Piret Krumm: Eestis ei ole võimalik, et kellegi anne läheb kaotsi
Kuigi Draamateater on näitlejale ahvatlev koht, kus töötada, võttis Piret Krumm (29) aasta eest julguse kokku ja hakkas vabakutseliseks. Vanemate-targemate hoiatus, et „üks korralik naisterahvas niimoodi ilma peal ei hulgu“, enam ei hirmutanud, sest teadis, et kes teeb oma tööd hästi, ei jää märkamatuks. Lisaks rollidele teatris, seriaalis, filmis astub Piret sel reedel üles neljatunnise Jõekääru kontserdi juhina Valgas.
Mida tähendab sinu jaoks olla vabakutseline?
Romantilises plaanis on see elu ratastel. Erinevad linnad , uued inimesed.Ratsionaalses plaanis: Isemajandamist, vastutuse suurenemist, võitlemist nii töötingimuste kui ka tehtava töö hinna eest ise. Kui natuke uhkustada siis on see nagu väikeettevõtte loomine. Eks ta ole riskantsem, sest igakuist kindlalt sissetulekut pole, raha kulutamist võib lubada endale täpselt nii palju kui palju sa eelmisel kuul tööd tegid. Ühtepidi on nimetus “vabakutseline” irooniline, sest kindlalt palka teeniv kutseline näitleja on igakuiselt ilmselt materiaalselt vabam. Aga nagu meil Katariina Tammega, kui me koos tegime tükki „Võidab see, kellel on kõige hullem mees“, tavaks oli enne lavale minekut tõdeda – sa oled täpselt nii hea ja nii hinnas kui oli su viimane esinemine. Kui ikkagi püüda ja pingutada, siis saa ei jää märkamatuks. Jaan Undusk ütles kungi ühes intervjuus: Eestis ei ole võimalik, et kellegi anne läheb kaotsi, siin on ainult võimalik manduda. Kokkuvõttes tähendab vabakutselise elu pühendumist, et vabadus säiliks.
Mis hetkel tuli selline otsus, et nüüd aitab, edaspidi tegutsen vaid vabakutselisena?
See on selline asi, mis on olnud kogu aeg õhus. Teadsin juba lavakunstikoolis olles, et ma seda ihkan. Lihtsalt iga asi vajab oma aega. Aga draamateater oli tookord ja on endiselt väga ahvatlev koht, kus olla näitleja. Eriti põnev aeg hakkab sellel teatril nüüd, kus on uus juht, kelle nii loomingulised kui ka inimlikud tähelepanekud on väga inspireerivad ja vaimukad.
Kas vabakutselisusega kaasneb ka lisaks võludele valusid?
Issand, muidugi, millega siis ei kaasneks! Mida suurem on armastus, seda valusam ja magusam ta on. See kuidas sa oma tööd teed, õpetab ka teistele, kuidas sinuga tööd teha. Aga see ei garanteeri alati õnnestumist. Ja noh, eks see ebaõnnestumine ole üks inetu lugu, aga millegipärast areneb inimene siis rohkem. Selline dostojevskilik maailmavaade – kui inimene kannatab, siis Jumal armastab teda. Kannatus ise on muidugi talumatu, kui ei osata aru saada kannatuse põhjusest või võimalusest midagi muuta.
Mis on sinu jaoks vaba looming?
Hea küsimus! Kirglik ja pühendust vajav. Ega see pole midagi, mis iseenesest voolab, mitte selline seebimull, vaid ikkagi tuli ja mõõk… ja noh eks see ole selline õnne küsimus ka. Õnne peab olema ja lootust!
Sa osaled mitmetes projektides, kas kõigis on võimalik luua vaba loomingut või on mõnes siiski kindlad juhtnöörid ja teatud piirid paigas?
See oleneb sellest, kellega sa töötad ja mis tööd sa seal teed. Kui teed teles midagi, siis peab kõik olema paigas, sekundilise täpsusega. Kui sa jämmid sõpradega rannas, on piirid kusagil mujal. Aga mõnes mõttes ma täiesti naudin seda, kui tean täpselt, mida ma teen. Asjad on paigas, mitte nii, et tuleme kokku ja siis vaatame, mis juhtuma hakkab. Kui asjad on kokku lepitud ja kõik teavad, mida nad teevad, siis ei teki ka konflikte ka või vähemalt eeldused konfliktiks on väiksemad. Ja ongi nii, et kui asjad on paigas siis hakkab lennumasin ka tööle.
Kui tihti ja milliseid kompromisse tuleb teha, sest leib on ju vaja lauale tuua?
Kompromisse tuleb ikka teha, aga need on sellised asjatamised. Põhimõtetes väldin kompromisse! Suhtumine aega, teistesse ja iseendasse on kõige alus.
Kuidas sattusid Jõekääru kontserdi õhtujuhiks?
Mind kutsuti ja kuna õhtu teises pooles esineb Eesti üks parimaid bände, siis vastasin nagu laulatusel JAH!
On sul publikule ehk ma mõni üllatus varuks?
Inter arma, silent musae – kui kahurid kõnelevad, siis muusad vaikivad!
