Eestimaa Uhkus Laura Vool: kõik eluga riskijad on tunnustamist väärt

Kellegi päästmiseks eluohtlikust olukorrast teadmistest ja oskustest üksi ei piisa. Tarvis on tugevat psüühikat, riskijulgust ja kiiret reageerimisvõimet. Seda jätkus Tartu neiul Laura Voolil, kes möödunud suvel Raadi järvest noormehe päästis. Päästmishetk ja sellele järgnenu on siiani tütarlapse mälupildis.

Vapra teo eest tunnistati Laura Vool Eestimaa Uhkuse gala laureaadiks, millega kaasnes rohkesti positiivset vastukaja.

Läbielamised seoses õnnetusega, olgugi et õnneliku lõpuga, on Laura ujumise suhtes ettevaatlikumaks teinud. Kaasinimest läheks ta päästma sellest hoolimata ka tulevikus.

Teie kuulutamisest Eestimaa Uhkuse gala laureaadiks on möödas üle kuu. Kuivõrd on aega mõelda igapäevaelus sellele tunnustusele ja ennekõike noormehe elu päästmisele?

Hetkel, mil teda päästsin, ei saanud aru, mis tegelikult toimub ja kui ohtlik on olukord. Alles hiljem, umbes nii nädala pärast, hakkas tulema meelde rohkem detaile. Rääkisin teistega ka, kes olid seal, nemadki seletasid, mis oli toimunud ning sain enam-vähem pildi kokku.

Aga seda hetke, mil olin kaldal, vaadates kuidas inimene vaakus veepinna vahel, kuidas poisid ümber ja kaugemal ujudes karjusid mind appi ning kuidas mu süda peksis ja sees oli hirm, kurbus, adrenaliin, segadus, arusaamatus ning kahtlused oma võimete suhtes, ei unusta ma vist kunagi. See hetk on mälupildis siiani. Riskisin eluga. Kõik enda eluga riskijad on tunnustamist väärt!

On Teilt sageli küsitud arvamusi sellistel teemadel nagu elupäästmine ja kaasinimeste abistamine? Millised olid tunnustamise vastukajad?

Otseselt arvamust pole küsitud elupäästmise ja kaasinimeste abistamise kohta, kuid paljud on öelnud, et ei tuleks ilmselt sellega toime – kaotaksid pea ja poleks piisavalt julgust oma eluga riskida.

Perekond, sõbrad, tuttavad, kool ja isegi võõrad inimesed – sain neilt palju positiivset vastukaja. Oli ka selliseid jutte, et mina ise ei päästnudki, vaid seisin selle asemel kaldal ning hoopis teised kohalviibinud tegelesid päästmisega. Aga sellest ei lase ma end küll heidutada!

Sooritasite kangelasteo – kui lubate oma tegu nii nimetada – Tartu linna serval Raadi järve ääres. Kuidas sinna tol päeval sattusite ja kas on see ka üks Teie lemmikpaiku lõõgastumiseks?

Tuttavad poisid, kes elavad minu lähedal, tahtsid ujuma minna. Kuna endal polnud midagi eriti teha, otsustasingi kaasa minna.

Pole seal palju ujumas käinud, kõigest paar korda, aga usun, et kui kunagi veel lähen, siis näen seda järve hoopis teise pilguga …

Kas teatud mõttes oli Teie elupäästmistegu ka nii-öelda tundmatus kohas pea ees vette hüppamine või olite eelnevalt ka vetelpäästmisalaseid teadmisi omandanud?

Minu jaoks oli tegelikult eelnev kogemustepagas sellesse olukorda null. Ma ei teadnud täpselt, kuidas tuleb uppujat hoida või kuidas peaks ise tegutsema, aga teadsin, et uppuja peab olema veepinnal, tema hingamist ei tohi takistada ning kaldale jõudes tuleb ta panna küliliasendisse, et vesi kopsust välja valguks. Nüüd tean mõistagi juba paremini, kuidas olla ja mida teha. Näiteks tean, et appi tuleks minna kohe, mitte oodata, et äkki olukord laheneb, sest siis võib olla juba hilja. Ise ju ootasin natuke kaldal, kuna olin segaduses ja ei saanud täpselt aru, mis toimub.

