INTERVJUU! Pärt Tarvas: küll oli hää, et pilli meie laulatusel kaasas ei olnud, sest see oleks kindlasti vastu vaielnud seal kohas, kus esitatakse küsimus – ega keegi selle liidu vastu ei ole

Tšellokvartett C-Jam on Eesti muusikamaastikul eriti omapärane nähtus, kelle kohta on käibel ütlus: neli meest, neli tooli ja neli tšellot. Nelik on toonud lavadele erinäolisust, pannud kuulajad aru saama, et kõik muusikariistad on õigete muusikute kätes erilised ja et muusikal on tuhat eri nägu. C-Jami meeskond nõustus oma elu lugejate ette tooma ja nende muljetuste sarja avab Pärt Tarvas.

Pärt, kuuldavasti olevat üks klaverivirtuoos vastanud küsimusele, et miks ta valis õpingute ajal põhiinstrumendiks klaveri, kuigi oli ka saksofonimängus tugev: „Saksofoni harjutamise ajal polnud õllekannu kuhugi panna“. Mille järgi tegite Teie oma valikud ˗ kas selle pärast, et tšello on kõige naiselikuma kujuga pill ja musitseerides hoiate justkui naist käte vahel?

Ega see naiselikkus muidugi vähetähtis ole ning naised mulle meeldivad, aga tegelikkus on ikka oluliselt proosalisem. Nimelt hakatakse keelpilli õppima väga varases nooruses, mina isiklikult viie aastaselt, ja ei tasu arvata, et isiklik initsiatiiv sel eluperioodil kõige määravama tähtsusega oleks. Isiklikud mälestused loomulikult puuduvad, aga asi olevat olnud nii, et kuna minu joonistamisvõimetega arhitektiks ilmselt ei saa (olen pärit igipõlisest arhitektide suguvõsast), siis otsustas ema pärast mõningat sugulaste-tuttavatega konsulteerimist panna mu muusikakeskkooli ettevalmistusklassi. Seal aga vaadati, et pikk poiss ja kuna tšellomängjaid oli tollel ajal vähe, siis otsustati, et sellest poisist saab tšellist või vähemalt tšellistihakatis. Seega otsustavad ikka suuresti vanemad, mis pilli hakkad õppima, aga õllekannu toetamisega on siiski lood kehvapoolsed ˗ tuleb teine põrandale panna ja vahepeal järele küünitada, mis on suhteliselt tüsilik tegevus, seega on selge, et pill ja alkohol omavahel eriti hästi kokku ei klapi. Seda, et kõik pillimehed on laksu all, võib pidada pigem müüdiks kui tegelikkuseks. See nüüd ei tähenda seda, et ma pitsi sülitaks, aga napsise peaga pillimängust küll midagi eriti head välja ei tule ja sellest ma hoidun. Lisaks on alkohol minu elu keerdkäikudes omandanud suhteliselt halvamaigulise tähenduse.

Kus meeldib Teile kõige rohkem tšellot mängida? Kas ilus ilm ja looduslähedus teevad kontserdi nauditavamaks?

Tšellot saab üldiselt mängida igal ajal ja igas kohas väikese erandiga, et tšello ei ole mõeldud veealuseks kasutamiseks. Elu jooksul on tulnud seda teha nii staadionitel kui ka väikestes õdusates ruumides ning ma ei tõstaks siin eriti ühtegi kohta esile. Mängu teeb eriliselt meeldejäävaks ikka publik ja see ainulaadne atmosfäär, mis ei kipu just eriti tihti juhtuma. Millest see nüüd sõltub, on raske öelda, vahest tähtedeseisust, ilmast, tervislikust seisundist jne. Ühesõnaga kõik need komponendid peavad 100%  klappima ja tulebki eriliselt nauditav ning meeldejääv kontsert. Need haruldased hetked sööbivad alatiseks mällu nagu kõik ilusad asjad siin elus.

Kas C-Jamil on juba välja kujunenud oma fännid, kes tulevad võimaluste piirides alati kontserdile? Kes on need inimesed, kes naudivad tšellomuusikat ˗ olete nende erilisust märganud?

