Vanameister Boris Lehtlaan: käige kontsertidel, mitte ärge vaadake seda telekast
Eesti taasiseseisvuspäeval, 20. augustil toimub Tallinna Lauluväljakul taas isamaaline laulupidu Vaba Rahva Laul, mis tähistab seekord veerandsaja aasta möödumist omariikluse taastamisest. “Teeme kummarduse Eesti jaoks tähtsatele lauljatele ja laululoojatele nagu Alo Mattiisen, Lydia Koidula, Urmas Alender, Uno Naissoo, Aarne Oit, Jaak Joala jne.,” ütleb korraldaja Ülo Kannisto.
Üks rahvalikult kontserdil esinejatest on tuntud Eesti laulja Boris Lehtlaan, kes on vanemale põlvkonnale vägagi tuttav ja kes uuendab tutvust omakeelse muusika armastajatega oma pidevatel ringsõitudel, mida ta teeb ka sel suvel ja koos paljude teiste artistidega. Ta on esinenud ka varasematel Vaba Rahva Laulu kontsertidel ja hindab väga sellist ettevõtmist. Sel korral on tema kavas “Mu isamaa armas”, “Kas tunned maad”, Ma tahaksin kodus olla” ja ilmselt mõned lood veel.
Laulja ütleb, et isamaalisi ja rahvalikke lugusid on alati hea laulda, need tekitavad esinedes väga hea tunde ning selliseid laule teab ta sadu, enamasti ka nende lugude tausta. Boris lisab, et ta laulab vaid neid laule, mis talle endale meeldivad ja kui neis peitub hea sõnaseade. Erinevaid lugusid võiks ta enda hinnangul laulda 5-6 tundi, sealhulgas ka popplugusid.
Kuivõrd Vaba Rahva Laulu sõnumiks on kummardus Eesti jaoks tähtsatele lauljatele ja laululoojatele, siis tahaks Boris Lehtlaan, et me räägiksime rohkem Tarmo Pihlapist, kes on sisse laulnud sellised ilusad rahvalikud laulud nagu “Ma koju läen”, “Aeg kaob, rõõmud jäävad” ja “Oled puudu vaid Sa”.
Samas hindab staažikas laulja ka praeguste noorte lauldavaid lugusid, mis tema arvates on aastate pärast sama head meenutada, kui tema enda armsaks lauldud laulud.
“Käige kontsertidel, mitte ärge vaadake seda telekast, nautige muusikat ja praegust aega,” soovitab märtsis 70-aastaseks saanud Boris Lehtlaan Eestimaa inimestele ja mõistagi ootab ta neid Vaba Rahva Laulule 20. augustil Tallinna Lauluväljakul ja 21. augustil Kuressaare Lossihoovis, et tõeks saaks laulupeo korraldajate soov: “See, millega said hakkama meie rahvuskaaslased 25 aastat tagasi, on ühest küljest väike ime, aga teisalt kaua rinnus hoitud teadmine, et kunagi saame taas vabaks! Me oleme üks rahvas. Tuleme kokku ja laulame koos, saades nii jälle natuke paremateks inimesteks.”
