TELESAADE “KAS TOHIB”! Võitluskunstide sõdalane Edvin Erik Kibus võtab praegu aega maha
Tallinna TV persoonisaade “Kas tohib?” ja alati särav reporter Kristiina Võsu on sel korra külas taipoksijal Edvin Erik Kibusel ja esimene küsimus võõrustajale kõlabki: kuidas taipoks sinu ellu tuli? Selgub, et sellest saab aasta lõpus juba kümme aastat, mil Edvin nägi esimest võistlust Eestis ja otsustas: “Laske mind ringi, ma teen paremini!” Järgmisena maandus ta juba trennis.
Kristiina toob välja sõnad, mida on Edvini kohta öeldud — nimelt pidavat ta iga kolmanda vastase nokauti saatma ja see on reporteri arvates pisut hirmuäratav. Edvin pole asja nii moodi vaadanud ega ka statistikat jälginud, kuid arvab, et nii võib see olla küll. “Selles mõttes pole midagi hirmuäratavat, et ma olen pärast matši alati vastastega rääkinud, neil on tavaliselt kõik korras ja tõsiseid vigastusi pole ma kellelelgi tekitanud,” selgitab taipoksija.
Naastes Saku Suurhallis toimunud King of Kingsi ühele Eesti publiku poolt oodatumale matšile, tahab Kristiina teada, mis seal nihu läks. — kas asi oli võistluse mastaapsuses? Edvin ei usu, et ürituse suurus võitluse käiku mõjutas, see võinuks juhtuda ka väiksema mastaabiga heitluses. Tema arvates ei avaldanud mõju ka Eurospordi ülekanne, asi oli lihtsalt ühes löögis, mis kahjuks tuli tema pihta.
Reporteri sõnul meeldis talle lugu, mille saatel poksija püünele läks. Edvin läheb alati areenile Eesti muusikaga. “Seekord oli lahe komplekt — lugu oli “Imelik masin”, üks mu hüüdnimesid on Masin, sest ma ei väsi kergesti ära, ja lisaks lasin ma Piradose stuudios vastava tätoveeringu teha ning nägingi välja nagu inimmasin,” jutustab poksija.
Edasi läheb jutt Edvini muusikamaitsele ja selgub, et see on vastavalt tujule seinast seina. Trennis on tal tavaliselt taustaks Power Hit Radio. Kaunis reporter pigistab mehiselt mehelt välja ka selle, et populaarset võitlejat võib vahel ka tantsupõrandal näha, eriti nüüd, kus võistlustel on väike vahe ja aeg on maas.
Kristiina pani Saku Suurhallis tähele, et osa meestest kakles, osa maadles, osa justkui tegi wrestling`ut — mis lugu nende reeglitega on? Edvini sõnul oli üks matš vabamaadlus, mida võiski maas teha. Üldiselt aga on kokku pandud erinevate võitlusalade K1 reeglistik ja nende esindajad saavad ennast võrdsetes oludes proovile panna. Edvini enda stiiliks on taipoks, kuid alustas ta karate ja kungfu`ga. Taipoksiga ongi ta kõige kauem tegelenud, nüüd on lisandunud ka klassikaline poks ja taekwondo, mis on tema hübriid, kuid ringi pole ta sellega veel jõudnud. Vastuseks reporteri küsimusele selgitab võitleja, et populaarne wrestling on tegelikult suuresti show. Sellistes võistlustes, millistes Edvin kaasa teeb, lüüakse nina veriseks ning sinikad ja põrutused on tavalised traumad. Igas matšis nii ei lähe, et kõik jääb terveks, remonti ja taastumisaega on ikka vaja, aga tõsisemaid vigastusi juhtub haruharva, kindlasti vähem kui löögispordi kohta võiks arvata. “Ei ütleks, et see on ohtlikum kui kergejõustik või pallimängud,” lisab Edvin.
Meenutades Andra Aho väidetavalt lahjat skoori King of Kingsil nendib Edvin, et tema arust võitles meie amatsoon ilusasti lõpuni välja, kuid korraldajad panid raundide pikkusega puusse. “Ettevalmistus võib olla ideaalne, aga juhtub, et pole lihtsalt sinu päev,” lausub ta ning räägib edasi vabavõtilusest ehk MMA-st, mida ta ka ise on kaasa teinud. Selles võib anda lööke käte, jalgade, küünarnukkide ja põlvedega nii püsti kui maas olles, võib lüüa pähe, kasutada lukke, kägistamist ja liigesemurdmisi, nii püsti olles, maadeldes kui lähidistantsilt. Edvinile endale meeldib püstivõitlus, seega pole ta vabavõitlust alana juurde võtnud. Mis ninavigastustesse puutub, siis on ta selles osas terveks jäänud, kuigi ninal on üks muhk.
