Vendadest Urbidest esilinastub dokumentaalfilm “Päikese kodanik”
Kevade esimestel päevadel esilinastub kinodes Riho Västriku dokumentaalfilm “Päikese kodanik”, mis räägib loo vendadest Urbidest, kelle fenomeni 1980ndate Eestis on raske üle hinnata.
Kitarri saatel romantilisi ballaade esitades suutsid nad tuua täis mistahes kontserdisaali. Mõned laulud, nagu „Imeline laas“ või „Musta pori näkku“, on muutunud moodsaks rahvapärimuseks. Filmi festivali esilinastus leidis aset 2025 aasta DocPoint Tallinna raames ja sai publikult sooja vastuvõtu. Tarmo Urbi sõnul on Riho Västrik loonud suurepärase filmi, mida peaksid nägema kõik inimesed. Toomas Urb lisab: “On meeletult hea meel, et film on nii hästi õnnestunud. See film on neile, kes mäletavad keerulisi 80nendaid kui ka neile, kes ei mäleta, sest film käsitleb seda ajajärku meie lähiminevikust üllatava huumori ja täpsusega. “Päikese kodanik“ kõnetab meie põhiväärtusi nagu seda on armastus, sõprus, ausus ja ustavus. See on film kõigest sellest”.
Riho Västriku sõnul on „Päikese kodanik“ filmirännak tema enda noorusaega. “Käisin esimest korda vendade Urbide kontserdil 1982.a., kui olin 17 aastane. Sarnaselt peategelase Tarmo Urbiga olen ma rännanud autostopiga mööda Nõukogude Liitu, läbinud sundajateenistuse Nõukogude Armees, istunud sõjaväe gubus, osalenud aktiivselt sotsiaalses elus. Kui ma olin helirežissöörist pojale järjekordselt hüüatanud, et mul oli sama keiss, ütles ta muigega: „Ma vaatan jah, et sa teed siin autoportreed.“ Nali naljaks, vaatamata paljudele sarnasustele minu elulooga, elas Tarmo Urb üle tagakiusamist ja repressioone, mida enamus meist ei kogenud. Ta võitles oma isikliku vabaduse eest, mis Nõukogude Liidus oli lubamatu. Ta oli „mädapaise nõukogude veatul ihul,“ nagu ütlesid need, kelle ülesandeks oli hoida rahvas õnnelik ja kriitikavaba,” lisab Västrik.
Dokumentaalfilm „Päikese kodanik“ keskendub 1980. aastatele Urbide loos ja näitab tunnistuste, dokumentide ja KGB toimikute kaudu Nõukogude elu rusuvat olemust ja repressiivorganite toimetamist. Filmi keskmes on Tarmo Urbi juhtum, kuid loo lahutamatuks osaks on ka vend Toomas, kellega elatakse aastakümneid täielikus sümbioosis.
Vanemale vennale Tarmole tundus, et NSV Liidus ta oma annet realiseerida ei saa, on vaja pääseda Läände. Sellist soovi peeti siin hullumeelseks. Esialgu proovis Tarmo heaga, abielludes Itaalia kodanikuga. Kui teda kaks aastat ei lastud naise juurde kolida, tekkis trots ja kinnisidee igal juhul põgeneda. Tulemuseks vahistamised, istumine Patarei vanglas, skisofreenikuks kuulutamine ja sundravi psühhiaatriakliinikus. Kinnipidamisasutustes tegeles Tarmo intensiivselt erinevate idamaiste filosoofiatega ja „sai vaimudelt kinnituse, et tema missioon on ravida, aidata inimesi.“ KGB-le oli see kinnitus, et mees on hull.
Perestroika-aegses segaduses ja mõjukate sõprade abiga õnnestus Tarmol lõpuks hullumajast välja saada ning „skisofreensele potentsiaalsele kodumaareeturile“ ja tema vennale anti aasta hiljem väljasõiduluba Soomes plaadistamiseks. Tagasi nad tulla ei kavatsenud. Nii ka läks.
Film kinodes alates 21. märts.
VAATA TREILERIT
