INTERVJUU! Artjom Savitski: väiksena unistasin hoopis vilkuritega auto juhtimisest
Kui Artjom Savitski naeratades ruumi siseneb, siis lööb ruum särama. Oma siira ja südamliku naeratusega suudab Artjom sulatada ka kõige jäisema südame. Mida Artjomi kohta veel öelda? Tegemist on andeka ning väga tööka noore mehega, kes lööb Eesti muusikamaailmas veel kindlasti laineid.
Artjom, kui kaua oled tegelenud laulmisega?
Laulmisega olen tegelnud alates 1999. aastast. Hiljuti küsiti mult ühel üritusel, et kas mu unistus oli kogu aeg lauljaks saada ja ma vastasin eitavalt. Väiksena unitasin hoopis vilkuritega auto juhtimisest olenemata sellest, kas see olnuks politsei-, kiirabi- või tuletõrjemasin, aga peaasi vilkurid küljes ja saaks kiiresti sõita.
Lauljakarjäär algas täiesti kogemata. Kuna mind taheti kindlasti Eesti kooli õppima panna, kuid mul veel tol ajal keel polnud suurepärane, siis ei läinud katsed kuigi hästi. Õnneks oli Tallinna 21. koolis ka muusikaklass ja kuna mul tulid koputusharjutused kergesti välja ning viisi pidasin ka, siis võetigi mind muusikaklassi ja samal ajal hakkasin käima ka Tallinna poistekooris. Edasi juba kasvas huvi muusika vastu nii palju, et tiinekana hakkasin ise laule kirjutama ja bände tegema.
Kas sul oli keegi eeskujuks või miks sa arvasid, et just laulmine on see, millega tahad tegeleda?
See lihtsalt kasvas mu südamesse loomulikult. Kui tulin koori, imetlesin alati koorisoliste ning tahtsin kunagi ka üksi koori ees soleerida ˗ see unistus täitus paari aastaga. Edasi tekkis huvi popmuusika vastu ja tahtsin peale laulmise ka enda laule esitada. Sedasi sündis otsus minna saatesse “Eesti otsib superstaari”.
Räägi sellest teekonnast lähemalt.
Esimene kokkupuude saatega oli mul 3. hooajal, mil ei õnnestunud kollast kaartigi saada. Järgmine hooaeg läks aga märksa paremini ja väljusin saatest teise kohaga. Otseselt kuidagi ei sattunudki sinna, tahtsin lihtsalt enda lauluoskust arendada ja katsetada erinevaid stiile. Sellega läks hästi.
Kui palju või mida on sinu elus muutnud see kogemus, et võtsid julguse kokku ja läksid saatesse?
Eks see muutis kõike. Kui enne saadet olin lihtsalt ühest underground’ist tuntud bändi laulja, siis pärast saadet teadis mu nime enamik Eesti inimesi. Tegelikult oli sellega alguses väga raske harjuda, kuna ajakirjanikud jälgisid pea igat meie tegevust ja oma väljaütlemistes ning käitumistes pidin olema samuti väga ettevaatlik. Saade ise andis suure kogemustepagasi ja palju uusi tutvusi, kindlustades koha Eesti muusikamaastikul.
Mida soovitaksid teistele noortele, kes tahaksid samuti Superstaari saatesse minna, kuid ei jagu julgust?
Kõigepealt harjutada väga palju ja kuulata ennast kriitiliselt ˗ võrrelda ennast eelmiste hooaegade lauljatega. Siis aga võtta julgus kokku ja lihtsalt minna!
Kuidas motiveerid end igapäevaselt olema nii tubli, töökas ja edasipüüdlik?
No mind motiveerib tulemus, olen ju elu jooksul õppinud, et vaev kindlustab enamasti ka hea tulemuse. Lisaks käin samal aja ülikoolis, mis samuti ei lase mul laisaks ära minna.
Mida on laulmine sinu elus muutnud? Kas kujutaksid ette, et elaksid ilma, et teeksid muusikat?
Laulmine on tegevus, mida mulle väga-väga meeldib teha ja mul on hea meel, et olen suutnud enda töö ja hobi ühendada. Ausalt öeldes ma enam ei kujuta ette elu laulmiseta. Kuid õnneks, isegi kui hääl peaks kunagi kaduma (ptüi-ptüi-ptüi), siis saan muusikat ikka edasi kirjutada.
Mis süstib sinusse positiivsust ja elurõõmu ning paneb pingutama?
Ilmselt iidolite kontserdite vaatamine. Kui vaatan oma lemmikartisti live’i esinemisi, siis tekib kuidagi eriti motiveeritud ja positiivne tunne, et kõik on elus võimalik. See ongi minu power-süst.
Millised on sinu unistused, mille poole püüdled ja mida veel saavutada tahad?
Mul ei ole mingit eemärki, lihtsalt tahan, et iga lauldud lauluga areneksin paremaks lauljaks ja et iga kirjutatud teosega saaks minust parem produtsent-helilooja.
Kas sul on tekkinud vahel tunne, et nüüd enam ei tule vaimu peale? Kui on, siis kuidas sellest tundest vabaned?
Eks ikka tuleb ette, aga õnneks olen õppinud end sellistes olukordades rahustama. Kõige parem on siis mõtted mujale viia – tegeleda mõne muu lemmiktegevusega ja siis värskena probleemi juurde tagasi tulla. Vähemalt mind see aitab.
Usutlesid Joanna Müür ja Monika Kuzmina