Pere toetab Edvinit tema võitlustes, kõik käivad igal võimalusel võistlusi vaatamas või jälgivad seda arvutist. Ka noormehe väikevend ja noorem õde tegelevad selle alaga. “Nägin väikest õde ringis ja ma ei suutnud kaasa elada ega õpetada, ainult vaatasin poolšokis olles,” meenutab ta. “Mõtlesin siis, et mida tunneb mu ema mind vaadates!”
Edasi küsib Kristiina vägagi traditsioonilise küsimuse — mida teeks Edvin kohtudes viie kaagiga — ja saab vastuseks, et püüaks kaklust vältida või sootuks minema joosta. Sellist olukorda pole Edvinil veel ette tulnud, ringis on see sport oma reeglitega, kuigi näeb välja nagu kaklus, lisaks on poksimine noormehe töö ning käed ja jalad on tööriistad, mida tuleb hoida. “Ma pigem jooksen minema, ärkan siis hommikul üles ja lähen trenni, mitte pole traumapunktis ega vanglas,” võtab poksija teema kokku.
Edasi selgub, et Edvin on lisaks ringile võitlejahing ka päriselus. Saku Suurhallis võitles ta lõpuni, kuigi oma sõnutsi juba automaatrežiimil. Üldiselt on ta oma eluga rahul ja see on kõige tähtsam.
Mõned aastad oma elust veetis Edvin Hollandis, kuid tunnistab, et see polnud tema jaoks. Kuigi ta sai maailma parima kickpoksija tiimis asendamatu treeningkogemuse, oli sealne elukeskkond teistsugune kui ta oli ette kujutanud. “Täisväärtusliku elu juurde kuuluvad pere ja sõbrad,” arvab ta. “Eesti on võitlusspordis sellisel tasemel, et piisab kui ära käia mõnes välismaa treeninglaagris, elada on kodumaal parem”.
Üks legend räägib, et Edvin hakkas pärast Hollandit jalgrattaga sõitma, kuid ta tegi seda juba varemgi, tulpidemaa ideaalseks tehtud jalgrattakultuur lihtsalt innustas teda ja nii sõidab sportlane ka kodumaal igale poole jalgrattaga. Hariduselt on Edvin aga füsioterapeut ja on töötanud ka haiglas. “Mul oli algusest peale plaan tegeleda spordiga, aga haridus ehk plaan B peab ka olemas olema,” räägib ta. “Tänu sellele saan hästi endaga tegeleda, vigastusi vältida, trennis nõu anda või ka ravida, need asjad käivad kokku juba praegu”. Nimelt on Edvin ka treener ja seal kuluvad füsioterapeudi teadmised marjaks ära.
Kuivõrd reporter tahab teada, kuidas võitleja end enne ringi üles kütab, selgitab Edvin, et tegu on pigem sportliku vihaga. “Pole vaja ennast mõtetes üles kütta, kõik juhtub ise,” kirjeldab ta. “Teed soojendust, käed on seotud ja teibitud, tuleb adrenaliin, keha liigub paremini ja tunnedki, et oled valmis, ei pea midagi eraldi tegema”.
Jutuks tuleb veel kevadel Xplosioni eel vastasele Facebookis saadetud sõnum. Edvini sõnul suhtleb ta kõigi oma vastastega edasi ja ka siis saatis ta sõnumi, et teada saada, miks mees polnud tema sõbrakutsele vastanud. Uuesti kohtudes saadi hästi läbi. Üldiselt on igasugused provotseerimised võitlusaladel levinud, kuid neid ei võeta sõna-sõnalt.
Viimaks uurib Kristiina veel, et mida teeb vestluskaaslane, kui tal on vaba aeg. Edvinil on puhkuseperiood just ees ja ta veel mõtleb, mida teha, seni aga ta treenib ja õpetab oma õpilasi.
VAATA SAATE KORDUST!
Jüri Kukk