C-Jamil on kindlasti kujunenud aastatega välja oma fännid. Kas nüüd selliseid, kes käivad läbi kõik kontserdid, selles ma väga kindel ei oleks, aga kes korra suve jooksul satuvad meie kontsertidele, selliseid on kindlasti. Arvan, et tšellomuusikat saavad nautida kõik inimesed ja keegi ei pea pettuma. Meie repertuaarist leiab endale kindlasti meeldivat ja kaasakiskuvat muusikaelamust. Meie kontserte külastavad inimesed on alati erilised ja lahkuvad alati palju puhtamatena ning palju ilusamatena, palju üllama ja õilsamana.

Mida ütleksite inimesele, kes pole veel tšellomuusikat avastanud?

Tulge kindlasti kuulama ja te ei kahetse! Bassimatsu ja -biiti meil ei ole, aga saavutame selle teistsuguste vahenditega. Mahe ja meloodiline tšellomuusika saab olla ühel ajal nii raju kui ka melanhoolne, nii raske kui ka sensuaalne. Tšello on atraktiivne pill atraktiivsete meeste käes, kes oskavad seda imeliselt käsitleda.

Kuhu on Teid mängima kutsutud?

Mängitud on kõikvõimalikes kohtades, nii Eestimaal kui ka pool maailma läbi tuuritatud. Oldud on nii allveelaeva külgpontoonil kui koopas ja meteoriidikraatris, rannal ja Moskva kesklinnas, mäeveerul ja suurimates kontsertsaalides. C-Jamiga oleme käinud Saksamaal, Belgias, Taanis, Venemaal jne. Loetelu tuleks piisavalt pikk, et seda kõike mitte siia ära mahutada ning mis selle teadmisega ikka peale hakata? Tulge parem kontserdile ning veenduge ise!

Milline on tšellomuusika teiste pillide esitusega võrreldes? Mis on selles erilist? Teie endi tšellod ˗ tunnete nendega mingit lähedust? On need erilised muusikainstrumendid?

Tšello on üks väheseid pille maailmas, millel on olemas sisuliselt kogu loo mängimiseks vaja minev diapasoon ning mis ei ole liiga kohmakas. Võimaldab ju pill hea tahtmise korral mängida ka Paganini kapriise. Seega on see unikaalne võimalus teha sellist muusikat nagu täpselt soovid ˗ pole mingeid piire. Interpreet tunneb oma pilliga alati teatavat lähedust. Pilli võib ju pidada isegi teatud määral osaks sinust. Seega on ikka iga pill pisut eriline ja pillimehe-pilli suhe ka alati eriline. See on justkui pikaajaline ja ilus abielu.

NB! Abikaasa luges loo läbi ja teatas, küll oli hää, et pilli meie laulatusel kaasas ei olnud, sest see oleks kindlasti vastu vaielnud seal kohas, kus esitatakse küsimus: ega keegi selle liidu vastu ei ole.

Te olete koos mänginud juba aastaid? Mis Teid omavahel sedavõrd tugevalt seob? Kui kaua püsib Teie hinnagul selline nähtus nagu C-Jam?

C-Jamil täitus eelmine aasta kümme aastat koosolemisest. Eks selle ajaga on olnud ka teatavaid koosseisu muutusi, aga alati teeb elu omad korrektuurid. Nii pikaajalise ajalooga kollektiivi puhul on see suht loomulik, et mõnel tekivad lihtsalt teised huvid. Eks me püüame ikka tasapisi areneda ja paremaks saada. Kunagisest üliõpilasnaljast on saanud täiesti arvestatav profesionaalne kollektiiv ka maailma mastaabis. Eks meid seobki see tahtmine midagi ära teha ja kogeda, tahtmine jätta jälg Eesti muusikamaastikule ja propageerida tšellomängu ilu ja võlu. C-Jam püsib veel kindlasti pikki aastaid muusikamaastikul ja rõõmustab oma kontsertidega särasilmset publikut.

Te tegite mullu Hiina tuuri. Mis oli selles erilist? Kuidas hiinlased võtsid vastu tšellomuusika ja neli muusikut? Kuhu on Teil veel plaanis minna?

