EESTIMAA UHKUS! Aita Sander: küllap on mu organismi sisendatud, et hädasolijat peab aitama
Pärnumaal Ares üle poole sajandi pereõena töötanud Aita Sander on olnud vajadusel lausa ööpäevaringselt valmis kodupaiga patsientide tervist kontrollima, neile haiguste ravimiseks ja ennetamiseks nõuandeid- soovitusi jagama ning isegi elusid päästma.
Patsiendid esitasid teeneka maameediku nominendiks TV3 ja EMT eestvedamisel korraldatavale Eestimaa Uhkuse tänugalale. Žürii, eesotsas maestro Eri Klasiga, valiski ta kümnendat aastat kestnud konkursi üheks laureaadiks.
Eestimaa Uhkuse pidulikul tunnustamistseremoonial auhinda üle andnud muusik Tõnis Mägi märkis, et Teil on juba abistama kutsuv eesnimi. Kuidas sellise nime omale saite?
Isa soovis mulle nimeks panna Salme, ema aga Aita ning tema arvamuse järgi saigi valik tehtud.
Kuidas algas esmane huvi meditsiini vastu ja kas näiteks lapsena nukkusid ka süstisite?
5-aastaselt olin kaua aega Pärnu haiglas. Mäletan, et mu ümber tegutsesid valgetes kitlites arstid ja õed. Haiglast sain koju kaasa ühe rohupudeli, süstlaks võtsin heegelnõela. Nii hakkasin ema, isa ja teisi lähedasi “süstima“. Eks see oli nende jaoks piisavalt valus ja tülikas protseduur.
Suuremaks kasvades tekkis soov õeks õppida. Pärast Are koolis seitsme klassi lõpetamist asusin õppima tollases Viljandi Meditsiinikoolis. Rõõmuga tõdesin, et osutusin vastuvõetuks. See oli 1954. aastal. Peagi muudeti Viljandi Meditsiinikool velskrite kooliks.
Teie meedikuellu kuulub üks lugu pöidlaõmblemisest, on nii?
Töötasin siis esimeses töökohas Pärnu-Jaagupi haiglas. Üks mees oli puid raiudes kirvega pöidla pihta löönud nii, et see vaevalt käe otsas rippus. Õmblesin pöidla siiski käe külge tagasi. Arst ei pidanud seda tegu mõttekaks, sest arvas, et protseduur ei anna tulemusi. Kohtasin aga sama meest mõni aeg hiljem ning siis selgus, et pöial oli püsima jäänud ja võimaldas end veid ka liigutada.
Olete ka elusid päästnud?
Mu põhitööks on ikka olnud nõuandmine haiguste raviks ja et neid ära hoida, samuti kroonilisi haigusi põdevate patsientide tervise järjepidev kontrollimine. Olulise osa tööst on moodustanud koduvisiidid, juhtunud on ka eriolukordi. Kord kukkus kohaliku kultuuriasutuse laval kokku harrastusnäitleja. Parajasti rahvatantsurühma proovis olles asusin südamemassaaži tegama. Kiirabibrigaadi saabumise hetkeks oli kannatanu juba teadvusel. Küllap on mu organismi sisendatud, et hädasolijat peab aitama ja vajadusel kiiresti reageerima.
Linnas oleks ehk õetööks paremad majanduslikud olud olnud?
Õdede palgad on maal tõesti üsna tagasihoidlikud olnud. Suhtumine töösse kui kutsumusse on mind aga ametis kinni hoidnud. Pealegi tunnen, et olen hingelt maameedik.
Uuest aastast olete paljude inimeste kurvastuseks vanaduspuhkusel. Kui Teilt ikka nõu küsima tullakse, mis siis saab?
Meditsiini- ja tervishoiuteemadel nõu küsijatele jääb mu koduuks ikka avatuks.
Usutles Jaan-Ivo Lukas
