle üle, mida viimasel ajal on peetud suurimateks kordaminekuteks, visatakse sekka mõni vimka ja viguriga anekdoot, aasitakse üksteise kallal, mis kõik kokku on hoolivalt vennalik. Nautlemise sekka tulebki, nagu oli ette arvata, mitmeid kordi: mmh, njaa, maitsev. Nüüd, kus külalised juba muhelevalt seljatugedele nõjatuvad, ongi vast paras aeg kätte saada tagasiside.
Millise toidu ja miks valisite?
Pärt: Valisin sealiha – kindla peale minek. Olen oma eelistustes suhteliselt konservatiivne ega katseta.
Levi: Mina valisin eelroaks forelli tar-tar’i marineeritud fenkoli ja punase sibulaga ning pearoaks Lõuna-Eesti veise sisefilee peedikreemi, kartuligratääni ja Põltsamaa Tõmmu veini kastmega. Kohe, kui seda silmasin, hakkasid neelud käima. Teine valik oleks olnud ahjus küpsetatud forell.
Andreas: Võtsin eelroaks suitsutatud pardifilee Eesti metsast korjatud pohladest tehtud külma kastmega ning pearoaks Lõuna-Eesti veise sisefilee ja tiigerkrevetid ürdijogurtikastmega. Viimase puhul huvitas eelkõige, et see oli tehtud maakivigrillil. Roog serveeritakse kuumal kivil ja hiljem saab juba ise jälgida, milliseks selle küpsetad. Soovitan!
Margus: Eelroaks valisin forelli tar-tar’i, sest mulle tegelikult väga meeldib toores kala, kuid selle söömise juures tuleb kindel olla tooraine kvaliteedis. Siinne miljöö ei tekitanud kahtlust ja haarasin võimalusest. Pearoaks valisin raske südamega veiseliha maakivigrillil, kuna menüüs tundus tõesti kõik väga ahvatlev.
Milline on teie tavaline toidueelistus ja mida meeldib süüa siis, kui on pidupäev või kui külastate restorani?
Pärt: No tavaliseks eelistuseks on kodused toidud. Üldiselt ma toiduga ei pirtsuta ning tarbin seda, mis antakse. Pidupäevadel meeldivad loomulikult ka veidi peenemad toidud.
Levi: Argipäeviti katsun enamasti ise midagi valmistada koduste vahenditega. Meeldivad väga kala ja liha ning olen avastanud tatra kui prae lisandi.
Pidupäevadel käin restoranis einestamas – mõnus atmosfäär, hea toit ning pokaal veini on tähtpäevadel asendamatud.
Andreas: Olen suhteliselt kõigesööja. Eelistan siiski sealiharoogasid.
Margus: Igapäevaseks toiduks meeldib mulle valmistada pasta- ja riisiroogasid. Itaalia köök koos kvaliteetse neitsioliiviõli ja muude koostisainetega on kindlasti mõjutanud minu maitse-eelistusi. Vürtsidel on minu kööginurgas samuti kindel koht. Pidupäeval meeldib külastada erinevaid paiku, kus valmistatakse mõnda rooga eriliselt hästi, olgu selleks kasvõi hamburger.
Koduhoovis on ka seismas nõukaajast pärit armeenlaste legendaarne suur grill, millel valmivad mõnusad liharoad.
Milline näeb välja muusiku tavaline toidumenüü?
Pärt: Muusiku tavaline toidumenüü on küll seinast seina. Elukutse eripärast lähtuvalt on seda nats keeruline lahti seletada. Pikkadel kontsertreisidel pole tavaliselt võimalik eriti valida ning tarbida tuleb seda, mis parasjagu võimalik.
Levi: Hommikuse võileiva olen viimaste aastatega suutnud välja vahetada müsli, omleti või pudru vastu. Kui mööda Eestit ringisõitmist parajasti käsil pole, siis möödub lõuna enamasti mõne asutuse juurde kuuluvas sööklas. Kui on rändamise päev, siis on kiire ja söögikohtadeks jäävad bensiinijaamad. Üks on alati kindel, et kui C-JAM sõidab ida suunas, on enne või pärast kontserti söögipaus Arturi grillbaaris Viitnal.
Andreas: Tuleb tunnistada, et minu puhul varieerub see hommikupudrust Statoili hot dog’ideni.
Märgus: Hommikul on mu kohvi kõrval midagi soolast. Näiteks soe võileib või munaroog. Lõuna möödub tihti mõne asutuse söögikohas ja õnneks on kasvõi telemajas toidu kvaliteet viimasel ajal märgatavalt tõusnud ja teeb silmad ette nii mõnelegi restoranile.
Mis meeldis Nipernaadi restorani juures kõige enam?
Pärt: Seda restorani julgen küll kõigile soovitada. Haruldaselt kodune ja meeldiv õhkkond, maitsvad toidud ja priima teenindus. Eriline paik erilistele inimestele.
Levi: Siin on väga hea teenindus, selge ja loogiline menüü, meeldiv seltskond ning suurepärane toit.
Andreas: Hubane interjöör meeldis kohe ja mainimata ei saa jätta rõõmsameelseid ettekandjad.
Margus: Just, ka mulle meeldisid teenindus ja atmosfäär.
Kellele soovitaksite just seda restorani külastada?
Pärt: Ikka kõigile. Suurepärane maitseelamus koos eeskujuliku teenindusega on kindlustatud.
Levi: Heh, ma soovitasin just enda naisele. Lubas mu teinekord sinna sööma viia.
Andreas: Kõigile!
Margus: Suure eelisena leidsin rahuliku ja hubase õhkkonna, mida ei sega sisse ja välja voorivad huvilised. Erinevad seltskonnad ei sega üksteist ja tänu personaalsele teenindamisele tunnevad kõik end erilisena. Niisiis kõikidele soovitan!
Kas restoran suutis teid ka millegagi üllatada? Kui jah, siis millega?
Pärt: Mind suutis restoran üllatada rikkaliku menüüga. Kindlasti üllatasid kivigrill ja serveering.
Levi: Puutusin esimest korda elus kokku maakivigrilliga. Meie Margusele meeldib kohe eriti grillroogasid valmistada ja enamasti ta kedagi teist selles tegevuses ei usalda. Maakivigrill oli geninaalne lahendus – Margus grillis liha parajaks, ise samaaegselt lauas istudes.
Andreas: Minul võeti sõnad suust!
Margus: Suurimaks üllatuseks oli loomulikult maakivigrill, mida ei ole varem kuskil kohanud. Huvitav ja põnev lahendus – annab lisaks meeldivat tegevust ja loob uue ja huvitava meeleolu. Kokalt on võetud võimalus sinule mõeldud toitu valmistada ja nii saab end pidulauas tunda kui tõeline grillmeister. Kes ei ole ise enne isegi muna praadinud, saab valida eelvalmistatud toidu.
VAATA STAARIÕHTUSÖÖGI GALERIID!
Fotod: Tiit Mõtus