Küllap peab päästjal lisaks teadmistele ja oskustele olema teatud moraalne vastutusvalmidus ja psühholoogiline ettevalmistus ka. Kuidas on Teil need kujunenud?

Teadmiste ja oskuste kohta saan öelda kogetu põhjal seda, et need kadusid reaalses päästmisolukorras. Kõigele sellele, mis sel hetkel toimub, ei mõtlegi, ainult tegutsed automaatselt. Enne, kui sündmus aset leidis, olen vaimusilmas ette kujutanud, et mis tunne võiks olla seoses uppumisega ja kuidas see kõik välja võiks näha – reaalsus on tegelikult kujutletust väga erinev. Et end psühholoogiliselt ette valmistada, sain võtta vaid paar sekundit, ei olnud selleks ju valmis ja ma ei teadnud ette, et niisugune asi juhtub.

Mis on meeles esimesest kohtumisest noormehega, kelle päästsite?

Esimene kohtumine oli kohe siis, kui ta haiglast välja sai – samal õhtul läksime emaga talle järgi ja viisime koju. Kui teda seal haigla juures nägin ja temani kõndisin, paiskasid tunded üle pea ja ma ei uskunud ikka veel, mis tegelikult juhtunud oli. Ka tema oli veel segaduses.

Uppumisohtu aitab vältida hea ujumisoskus. Kuidas ise ujuma õppisite ja mida arvate laste ning noorte võimalustest ujuma õppida?

Koolis oli kohustuslik ujumisõpe, mis toimus Tartus Aura veekeskuses. See oli umbes 4. klassis. Omandasin seal keskmisel tasemel oskuse. Suviti käisin perega ujumas, enamasti läksin vette isaga. Ujumisoskus ja –julgus on ajaga järjest paremaks muutunud, olen omandanud hea ujumisoskuse. Viimase kuue aastaga oli kadunud ujumise ees igasugune kartus, kuid õnnetus, mis oli õnneks õnneliku lõpuga, põhjustas mulle hingelise trauma, sest päästmine oli raske ja võttis silme eest mustaks mitu korda. Nüüd olen natuke hakanud vett pelgama. Ikkagi arvan, et see kartus ei hoiaks mind tagasi, kui peaks õnnetus juhtuma.

Kui ettevaatlikud ja alalhoidlikud oskavad inimesed olla tänapäeva üsna kiire elutempoga ja stressirohkes ühiskonnas?

Kuidas keegi. Teiste eest ei oskagi rääkida … Kõrvalt vaadates tundub mõnikord, et ohutunne ja ettenägelikkus inimestel puudub.

Kus hoiate Eestimaa Uhkuse galalt tunnustuseks saadud meenet?

Hoian seda uhkusega oma toas kapil, kust see paistab hästi silma ning meenutab ilusat tunnustamisgalat.

Eestimaa Uhkuse galal olid laureaadiks ka Palamuse muusikalaagri noored koos juhendajatega, sest päästsid samuti elu. Kas õnnestus nendega tuttavaks saada ja mõtteid vahetada?

Kahjuks ei õnnestunud mul nendega tutvuda, kuid see-eest tutvusin hoopis nende poolt päästetud tüdrukuga – vestlesin temaga ja ta emaga ning see oli väga meeldiv.

Millises koolis õpite ja kuidas sisustate oma vaba aega?

Olen sündinud ja elanud Tartus. Õpin Raatuse kooli 9. klassis.
Vaba aega sisustan kas jõusaali, õppimise või väljas käimisega. Jõusaaliga tegelen alates eelmisest õppeaastast. Mulle meeldivad väga veel ka võitluskunstid, millega olen tegelenud mitu aastat, kuid see tuli kahjuks pooleli jätta ootamatult tekkinud südameprobleemide tõttu.

Millised on Teie jaoks kõige oodatumad sündmused käesoleval aastal?

Kindlasti soovin klassi ära lõpetada ja minna edasi õppima, et omandada tulevikuks haridus. Ootan juba väga suve, et puhata ning nautida ujumist veepelguseta.

Usutles Jaan-Ivo Lukas