Hiina tuur oli C-Jamile nagu täiskasvanuks saamise aeg. Saime aru, et asi pole enam lihtne naljaviskamine. Esindada kogu tuuri vältel kordades suuremates saalides kui seda on Estonia kontserdisaal, on omaette väljakutse. Pean tunnistama, et hiinlased võtsid meid vastu märgatavalt paremini kui me oma unenägudes seda oleksime osanud ette kujutada ja selles mõttes oli see väga suur kordaminek. Tundmatus kohas pea ees vettehüpe on ju alati selline adrenaliinirikas ettevõtmine. Plaane edaspidiseks on väga palju. Sel suvel läheme oma tuuriga ka Soome ja Lätti. Lätis oleme juba enne korduvalt käinud (ei saa me läbi Lätita), aga nii naljakas kui see ka pole, on Soome siiani avastamata maa. Lähme ja proovime siis ka põhjanaabrite kontserdilava järele, kuna ka Kalevipoeg käis Soomest laudu toomas ja ega me nüüd kehvemad ka pole. Muudest plaanidest ei sooviks hetkel väga palju paljastada enne, kui õige aeg käes, aga plaanid on suured. Küll siis teada anname, kui asi selge.

Kes Te olete kui inimesed? Kui tihedalt on Teie elus põimunud muusika ja igapäevaelu? Kas muusikuelu mõjutab ka Teie isiklikku elu?

Kes me inimestena oleme, seda peab ikka teiste käest küsima. Ise on keeruline hinnata. Võib ju hakata peale, et küll ma olen ikka üllas ja õilis, aga vaevalt see jutt liiga tõsiseltvõetav on. Muusiku elus on igapäevaelu ja muusika üldiselt ikka väga tihedalt seotud. Võiks öelda, et muusikuks olemine on rohkem elustiil kui elukutse ja eks meie igapäevased kogemused vormivadki meist selle, kes me oleme, seega on seda keeruline elukutseks nimetada. Isiklikus plaanis viib muusiku elu kokku sind ju kordades rohkemate inimestega, kui see tavaelu puhul võimalik oleks. Siit ka see, et vahel viib kokku väga valede inimestega ja vahel harva ka õigetega. Siin pean silmas, et tänu C-Jamile oli mul au tutvuda oma kalli abikaasaga, aga eks on esinenud ka sügavaid ämbreid, mida sellise kireva ja seiklusrikka elu jooksul ikka ette tuleb. Sellega seoses võib väita, et mõjutused on väga tugevad. Vahest ka veel selline eriline elurütm, mis on tööga seotud, tähendab, et tööajad on sellised päris tavapäratud.

Pärt, sa oled ennast täiendanud Londoni Kuninglikus Muusikaakadeemias ja veel paljude tuntud muusikute käe all. Mida on sellised õpingud sulle andnud? Kuhu tahaksid veel jõuda? Praegu töötad ERSOs. Mida tähendab sulle see suur kollektiiv? ERSO, C-Jam, aga kus veel esined?

Nüüd siis veidi nii-öelda kuulsurikkast ajaloost. Lõpetanud olen ma ametlikult Tallinna Riikliku Konservatooriumi üheksakümnendate aastate alguses. See oli selline segane aeg, kus vaesus oli tohutu ja edasiõppimise võimalused suht kasinad, st idapoole meid enam ei oodatud ja lääne poole oli nii kulukas minna, et see polnud lihtsalt võimalik. Sellegipoolest õnnestus mul kaks korda täiendada ennast Londoni Kuninglikus Muusikaakadeemias. Ega ma enam ei täpselt ei mäletagi, kuidas see sel ajal täpselt võimalikuks osutus. Samal ajal oli piisavalt palju õnne ennast täiendada tolleaegsete maailma absoluutsete tippude juures: Natalia Gutman, Daniil Safran, Frans Helmerson jt.

