TÕNU JÕESAAR: „Vahel saab suure elamuse ka sellest, kui mängid kusagil üksildases väikelinnas paarile-kolmele inimesele, aga kui neile läheb siiralt korda see, mida teen, on see minu jaoks tõeliselt nauditav“.

Tõnu Jõesaar on C-Jami uusim, mitte aga noorim, liige, kes on omal toolil õnnelikult maandunud. Tema hinnangul on muusika midagi väga erilist, mis tuleb inimese sügavustest ja vormub siis kuulajaid lummavaks meloodiaks.

Tõnu, kuidas leidsid Sina tee tšellomuusikani? Kui võtta seda vana lugu pianistist, kes muusikariista valikul lähtus õllekannu paigutamise murest …

Esimeseks pilliks oli mul tegelikult akordion. Sinna oleks saanud õllekannu küll asetada, aga 5-aastaselt ei teadnud ma õllekannust veel midagi. Tšello tuli ise minu juurde umbes aasta hiljem, kui õpetaja Laine Leichter ütles, et nüüd hakkad mängima ja oligi kõik.

Kas pillimängu juures on oluline, et oleks koht ja kuulajaid?

Tšellot mängida, üleüldse muusikat teha, on ikka kõige meeldivam seal, kus tunned, et sind on oodatud. Seega polegi koht kui selline kõige olulisem, vaid muusika, mida tehakse ja inimesed, kes kuulavad. Vahel saab suure elamuse ka sellest, kui mängid kusagil üksildases väikelinnas paarile-kolmele inimesele, aga kui neile läheb siiralt korda see, mida teen, on see minu jaoks tõeliselt nauditav.

Kas C-Jam naudib andunud austajate tähelepanu? Mida ütleksite inimesele, kes pole veel tšellomuusikat avastanud?

Tõepoolest, olen tihtipeale märganud C-Jami kontsertidel juba tuttavaks saanud nägusid. Nii et kindlasti on neid, kes tulevad ikka ja jälle meid kuulama. Arvan, et tšellomuusikat nautivad inimesed armastavad üldjuhul igasugust keelpillimuusikat, aga võimalik, et neid tõmbab just tšello mahe ja romantiline kõla.

Inimesele, kes veel pole tšellomuusikat enda jaoks avastanud, soovitan ma just tulla meie kontserdile, kuna C-Jami üks põhiülesandeid ongi näidata, kuivõrd laiahaardeline on selline pill nagu tšello ja et sellel on võimalik mängida absoluutselt igasugust muusikat: popist rokini ja barokist kaasajani.

Esinemispaiku on olnud seinast seina: pulmad, matused, ööklubid, vanadekodud, hullumajad, koolid ja kirikud. Kõige ekstreemsem koht on vast olnud allveelaeva peal.

Kas tšello on eriline pill?

Arvan, et igal pillil on oma eriline kõla, aga minu jaoks sümpatiseerib tšello just oma sügava ja madala tämbri pärast, mis laseb tal olla nii meloodia- kui ka saatepill. Minu enda pill on … Hiinast!

Kas C-Jam ja neli muusikut on tugev kooslus?

Tõsi, oleme koos mänginud juba pikka aega, nii C-Jamis kui ka muudes ansamblites. Ühest küljest seob meid kindlasti koosmängurõõm, aga tingimata ka sarnane nägemus sellest, mida soovime saavutada muusikaliselt nii prooviruumis kui laval. Usun, et C-Jamil on veel pikk tee minna, sest ideid ja energiat meil jagub. Samuti ei saa kurta publikuhuvi üle.

Teilt kõigilt sai küsitud Hiina müüri taga käimise muljetest. Kuhu teid veel tõmbab?

Hiina tuur oli mitmeski mõttes eriline. Esiteks oli see kõige kaugem paik, kus C-Jam on käinud. Samuti jättis kustumatu mulje kogu see elevus, mis meid seal ümbritses ja vastuvõtt, mis oli kahtlemata suursugusem kui oodata oskasin. Ah, et kuhu veel minna võiks? No maailmaturneele ära ei ütleks.

Kas muusik olla tähendab midagi erilist?

Arvan, et muusik kui elukutse on midagi enamat kui lihtsalt töö, mida tehakse kindlatel kellaaegadel. Meie amet on ka meie eluviis, sest see on oskus, mida õpime endiselt edasi ja mis vist kunagi päris “selgeks ei saa“. Seega, muusikuelu mitte lihtsalt ei mõjuta meie isiklikku elu, vaid on üks ja seesama, kuna musitseerimine on iseenesest sügavalt isiklik ja subjektiivne tegevus.

Sa oled C-Jami koosseisu noorim liige. Kus oled ennast täiendamas käinud ja kus käid praegu esinemas? Mis on sinu põhitööks? Millistes ansamblites ja koosseisudes veel esined? Kuidas oled C-Jamis kohanenud?

Noorim ma vast ei ole, aga kõige uuem, seda küll. Muusikalise hariduse olen saanud Tallinna Muusikakeskkoolist ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiast (tol ajal Tallinna Riiklik Konservatoorium). Põhitöökohaks on hetkel ERSO. “Vabal ajal” osalen sellistes ansamblites nagu Floridante, Corelli Barokkorkester ja Uue Muusika Kvartett. Lisaks veel aeg-ajalt mõnedes projektides Eestis ja välismaal. C-Jami tegemistega olen ka varem kokku puutunud, nii et ma päris tundmatus kohas vette ei hüpanud. Kuna tegemist on väga heade muusikutega, ei ole sinna sulandumine olnud raske. Või peaks seda hoopis mu kolleegidelt küsima?

Usutles Jüri Kukk