Lõpuks pole see ju absoluutselt tähtis, kus keegi õppinud on. Interpreet ikka ise on tähtis ja oluline. Olen küll kunagi elus kuulnud ühe viiulipedagoogi väidet, et eetlane ei suuda kunagi viiulit mängida, aga see minu arvates ei päde kohe üldse. Oleme väikene rahvas ja meil on seda materjali lihtsalt oluliselt vähem kui suurematel rahvastel. Eestlastele on lihtsalt omane näha seda, kus keegi on õppinud ja teha sellest suuri järeldusi. Olen küll ja veel näinud pillimehi, kes tulevad oma suurepäraste CV-dega ja veidikese aja pärast selgub, et nad on pehmelt öeldes suhteliselt töövõimetud. Vanasti nimetati seda minu mäletamistmööda kadakasaksluseks. Kindlasti ei ole London minu õpingutes kõige olulisemal kohal. Pean tunnistama, et ma pole kunagi elus saanud nii häid erialatunde kui Tallinnas oma erialaõpetaja Peeter Paemurru käest. See oli omal ajal ikka tase omaette ja olen Peetrile südamest tänulik.

ERSOs olen siis aastast 1992 ja kontsertmeister aastast 1995. Tegelikult olen olnud enne seda ka ühe aasta Estonia teatri palgal. See teeb juba päris pika aja ja kogemust peaks olema päris parasjagu. Eks ma selle orkesriga koos olen kasvanud. Üheksakümnendate aastate alguses oli orkester väga keerulises seisus. Paljud olid siirdunud tööle Soome ja valitses täielik kaos, näiteks esimesest viiulist lahkus kuus inimest, mis on ca 40% selle pillirühma isikukoosseisust. Saalides haigutas suur tühjus ja keegi ei teadnud, mis siis nüüd tegema peaks. Siis sai peadirigendiks Arvo Volmer ja me hakkasime üritama seda laeva kreenist välja tuua. Nagu nüüdseks selgunud on, siis päris edukalt. Eks me kõik olime verinoored, kogemusteta ja kindlasti ei osanud tol hetkel oma tööd kõige paremini, küll aga jagus tahtmist küllaga ning ajaga on kogu see kogemustepagas tööle hakanud ning piinlikkust tundma me küll ei pea. Orkestrist on saanud täiesti arvestatav Euroopa keskmik, mida ei häbeneks mitte ükski riik maailmas.

See oli aeg, kus sai väga palju esinetud nii kammerkontsertidega kui ka orkestrisolistina. Minu dirigentidest lavapartnerite nimistu oli ikka väga metsik ja pikk. Kui nüüd nimetama hakata, siis Mika Eichenholz, Aleksandr Dmitrjev, Andrei Tsistjakov, Nikolai Aleksejev, Arvo Volmer, Paul Mägi jt. Nimetada võiks veel koostööd Borodini nimelise keelpillikvartetiga ja ka Amadeusi kvartetiga. Suur kogus erinevaid klaveriansambleid, kvartette ja jazzi mänginud kvartett Öömuusikud. Ühel hetkel aga tundsin, et see kõik ammendas ennast minu jaoks. Polnud enam mingit pinget ega tahtmist astuda orkestri ette või teha mõni kammerkontsert. Tahtsin mängida hoopis midagi muud ja hoopis teistele inimestele. Mis mõte on vaeva näha ja teha kontsert Tallinna raekojas ca kolmekümnele inimesele (kellest ka pooled on kolleegid), kui seda saab teha oluliselt suuremates saalides ja rohkemaarvulisele publikule, mängides muusikat, mis endale ka põnevust ja rõõmu pakub? Siis tuligi C-Jam. Seega tegin viimase suure ülesastumise solistina oma neljkümnendal juubelil ja otsustasin, et järgmine kord mängin enda sajandal juubelil (mida ka luban), ja mitte varem. C-Jam ja ERSO täidavad mu meelelised vajadused täielikult ja mulle pole rohkem vaja. Kui lisada siia veel kogu C-Jami management, seadete kirjutamine, siis on isegi juba selline koormus, et väga vähestele muusikutele maailmas on sellist koormust antud ja peale selle olen ma ilmselt loomult rokkar ja näiteks Beethoveni esitamist ma väga enam ei kaifi. Muusika peab ikka pillimeest kõnetama, siis on ka esitus huvitav ja tõepärane. Peale selle on see klassikalises muusikas tagaaetav pidev kvaliteet (oluline on kvaliteet iseeneses, mitte emotsioon) teinud selle selliseks steriilseks hospidalikeskonnaks, kust leida loovust ja rõõmu on päris harv nähtus. Iga konserv kaugeneb inimesest, kui kõrval on saadaval värske grillliha.

Usutles Jüri Kukk